Urmas Vadi

Tambet Kaugema

Alatskivil Liivi muuseumi rehe alla esietendub 31. juulil Urmas Vadi kirjutatud-lavastatud „Kus sa oled, Juhan Liiv?”. Lavastuse kunstnik on Liisi Eelmaa, muusika ja laulud on Jaan Pehkilt, mängivad Raivo E. Tamm, Aarne Soro, Klaudia Tiitsmaa ja Jaan Pehk.

Juhan Liivi sünnist möödub tänavu 150 aastat ja surmastki sai mullu juba sajand. Ühtegi inimest, kes oleks Liivi oma silmaga näinud, enam elus pole. Sealsamas Alatskivi kalmistul on küll tema hauasammas ja kõik teavad kuulsat lugu Liivi pintsakust, aga oled sa ikka kindel, et Liiv pole kellegi väljamõeldud ja pikka aega osavalt genereeritud müütiline tegelane?

Urmas Vadi, „Kus sa oled, Juhan Liiv?” autor ja lavastaja: Ei arva. See peaks siis olema küll väga paljude inimeste kokkuleppel genereeritud müüt. Sadu kordi suurem kui Arthur Valdese oma. Ju ta ikka oli olemas, sest on väga palju materjali, just mälestusi Liivist, on tema kirjad Liisa Goldingule jne. Materjali on hämmastavalt palju. Hämmastavalt palju on ka selliseid lugusid nagu see pintsakulugu. Need lood ja mälestused teevad Liivi müüdi ikka väga tõeliseks ja inimlikuks. Muidugi on ka veel Tuglase monograafia, mis põhineb samuti osaliselt Liivi kaasaegsete mälestustel. See annab hästi võimsa ja laia pildi Liivist, just sellest ajast, nii 120 aastat tagasi, sellest, mis toimus siis kirjanduses, eesti rahvusliku liikumisega, ühiskonnaga üldse. Pilt meenutab vägagi meie möödunud masu. Talude väljaostmisbuumile järgnes pankrot, kirjanduses võtsid võimu autorid, kes kirjutasid ilutsevalt lilledest, ka eestluse vaimustus oli mööda saanud. Kui keegi, siis on Liivi müüti loonud ikkagi Tuglas. Arvan, et Tuglasel oli selleks kaks põhjust: ta pidas ilmselgelt Liivi tekste väga headeks (mida ka ümber kirjutada) ning teiseks oli tal Noor-Eesti tarvis vaja ühte autorit, kes oleks enne neid olemas ja mahuks nende kaanonisse.

Hästi, oletame, et Juhan Liiv oli olemas. Küll aga pole kahtlustki, et ta on eesti kirjanduse üks mütologiseeritumaid autoreid. Kas ja milliseid müüte murrab või vähemalt õõnestab Alatskivil esietenduv suvelavastus?

Mulle tundub, et Liivil on olemas kõik need omadused, mis peavad romantilise luuletaja kujul olema: ta oli vaene, kopsuhaige, üksik, tunnustamata, ta soovis olla vabakutseline kirjanik, aga ühiskond ei soosinud seda. Ta kannatas tagakiusamismaania all, lisaks veel suurushullustus – ta ju pidas end Poola kuningaks. Võib-olla see Poola kuninga asi on metafoor, mida Liiv endale sisendas. Ta pidas end Koidula ja Vene tsaari pojaks. Võib-olla peegeldub selles tema kirjanduslik ambitsioon ja perspektiiv, et ta oli enda kui kirjaniku suurusest väga teadlik, ja siis ta rääkiski asju nagu „Ükskord on Eesti riik” või „minu erakond on eesti keel”. Ning ka see viis, kuidas ta selle aja kohta kirjutas, mõjus nii, nagu ta olekski Eestisse eksinud Poola kuningas, keda keegi ära ei tundnud. See on minu kirjanduslik liialdus. Aga fakt on see, et Liivi tekstid on ka tänapäeval ikka paganama head ja teevad relvituks. Palju me teame tänapäeval Liivi põlvkonna kirjanikke? Vilde muidugi, siis veel mõni, aga ega rohkem eriti ei teagi.

Meie soov on näidata oma lavastuses Liivi normaalsena. Järjest enam tundub mulle, et Liiv ei olnud hull, vaid kogu see keskkond ja olud, vaimu ja kultuuri seis olid sellised, et see ajas ta hulluks. Ühesõnaga, me näitame maailma tema seisukohast, Liivi silmade läbi.

Kindlasti polnud Juhan Liiv mingi keskpärane kirjamees. Aga ikkagi, kui tema elu poleks kujunenud nii nukraks ja traagiliseks, kas ta siis eristuks praegu nii eredalt teiste tolleaegsete ja hilisemategi kirjanike kirjust reast?

Ilmselt mitte. Ja ilmselt ei teaks me teda isegi siis, kui poleks olnud nooreestlasi, Tuglast. See on muidugi väga huvitav ja inspireeriv teema, et mis oleks saanud siis, kui tema elu poleks olnud nii traagiline. Võib oletada, et temast oleks saanudki keskpärane ja korralik kirjanik. Võib ka oletada, et just siis, kui olud ja keskkond oleksid teda soosinud, alles siis oleks tema tõeline suurus avaldunud. Aga selge on ka see, et nii nagu Dostojevski tekstidele on ilmselge jälje jätnud tema vangistus ja võltshukkamine ja mängusõltuvus, nii on Liivi kannatused tema tekstidega lahutamatult seotud. Nimelt tema üksiku ja hullu elu tõttu on meil olemas väga tundlikud ja tabavad ja head Liivi tekstid.

Aga häda on selles, et see Liivi luuletajakuvand on väga jõudsalt edasi kandunud. Mingi osa ühiskonnast, ma ei tea, kui suur osa, aga see on selgelt olemas, arvab, et kui see vaesus ja üksindus toimis hästi Liivi peal, siis peaksid ka kõik teised kunstnikud nii elama, et üldse midagi olulist kirjutada.

Kui sul oleks võimalik nüüd ja praegu Juhan Liiviga silmast silma kohtuda, mida sa temalt kui kirjanik kirjanikult – või lihtsalt huvi pärast – esimesena küsiksid?

Kui päris aus olla, siis ei küsiks ma tema käest vist midagi. Ma vist isegi ei tahaks temaga kohtuda. Olen elus mitmel korral à la Liiviga kohtunud ning hiljem seda kahetsenud, et olen selle pildi, mis ma olen ühest või teisest kunstnikust tema tööde kaudu saanud, tema isikuga kohtudes ära lõhkunud. See on samuti üks veider müüt, et kui inimene tegeleb kunstiga, et siis on ta ka inimesena suurem ja parem kui inimene, kes käib parkimistrahve auto esiklaasi alla panemas. Tegelikult on loomeinimeste seas samasuguseid ja sama palju tõpraid ja imelisi inimesi, nagu inimeste hulgas üldse.

Liivist on kujunenud pilt kui sellisest leebest ja hellast ja kannatavast-lüürilisest tüübist. Aga tema kaasaegsete mälestustest selgub, et on ka teistsugune Liiv. Tema meeleolud vaheldusid väga kiiresti, ta võis olla väga ülevoolav ja rõõmus, siis kinnine ja jõnk ja vastik, siis teha nalja, siis mingi veidruse all kannatada ja kahtlustada teisi inimesi vandenõus. Arvan, et ta oli bipolaarne tüüp. Mulle väga meeldib Peeter Grünfeldti üks mälestus Liivist. Grünfeldti pere ootas Liivi lõunale, aga Liivi ei tulnud. Siis vastu ööd ta tuli, sõi, rääkis mõnusalt juttu, aga jäi varsti väga napisõnaliseks, tema olek muutus ja ta hakkas rääkima, et teda oodatakse Poolamaal, aga tema ei saa minna, sest tal pole selleks raha. Pererahvas ei oska selle peale midagi kosta. Pärast sööki avastab Liiv, et korteris on klaver, ning hakkab sellest hoolimata, et on väga hiline aeg, klaverit mängima. Grünfeldt lisab, et Liivi klaverimänguoskus oli tagasihoidlik. Pärast tundi aega mängimist ta lihtsalt tõusis ja lahkus. Ilmselgelt ei olnud ka tema hügieeniline olukord kõige parem. Olgem ausad, ega ei taha endale külla sellist inimest, kes saabub lõunale keskööl, ajab siis sulle mingit jama, millele sa ei oska isegi reageerida, ning siis möllab tunnikese klaveriga.