Ulfsak on huvitavam kui Houellebecq?

Ajal, kui meie teatrilavadele on valgunud laviin lavastajate enda loodud tekste, väärib tunnustust Ulfsaki kindlameelne valik viitamaks, et maailmas on mõeldud, kirjutatud ja trükitud siiski ka midagi sügavamat.

JAAK ALLIK

Eesti Draamateatri „Kaart ja territoorium“, autor Michel Houellebecq, tõlkija Indrek Koff, dramaturg Eero Epner, lavastaja Juhan Ulfsak, kunstnik Liisi Eelmaa, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv, valguskujundaja Triin Suvi, videokujundaja Emer Värk. Mängivad Hendrik Toompere jr, Lembit Ulfsak, Pääru Oja, Jaan Rekkor, Ülle Kaljuste, Piret Krumm, Indrek Sammul ja Elina Netšajeva. Esietendus 29. XI Eesti Draamateatri suures saalis.

Pealkirjana esitatud parafraas kerkis teadvusse, kui Eesti Draamateatri uuslavastuse esimese vaatuse lõpul projitseeriti lavale peategelasest kunstniku Jed Martini näituse pealkiri: „Kaart on huvitavam kui territoorium“. Goncourt’i auhinna võitnud romaani lavaleseadmine on igal juhul julgustükk – ja veel milline! Esma(l)avastaja Juhan Ulfsak siin sellegipoolest pole: 2010. aastal ilmunud teost on juba püütud teatrisse üle kanda nii Düsseldorfis (Schauspielhaus, 2011, lavastaja Falk Richter) kui ka Viinis (Garage X, 2011, lavastaja Ali M. Abdullah). Kas noil aastail Müncheni Kammerteatris (samal ajal oli tolle teatri repertuaaris ka Stephan Kimmigi teostatud Houellebecqi „Platvorm“) Raskolnikovi mänginud Juhan Ulfsak või kavalehel dramaturgina märgitud Eero Epner on mõnda neist lavastustest näinud ja ka eeskuju võtnud, jääb nende teada.

Ajal, kui meie teatrilavadele (ja sugugi mitte ainult nn avangardteatris) on valgunud laviin lavastajate enda loodud või proovide käigus koos trupiga välja mõeldud tekste, väärib erilist tunnustust avangardlavastaja Ulfsaki kindlameelne valik viitamaks, et maailmas on mõeldud, kirjutatud ja trükitud siiski ka midagi sügavamat ja püsiväärtuslikumat. Seejuures on selge ning leidnud ka meie lavadel korduvalt tõestust, et tugeval kirjanduslikul alusel sündiv lavastus ei pea sugugi olema teose lineaarne ümberjutustus, vaid vastupidi, mõjulepääsemiseks on vaja just kirjandusteose stiili ja mõttemahuga adekvaatset teatrikeelt ning muidugi ka lavastaja sõnumit.

Nagu arvata võis, polegi Ulfsaki ja Epneri ühistöös tegemist romaani tavapärase instseneeringuga, ja seda mitte ainult Houellebecqi teiste tekstide mõningase kaasahaaramise tõttu, vaid eelkõige sellepärast, et teoses kirjeldatud „lugu“ ja ka seda kandvat tegelaste galeriid pole tahetudki otseselt lavale seada. Selle asemel on ilmselt soovitud meieni tuua Houellebecqi teos(t)e hõng, vaim, prantsuse esprii ja ehk mingil määral ka tema karge (enese)irooniline maailmanägemus.

Ent Houellebecq on eelkõige siiski suurepärane kirjanik selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Just teda lugedes sain aru, mida mõtleb Roland Barthes, kirjutades, et „teksti ei tule mitte läbi vuristada, mitte alla neelata, vaid hoolikalt närida, mäluda“, mida ta mõtleb, rääkides kirjandusest kui mõnuallikast. Houellebecq suudab kirjeldada restorani menüüd nii, et suhu tuleb roogade maitse, ja kaarti nii, et näeme tõepoolest oma vaimusilmas detailides selles peegelduvat territooriumi. Just mõnutunne haarab meid tema teoseid lugedes. Kuna tema kirjeldustele lisandub ka faabula kulgemise intensiivsus, siis ei suuda lugeja tema teoseid käest panna ning meisse jääb nagu gurmeetoidu puhul soov neid ikka uuesti maitsta. Autorilt jäädakse aga üha uusi maiuspalasid lootma.

Samasuguse tunde taastekkimist läksin teatrisse ootama ja pean ütlema, et vähemalt esimeses vaatuses on see lavastuse loojail ka õnnestunud. Teksti kõlab lavalt küll üllatavalt napilt, seda enam on aga misanstseenide estetiseerimist, mängu kujunduselementide, video ja valgusega ning näitlejate täpset, tummagi kohalolekut. Liisi Eelmaa loodud kujunduselemente (just nimelt elemente!) on lavastaja kasutanud vabalt ja julgelt: kunstimessi hall muutub elegantselt päevitusrannaks ja siis korteriks või baariks. Tegelikult polegi tähtis, kus mingit teksti räägitakse, kõik tundub loomulik ja põhjendatud, sest kõik see toimub Pariisis!

Kõige vähem oleks nagu lausuda peategelasel, kes avab suu alles etenduse kahekümnendal minutil. Ometi on just esimesest hetkest laval viibiv Hendrik Toompere jr oma kummalise kaitsetuse ning kõikejälgiva pilguga kogu aeg meie tähelepanu keskpunktis. Autor on kirjeldanud Jedi kui väiksemat kasvu ja kõhnapoolset, kuid intensiivse ja kirgliku pilguga (romaani põhiosas 40aastast) meest, just sellist, „keda naised kõige rohkem otsivadki“. Pole vist raske taibata, milline nooremapoolses keskeas eesti näitleja sellisele kirjeldusele kõige enam vastab. Oma alter ego’ks noore Toompere valimine on esimesel pilgul ootamatu, kuid resultaadi seisukohalt igati täpne, sest tema looritatuses on just parajal määral nii kunstnikule omast naiivset lapselikkust kui ka vallutavat kirge.

Lausa üllatav täistabamus on aga Pariisi viie kaunitari hulka kuuluva plaatinablondi venelanna Olga rolli prantsuse lütseumi lõpetanud EMTA laulumagistrandi Elina Netšajeva kutsumine. Blondist on saanud laval küll brünett, kuid just tänu tema mõningase külma võõritatusega esitatud šansoonidele (lavastuse muusikaline kujundaja on Hendrik Kaljujärv) hõngub lavalt tõepoolest mitte ainult Pariisi (see oleks ju üsnagi odav võte), vaid just täpselt midagi Houellebecqiga seotud maitseelamusest, mis tipneb erakorraliselt hõrgu ning videoprojektsiooni kaudu meile võimenduva vaikiva lembestseeniga. (Teises vaatuses, kui lauljatar on pandud vene keeles kõnelema, selgub küll lavakõnekoolitust saanud ja mitte saanud inimese paratamatu vahe).

Peale nende kahe on Jedi isa samuti otse nimiromaanist lavale astunud tegelane, kellele on ka usaldatud kõige rohkem autoriteksti. Lembit Ulfsak mängib seda rolli temale omase suurepärase aristokraatsusega ja, mis parata, kui see tekitab ilmselt täitumatu lootuse näha kunagi Houellebecqi kirjutatud „lugu“ isa ja poja koosesituses.

Ülejäänud tegelastest on Ülle Kaljuste galerist, Jaan Rekkori vana kunstnik ja Piret Krummi noor kunstnik koondkujud, kellele toetudes on visandatud Pariisi kunstielu mõtteruum, kus toimubki nii Houellebecqi romaani kui ka Ulfsaki lavastuse põhitegevus. Lavastajal (ja dramaturgil) on jätkunud tähelepanu anda neile kõigile mõni suur hetk, millega on näitlejad ka isikupärase täpsusega toime tulnud. Jah, neist moodustuv „ruum“ hingab, on autoritruu ning huviga jälgitav. Iroonilise kontrastina kunstimaailma kõrgelennulisusele mõjub horvaadi torumees Indrek Sammuli toredalt detailirohkes esituses. Pean tunnistama, et mul ei jätku lugemust otsustamaks, kas ka Pääru Oja loodud noore näitleja kuju on saanud algimpulsi mõnest Houellebecqi teosest või on see lavastuse autorite puhas omalooming. Igatahes sobib ta nii tähenduselt kui ka esituselt igati kogu rollivõrgustikku koos ka oma happening’i-laadse lahkumisega protestiks lavastuse liigse formalismi vastu.

Lavastuse teine vaatus tekitab aga mõningase ebaluse. Siin on autorid millegipärast tahtnud meile kiirkorras edasi anda romaani kolmanda osa ja epiloogi sisu, rüütades selle detektiivi (Indrek Sammul) teostatava mõrvajuurdluse vormi. Lavastuse senine peenemaitseline kujundlikkus kaob, alles jääb põhiliselt tekst ning selle edastamine lava tagaseinale projitseeruva videorea kaasabil, mille aga osaliselt varjutab keset lava kõrguv „mõrvamaja“ karkass. Kardan, et vaatajale, kes pole romaani lugenud, jääb mõrvalugu sellise kiirkorras ja tegelikult kogu Houellebecqi eneseiroonilisest filosoofilisusest lahutatud esituse puhul katkendlikuks ja arusaamatuks, romaani lugenule ei lisandu aga midagi just spetsiifiliselt teatrikeelset.

Kavalehel lubatud Taavi Eelmaa Houellebecqi monoloogi asemel kuuleme (ja lõpuks ka näeme) seda teksti Pääru Oja esituses, kelle tagasitulek on pärast esimese vaatuse bravuurset lahkumist mõneti üllatuslik. Näitleja loob küll väliselt täpse ja oma portreegrimmis erakordselt keskendunud Houellebecqi või õigemini selle tegelase, keda Houellebecq on tahtnud romaanis iseendana esitada. Julgen aga arvata, et vaid ühest monoloogist on vähe selle (tegelikult ju romaani teise peategelase) olemuse ja funktsiooni avamiseks. Houellebecqi pisikesel kirstul kükitav ja mõtisklev Pääru Oja võib algteost mittetundvale vaatajale mõjuda mitte niivõrd saatusele oma teosega julma väljakutse esitanud kirjaniku võrdkujuna, vaid pigem kuskilt „Süvahavvast“ lavale potsatanud tegelasena. Seost esimese vaatuse stilistikaga näeme küll Lembit Ulfsaki väärikas esituses ning omaette nauditava episoodina mõjub Jaan Rekkori monoloog koerast.

Ülle Kaljustele ja Piret Krummile antud ülesanded jäävad selles vaatuses põgusaks, Indrek Sammuli uus roll taandub lihtsalt tegevust formaalselt edasi viivaks. Hendrik Toompere jr pikas epiloogimonoloogis videoprojektsiooni taustal aga ei esitata ju paraku autori põhiideed: tööstusmaastiku (ja kapitalismi?) uppumist taimsesse lagunemisse.

Loomulikult jääb alati vaieldavaks, kuivõrd peab proosateose teatrilavale ülekandmisel arvestama algteksti mittetundva vaatajaga. Nagu öeldud, peitub minu arvates lahendus mitte „loo“ täpses ümberjutustamises, vaid kirjandusteose mõttemahuga adekvaatse lavalise tervikteose loomises. Kõnealuse lavastuse puhul jääb mulje, nagu oleks midagi (aeg?) autoreid seganud teise vaatuse mõttelisel täpsustamisel ja vormilisel puhastamisel. Sellest on aga kahju, sest muidu võinuksime tõsiselt rääkida küsimärgi ärajätmisest selle loo pealkirjast. Sest teater peaks eelduseltki (elavalt ja praegu!) olema huvitavam kui kirjandus, milleks muidu on vaja kirjandusteoseid teatrilavale tuua.