Sissejuhatus filosoofiasse narkoromantilisel meetodil

Lavastuses „Inimesed, kohad ja asjad“ kujutatud sõltlased on inimesed, kes alguses on nagu karjatused ilma suuta, ja siis, kui leiavad suu, oksendavad maailma välja.

KAIRI PRINTS

Tallinna Linnateatri „Inimesed, kohad ja asjad“, autor Duncan Macmillan, tõlkija ja lavastaja Diana Leesalu, kunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnik Liis Plato, helilooja ja -kujundaja Veiko Tubin, valguskujundaja Emil Kallas, videokujundaja Emer Värk, liikumisjuht Märt Agu. Mängivad Evelin Võigemast, Piret Kalda, Andres Raag, Argo Aadli, Indrek Ojari, Kaspar Velberg, Tõnn Lamp, Henrik Kalmet, Maiken Schmidt, Priit Pius ja Tallinna Tantsuakadeemia tantsijad. Esietendus 29. X Tallinna Linnateatri Taevalaval.

Emma (Evelin Võigemast) elas oma elu lahedamaid aastaid. Nüüd on ta võõrutusravikliinikus.

Emma (Evelin Võigemast) elas oma elu lahedamaid aastaid. Nüüd on ta võõrutusravikliinikus.

Siim Vahur

1. Küsimust „mis on filosoofia?“ Tallinna Linnateatri lavastuses „Inimesed, kohad ja asjad“ muidugi ei esitata. Küll aga esitatakse maailmale kõik ahastavad küsimused, mis sellele küsimusele võiksid eelneda. Miks on maailm nii halb, miks keegi mind ei armasta, miks kõik mind alt veavad (v.a alkohol ja narkootikumid), miks inimene peab olema üksi siin päikese all, miks pole mingit tõde, mille poole pürgida? Nii raske! Liiga headel, õrnadel ja tundlikel inimestel ongi siin maailmas nii raske – seda mõttekäiku järgib pool siin ilmas kirjutatud teostest. Raske võrdub sügavaga. Ilmselt paistan ma seepärast halb, robustne ja tundetu, kuid arvan teisiti. Usun, et kerge on sügavam kui raske. Maailma armastamine on sügavam kui selle vihkamine, sest see nõuab kohe kindlasti rohkem mõttetööd. Ja kui see näib liiga raske, tasub alati mõelda Paksule Prouale.

2. Olen Paksu Prouat ilmselt varemgi mõnes kirjatükis maininud. Mis teha, alati kui puutun kokku maailmavaluga, tuleb ta silme ette – pärit on ta muidugi kõige ilusama lõpuga raamatust, Salingeri „Franny ja Zooeyst“. Umbes 15 lehekülge vältav telefonikõne Zooeylt Frannyle teeb maailma asjad enam-vähem selgeks. Kesksel kohal on Seymouri õpetus puhastada oma kingi isegi siis, kui need ei paista – Paksu Proua pärast. „Ta ei öelnud mulle, kes see Paks Proua on, aga ma puhastasin selle Paksu Proua jaoks kingi iga kord, kui ma jälle raadiosse läksin [—] … ja mu kujutluses tekkis sellest Paksust Prouast väga, väga selge pilt. Ta istus päev otsa rõdul ja nottis piitsaga kärbseid, raadio hommikust õhtuni täie võimsusega üürgamas. Kujutlesin, et on kohutavalt kuum, ja tal on arvatavasti vähk, ning … ma ei tea isegi. Igatahes oli mulle tookord täiesti selge, miks Seymour tahtis, et ma raadiosse minnes iga kord kingi puhastaksin. Asjal oli mõtet,“ ütles Franny.

Maailma armastamine on nagu kingade puhastamine Paksu Proua tarvis – see polegi enam nii raske.

3. Kuulen kodus olles üsna tihti – tavaliselt hilisõhtuti, aga mõnikord ka päeval – kusagilt tumedahäälset soigu, mis kõlab umbes mamäomnmdudmau (no proovi sa kirja panna). See kestab kaks-kolm sekundit ja seetõttu pole ma siiani aru saanud, kust see tuleb. Kas on see mõni (haige?) naaber või keegi, kelle ohtlikud kemikaalid on viinud teise dimensiooni. Ükskord nägin aknast naabermaja aias suure puu varjus üht ennast süstivat meest, vahtisin lummatult, kuna polnud sellist asja kunagi varem näinud, ja natuke seostan nüüd seda häälitsust temaga. Korraks tekib see pinge uuesti.

4. Ka teatris ootan teatud mõttes seda mamäomnmdudmaud, pinget, lumma. Laval sündiv haarabki alguses väga kaasa. Narkomaan Emma läheb võõrutusravikliinikusse ning kõik see poolunenäoline tegevus seal on ilus ja õudne. Eriti lemmik ja leidlik on valu ja heitluse koreograafia, kui ühest Emmast saab mitu ja kõik inimlikud vaevad esitavad laval võigast surmatantsu. Ei verd ega laipu, ometi pidin käe silmade ette panema ja ettevaatlikult piiluma, nagu vaataks „Vaimude väljaajajat“. (Selline võrdlus, kuna sellest filmist oli lavastuses mitu korda juttu: näiteks oli Emma ülimalt hämmeldunud, saades teada, et tema arst pole seda filmi näinud.) Imeline ja pingeline.

Kaasa haarab nii kaua, kuni vaimud on välja aetud. Peategelane kaotab oma haavatavuse ja võtab tüütu iroonilise poosi. Paljud stseenid on siiski vägagi köitvad, aga läheb paljuks. Tahaks vähem. Pinge kaob, olemine kisub puruseks.

5. Nutta ei saanud, naerda ei saanud. See Kiviräha raamatust „Maailma otsas“ tuntuks saanud „käisin teatris, sai nutta ja sai naerda“ ei sobi kohe kuidagi enam. Teatris naerda ja nutta saab ikka väga harva, pigem saab … hm, kuidas seda nüüd öelda …, ütleme siis, eelmise peatüki sõnu kasutades, pinget ja puru. Esimeses vaatuses sai neid umbes võrdselt.

Pärast vaheaega ja ohjeldamatut koogipuru, mis sööjatest laudadele jäi, läheb asi ka laval veel purusemaks. Puru ajab nihelema, sest tegelikult tahaks vahel tõepoolest naerda ja nutta, mitte lasta end täielikult haarata lühikestel epifaaniahetkedel ja siis jälle puru sees niheleda. Puru sees pole isegi midagi ilusat, vaid seda sorti inimesed, „kes on paremad, kui maailm väärib“. Nad oksendavad selle maailma endast välja. Maailm, mis hülgas neid, mis ei armastanud neid, saab nüüd karistatud.

Miks oksendada? Maailma seedimine pole ju sugugi nii raske.

6. Mulle meeldib mõte (mille paraku ise välja mõtlesin) rahulolematuse ringist. Inimesed on pool ajast haiged, eks ole. Köhivad, tatistavad ja oksendavad. See põhjustab rahulolematust.

Aga ilmselt need pidevad haigused on inimestele karistuseks rahulolematuse ja üleolevuse eest. (Kui selle lause hiljuti tööl kolleegile esitasin, oli ta hämmeldunud mu religioossest mõtteviisist – nii et igaks juhuks kinnitan, et tegu pole siiski vagaduse ülistusega, vaid teadliku naiivmetafüüsikaga, samas žanris ka jätkan.) Millal muutus laitus loomulikumaks kui kiitus? Miks muutus normiks öelda, et enamik inimestest on lollid ning asjad ei kõlba kuhugi? Kuhu see kogu maailma peale nina kirtsutamine siis välja viima peaks? Vaimne frustratsioon on läinud nii suureks, et on leidnud füüsilise väljundi.

Igaks juhuks kordan, et ma nüüd päris surmtõsiselt ei mõelnud seda põhjuslikku seost, vaid kasutasin selliseid naiivseid, ent luulelisi võrdlusi selleks, et visata õhku siinse kirjatüki eelmiste peatükkidega meelasse dialoogi astuv hüüatus, kas maailm on muutunud inimesele nii vastikuks, et ta oksendab selle endast välja. Tõesti, ehk leiab maailm enda otsa hoopis läbi inimese suu?

Jah, mõnikord on maailma seedida veidi raske. Aga oksendamine on ju alistumine ja kergema vastupanu teed minek – kas see pole pealiskaudne? Maailma väljaoksendamine on ju puhas maailmavaluromantika.

7. „Karjatus ilma suuta – näidendi autorilt ilus kujundileid maailmavalule. Rahulolematuse peale ei peagi ju tingimata rahulolematust avaldama. Rahulolematus võib olla kurb ja võib olla üleolev. Kui ta on kurb, siis polegi muud kui kurb. Kurb, kui nii on. Kui aga üleolev, siis on vastik. Lavastuses kujutatud sõltlased on ilmselt inimesed, kes alguses on nagu karjatused ilma suuta, ja siis, kui leiavad suu, oksendavad maailma välja. Ma ajan mingit täielikku jama.“

Selle lõigu kirjutasin pärast etendust koju sõites telefonimärkmikku. Olen kirjutatuga seniajani ühel nõul, välja arvatud arvamus, et ajan täielikku jama. Asjad tunduvadki ilmselt jamad siis, kui need on veel seedimata ega vaevutagi seedima, vaid pursatakse oma kehast välja. See ongi sissejuhatus filosoofiasse narkoromantilisel meetodil.

8. Nii-nii raske elu ja maailmavalu sügava ja intellektuaalsena kujutamine ei ole minu maitse. Kuid need eesti teatris nii hinnatud iirlaste ja šotlaste valu- ja hädakarjed mõjuvad ehk publikule nagu mingi armastuse puudumise, süütunde ja minevikupainete teraapia. Selles lavastuses oli tähtsal kohal ka rühmateraapia, mis oleks võinud ju vabalt lavalt ka publikuni laieneda. Ilmselt teatud mõttes laieneski. See on ainult hea.

9. Sest iga meetod on hea, kui see aitab. Lõppkokkuvõttes on vaja lihtsalt need kingad ära puhastada, lihtsalt teha see ära, Paksu Proua tarvis.

10. „Mul on ükspuha, kus näitleja näitleb. See võib olla suveteatris, või raadios, või televisioonis, võib olla ka mõnes neetud Broadway teatris kõige elegantsema, täissöönud, päikesepruunima publikuga, keda üldse saab kujutleda. Aga ma ütlen sulle kohutava saladuse – kas sa kuuled mind? Nende hulgas ei ole kedagi, kes ei oleks Seymouri Paks Proua. [—] Mitte kusagil ei ole kedagi, kes ei oleks Seymouri Paks Proua,“ ütles Zooey.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming