Tantsija, kes pumpab vahtkummi elu

Vahur Keller, Kati Kuusemets

Hollandis tegutsev Duda Paiva sulatab oma lavastustes kokku tantsu-, nuku- ja videokunsti.      Tantsija ja nukunäitleja Duda Paiva (Eduardo  de Paiva Souza) on õppinud tantsu ja näitlemist Brasiilias, Indias ja Jaapanis; 1996. aastast elab ja tegutseb ta Hollandis. Duda Paiva otsingud tantsu-, nuku- ja videokunsti ühendamisel said 1998. aastal alguse lavastusest „Loot” („Saak”). 2004. aastast juhib ta koos Paul Selwyn Nortoniga teatrit DudaPaiva Company*. 5. juunil etendus Eesti Nukuteatris festivali „Tallinn Treff” raames kahel korral Duda Paiva 2008. aastal esietendunud lavastus  „Malediction“ („Needus“).     

Sa oled tantsija – milleks sulle nukud? 

Nukud avardavad tantsu poeetiliste kujundite välja. Nukkude abil saan ma muuta lavastuse  ülesehitust sürreaalsemaks. Seda just selliste nukkudega, mida mina kasutan: need on tehtud vahtkummist, elastsest ja kergest materjalist. Niisugune nukk on vahel väga hea tantsupartner. 

Kas selline nukk on parem lavapartner kui elav tantsija?

Nukk ja inimene on olemuselt täiesti erinevad, aga teatris pakub nukk palju lisavõimalusi, nukuga saab olla märksa mängulisem. Samas eeldab nukk hoopis teistsugust tehnikat kui  tants luust ja lihast inimesega. Nukk võib pakkuda palju üllatusi, ja see üllatusvõimelisus meeldib mulle nukkudega töötades üle kõige. Nukunäitlejal on võim anda ühel hetkel mingile objektile elu ja teisel see ära võtta – selline elu andmise ja võtmise mäng. 

Ometi võiks arvata, et ennekõike saab üllatada teine inimene. Seda huvitavam, et nukk, millele sa ise elu annad, on suuteline sind üllatama?

Just nii see on, sest nukk on tegelikult minu enda ideede ja arusaamade tagasipeegeldus, projektsioon. Kui iseenda projektsiooniga tantsida, siis saab astuda sammu edasi ja lasta nukul ennast üllatada. Siis ei juhi sina enam  kõike, vaid nukk hakkab elama oma elu, ja see on hetk, kui laval sünnib tõepoolest illusioon, üllatus. Selles seisnebki nukuga tantsimise ilu. 

Kas sa nukuga tantsides tunned, nagu tantsiksid  sa teise inimesega?

Jah, kindlasti. Ma pean seda uskuma, muidu ei ole minu töö veenev ja publik näeb selle kohe läbi. Tegelikult näitab publiku reaktsioon alati, kas illusioon tekkis või mitte.   

Sa ei erista neid kahte, tantsu ja nukukunsti, see on sulle üks? Või on siiski erinevusi?

Tants ja nukukunst kasutavad täiesti erinevaid tehnikaid ning nendevahelise tasakaalu otsimisega olen ma tegelenud viimased kümme  aastat. Usun, et olen alles pika uurimistöö alguses. Nukk vajab tähendust, see ongi nuku tunnus, tants seevastu on aga poeetilise abstraktsiooni otsimine. Ma keskendun nende kahe elemendi kombineerimisele – rütmile ja musikaalsusele, millega ühendada need kaks valdkonda. Musikaalsus on minu lavastuste üks olulisemaid koostisosi.   

Su lavastused koosnevad väga mõjuvatest, emotsionaalselt ja visuaalselt võimsatest piltidest ning enamasti pole kõige selle keskel lihtne jälgida lugu. Publik peab samuti pingutama, mängima kaasa, et see maailm üles ehitada. Millest su lood räägivad, kust need alguse saavad? 

Oma lavastuste kaudu õpin ma lääneeuroopalikku teatritegemise viisi. See pole päriselt minu loomuses, kuid ma püüan õppida sellist assotsiatiivset teatritegemist, kus kõik ei kulge lineaarselt. Ladina-Ameerikas on loo jutustamiseks üsna otsene, lineaarne viis, isegi tants on seal palju narratiivsem, emotsionaalsem. Lääne-Euroopa teater on aga intellektuaalsem, pigem teema analüüs ja eksperimenteerimine.   

Püüad publiku nõudmistele vastu tulla?

Pärast kümmet aastat Euroopas tantsimist tundsin, et hakkan kunstnikuna närbuma.  Minu lõunaameeriklase hing hakkas kiratsema, puudu jäi publikuga suhtlemisest ja intiimsusest, sest nüüdistants on väga introvertne, lava ja publiku vahel on kõrge neljas sein. Nukk tuligi mängu selleks, et see neljas sein lõhkuda – nukk vaatab ju publikusse, flirdib publikuga. Publiku reaktsioon annab täpselt märku, kas kõik toimib või mitte. Sellise suhtluse kaudu tunnen end kunstnikuna taas elavana.   

Nukk lõhub eraldusseina, kuid tantsijanäitleja seda teha ei suuda?

Jah. Mäletan, kuidas töötasin Hollandis ühe koreograafiga. Suunasin kogu aeg oma pilgu publikusse. Ta peatas alati proovi, karjus mu peale. Ma ei saanud aru, miks ma ei või publikusse vaadata. Mina olen seal, publik on seal  – milleks teeselda, et ma ei tee seda neile? Ent see oli mulle ka õppetund. Ignoreerida seda, mis on sinu ees, on samuti üks teatritegemise viise. Selles pole midagi valet, kuid ma tõesti tundsin, et vajan midagi, mis looks silla publiku ja lava vahel.   

Kui palju sa arvestad oma etendustel publiku reaktsiooni?

Kui publik ei reageeri, teeb see mind väga murelikuks, sest siis ma mõtlen, et nad ei jõua järele, nad ei kontsentreeru, ei saa aru.     

Aga kas sa teed vastavalt publikule ka muudatusi?

Jah, palju. Ükski minu etendus ei ole samasugune  kui eelmine. Muidugi on mu lavastustel väga kindel struktuur, kuid ma luban endale hetki improviseerimiseks, siis ma saan tõesti tunnetada ennast hetkes ja suhestuda publikuga, tunnetada publiku tuju, päeva meeleolu.     

Kas lihtsam on improviseerida nuku või teise näitlejaga?

Ma olen rohkem harjunud improviseerima nukuga.       

Mis on sinu kunstis see peamine, mis kannustab sind otsima uusi loomingulisi võimalusi?

Otsingud ise, võimalus anda nende kaudu panus nüüdisaegsesse kultuuri. Sest aeg, milles me elame, on enese uuestidefineerimise aeg. Oluline on hoida ka kontakti areneva tehnoloogiaga – lisaks tantsu ja nukukunsti sulatamisele tegelen oma lavastustes multimeedia uurimisega. Mind kannustab võimalus  lõhkuda seda, mida tean. Hetkel, kui võin öelda, et nüüd saan ma millestki aru, astun sellest välja ja võtan sihikule uue katsumuse. Ma ei tegele kunagi millegagi korduvalt, liigun muudkui edasi.     

Sa alustasid tantsija ja koreograafina, kujunesid  siis aga nukunäitlejaks?

Ei, ma alustasin 14aastaselt näitlejana, tegelesin draamažanriga. 16aastaselt rändasin koos ühe näitetrupiga läbi kogu Brasiilia. Kuna teismelisena mu hääl muutus, ei suutnud ma enam korralikult teksti esitada – ühe fraasi jooksul kõikus mu hääl mitu korda. Seetõttu otsustasin saada klouniks, hakkasin arendama oma füüsilist vormi, käies balleti- ja jazztantsu tundides. See oli loomulik areng. Ühinesin  mitmete nüüdistantsutruppidega ja siis läksin õppima klassikalist balletti. Tegelesin Royal Academy programmiga, Merce Cunninghami tehnikaga, siis läksin Jaapanisse, et õppida Kazuo Ohno juures butō’d, ja lõpuks sattusin Euroopasse.       

Sa oled töötanud paljudes riikides üle maailma, viinud läbi meistriklasse, lavastanud. Nii palju eri kultuure, mida see sulle tähendab?

Võimalus ansamblis töötada on samm edasi minu kui lavastaja arengus. Oma trupis teen põhiliselt ju soolosid. Selleks, et oma otsingutes  edasi jõuda, pean nägema teiste inimeste kehades loomingulist materjali. Iga inimene on ainulaadne, igaühel neist on midagi rääkida ja igaüks liigub oma erilisel viisil. Kõik see aitab arendada oskusi, mida saan teatrit tehes ja nukke liigutades kasutada.       

Milline on sinu järgmine samm? Mis tuleb edasi?

Minu järgmine samm on suurema näitetrupi loomine.       

Aga sul ju on juba oma näitetrupp?

Jah, on küll, aga ma olen selles iseenda lavastaja ja iseenda esitaja. Mulle meeldiks, kui mul oleks rohkem esitajaid, siis saaksin ise jääda ainult lavastajaks. 

Mis on sulle teatri ja üldse kunsti tähendus? Mis kasu on inimesel ja ühiskonnal kunstist?

Ma küsin kogu aeg endalt sedasama. Eriti praegusel kriisiajal on kultuur esimene, kust kärbitakse.  Tundub, et kultuur muutub ühiskonnale üha vähem tähtsaks. Varem, kui oli tsensuur, oli teater mässamise viis, see oli kultuuriline manifestatsioon, et inimesed saaksid usu, poliitika või muude oluliste teemade kohta üldse oma seisukoha välja öelda. Suudeti leida nutikaid viise, kuidas massidega suhelda ja avada nende meeli. Teater sisendas usku eneseväljendusse ja selle vajalikkusesse. Arvan, usk loomingulisusse on praegu natuke taandumas, sest inimesed istuvad pidevalt arvutite taga, nad eelistavad olla kodus ja vahtida Youtube’ist videosid, selle asemel, et minna teatrisse ja vaadata tegelikult toimuvat. Ja veel, eriti Lääne-Euroopas näen teatrit muutumas järjest analüütilisemaks. Sellises teatris läheb aga kaotsi side indiviidi hingega, üha vähem on sädet – ja see teeb mulle tõsiselt muret.         

Kas räägiksid pisut lavastusest, mida näitasid Tallinnas?

Lavastus „Malediction”, mida etendasime äsja ka festivalil „Tallinn Treff”, põhineb „Võlur Ozi” ühel tegelasel. Peategelaseks on nukk, kes on väga haige ja kes ei tea enam, millisesse muinasjuttu ta kuulub. Kaks meest, kaks tantsijat aitavad sellel nukul leida tee oma õigesse lukku. „Maledictioni” viimistlejaks, „lõplikuks lavastajaks” – see on hollandipärane termin,  mis tähendab seda, et palud kellegi oma lavastuse prooviperioodi lõpul paariks nädalaks sellele lõplikku viimistlust andma – kutsusin oma õpetaja ja sõbra Neville Tranteri. Selles lavastuses ei ole küll palju teksti, kõik on seotud rütmi ja liikumisega, aga kuna Neville Tranter on väga musikaalne ja lisaks tekstiga töötamise oskusele on tal ka koreograafi mõtlemine, arvasin ma, et see kõik moodustab väga sobiva kombinatsiooni. Mul on väga hea meel, et Neville  Tranter oli nõus ja ühines „Maledictioni” tegemisega.

* Teatri DudaPaiva Company kodulehekülje aadress on www.dudapaiva.com/dpc/home.php .

Küsinud Vahur Keller

Üles kirjutanud Kati Kuusemets