Sinine ingel lendab ära

Aleksandr Stroganovi tekst ja Eili Neuhausi lavaversioon sellest on programmiliselt anti-eluloonäidend, protestiavaldus pealiskaudsete või isiklikke arveid klaarivate, legende pisendavate biograafiate vastu.

PILLE-RIIN PURJE

Rakvere teatri „Kuhu küll kõik lilled jäid?“, autor Aleksandr Stroganov, tõlkija Aive Kaldra, lavastaja Eili Neuhaus, kunstnik Irina Marjapuu, videokujundaja Peeter Pilv, tantsuseadja Kätlin Piiskoppel. Mängivad Ülle Lichtfeldt, Marin Mägi-Efert ja Madis Mäeorg. Esietendus 2. IV Rakvere teatri väikeses saalis.

Marlene (Ülle Lichtfeldt) ja tema alter ego Norma (Marin Mägi-Efert) virguvad oma hüljatuses nagu kaks inimnukku.

Marlene (Ülle Lichtfeldt) ja tema alter ego Norma (Marin Mägi-Efert) virguvad oma hüljatuses nagu kaks inimnukku.

Anna-Stina Treumund

Selle teatriaasta uuslavastuste puhul on mul korduvaim märksõna „segadus“. Nõutus, küsiv hämming vaataja hinges pole teatrilavastuse ega üldse kunstiteose puhul ju taunitav seisund. Igal juhul on see põnevam kui ühetasane selgus. Nii või teisiti on mind küsima jahmatanud, kas žanri või sõnumi või mängulaadi üle sisimas polemiseerima õhutanud vägagi eriilmelised ja ka omavahel võrreldamatu erikaaluga lavastused. Nagu näiteks – ja selles loetelus puudub igasugune hinnangulisus – „Moraal“, „Finaal“, „Valged heteromehed“, „A Festival Piece“, „Onu Aare“, „Öös on asju“, „Taevast sajab kõikseaeg kive“. Neid leiab veelgi. Samasse rubriiki kuulub „Kuhu küll kõik lilled jäid?“ Rakvere teatris.

„Fantaasiamäng Marlene Diet­richiga“ määratleb kavaleht. Kindlasti on Aleksandr Stroganovi tekst ja Eili Neuhausi sellest võrsunud lavaversioon programmiliselt anti-eluloonäidend ning nõnda ka protestiavaldus pealiskaudsete või isiklikke arveid klaarivate, mälestusi ja legende pisendavate biograafiate vastu. Laval näeme Dietrichi tütre Maria Riva raamatut, millest saab sümbol. Oma unenäolisuses, mänguruumi irreaalsuses on „Kuhu küll kõik lilled jäid?“ mõneti võrreldav sellessamas väikeses saalis mängitud Toomas Suumani lavastusega „Lesk“, aga eks meenu teisigi teatriunesid. Rakvere teatri riskijulgust tuleb tunnustada.

„Kuhu küll kõik lilled jäid?“ on Neuhausi kahekümnes lavastus. Tänaselt distantsilt tundub murranguline tema kümnes lavastus, Nikolai Leskovi ja Urmas Lennuki „Mtsenski maakonna leedi Macbeth“ (suvel 2009 Ontika mõisas) – sellest alates tekkis kirg jälitada Neuhausi oma teemat. Materjalide valik ja koostöö teatriga Tuuleveski on toonud fookusesse vene autorid, klassikast tänapäeva: Nekrassov, Ostrovski, Gorki, Nagibin, Stroganov. Neuhausi paelub naise hingeelu, naise armastuse kompromissitus ja traagika, kirg ja üksildus, vastupidamine ja murdumine. „Kuhu küll …“ on tema lavastustest seni kõige kujunditiinem ja (hull)julgem. Esmamuljes ka ootamatult pessimistliku allhoovusega, aga see mõjub ajakohase ning provotseerivana.

Rabav on ka kontrast lavastuse kahe vaatuse vahel. Esimene toob meelde Samuel Becketti „Godot’d oodates“, ainult et ootajateks on naised. Videoekraanile ilmub viimaks ka läbinisti ootuspärane raagus puu. Teine vaatus assotsieerus esietendusel Maksim Gorki draamaga „Põhjas“, selle hoovuse tõi endaga kaasa kolmas tegelane, Mees; kuna Madis Mäeorg mängis hiljuti Jussi Sorjase lavastuses „Põhjas“, oli seos kiir küll tulema.

Minule oli hingelähedasem n-ö Becketti vaatus. Irina Marjapuu kujunduses purustavad askeesi ja nõuavad tähelepanu üleelusuurused nukud. Ka Marlene (Ülle Lichtfeldt) ja tema alter ego Norma (Marin Mägi-Efert) virguvad oma hüljatuses nagu kaks inimnukku, liiguvad teatraalsete pajatsitena, teevad publikule reveransse veidi rooste läinud diivadena, jõnksuliste liikmetega marionettidena. Valulist, lagunevat, peaaegu õõvastavat teatraalsust õhkavad nende sitside-satside-rüüsidega kostüümid. Kummaline äng ja ahistus paneb mõtlema näitleja saatusele avaramalt, kaduvusele ja kujutlustesse klammerdumisele. Marin Mägi-Efert oma kurbkoomilise Pierrot’ ilme ja vambikulmudega on tõelise Dietrichiga hämmastavalt sarnane. Marlene teisik ja ümmardaja kannab oma käskijanna maski nõnda kohusetruult, et Ülle Lichtfeldti Marlene ise võib olla oma kuvandi suhtes üleolevam ja sõltumatum, mõnel viivul ulakas kui iginoor Pipi, hetk hiljem saatust trotsiv vinge vanamutt.

Oluline teatriloos on Eili Neuhausi süstemaatiline koostöö Ülle Lichtfeldtiga, läbi mitme lavastuse oma püsinäitlejale esitatud nõudmised, rollide mänguamplituud groteskist traagikani, helgusest tumedusse. Elutantsu ja surmatantsu variatsioonid puhkesid Lichtfeldti kiretroikana vaadeldavais rollides: „Mtsenski maakonna leedi Macbethi“ Katerina, „Vassa Železnova“ Vassa, „Kui seda metsa ees ei oleks“ paruness von Meck. Ka Marlene osa ja eelkõige tavatu lavastus esitavad Lichtfeldtile seda laadi ideaalseid nõudmisi, mille poole pürgimine esietendusega alles algas. Igatahes on see töö mõõtmatult olulisem kui (näiliselt?) mängleva kergusega visandatud komöödiarollikesed, mida koduteater on näitlejannale jaganud viimasel ajal üpris mõõdutundetult.

„Kuhu küll kõik lilled jäid?“ stsenograafias torkab ärritavalt või õrritavalt silma vastuolu: ajavälises kujutlusruumis vohav teatraalsus ja vastukaaluks ekraan, kuhu ilmuvad konkreetsed maastikud ja kained dokumentaalkaadrid (videokujundaja Peeter Pilv). Ent just ekraani vahendusel sünnivad lavastuse kõige sugestiivsemad hetked: Marlene Dietrichi kuulsate sõjavastase paatosega laulude taustal näeme montaaži sõja- ja sõjameeste fotodest läbi ajaloo. Kirglik protest sõja vastu on sama igikestev kui sõda, rahulootus sama püsiv nagu inimkonna võimetus ajaloost õppida. Hinge lõikab fotodel paljastuv meeleheide, aga enamgi veel habras bravuur sõjameeste silmis, uljusest läbi kumav meeletu surmahirm. Seda laadi terav, hoiatav publitsistlikkus on Neuhausi lavastajakäekirjas uudne, võimendades igavikuigatsust, naiselikku vaprust, aga ka elukogenu lootusetust.

Teise vaatuse algus toob viimaks täispöörde, mida publik aimamisi on teatrisse tulles oodanud: ometi kord serveeritakse glamuurseid kontsertnumbreid ja kostüümide paraadi. Turvalisuse ja tähetolmu illusioon ei kesta siiski kaua, kuna ruumi vallutab deus ex machina kombel sisse tungiv agressiivne kerjus. Kui Madis Mäeoru omasoodu ringituhlav rüüstaja, kelles aimub allakäinud intellektuaali, leiab kuskilt ruumisopist paari kingi, tuleb hoobilt meelde selsamal näitelaval möllanud hulgus Davies, kes ka pidevalt endale kingapaari nõudis. Harold Pinteri „Majahoidja“ Mati Undi lavastuses püsis Rakvere teatri mängukavas aastatel 2001 kuni 2016. Aga Pinterist otsusekindlamalt lehvib mäluruumis ikkagi Gorki. Mehe tekst oma plakatlikkuseni otseütlevate avaldustega mõjus natuke liiga selgena, kohati kurnavalt otseütlevana. See kivi lendab küll klirinaga näidendi autori Stroganovi aknasse. Õnneks jääb publikule võimalus samastuda daamidega, kelle olemusele realismi jõhkrus päriselt ligi ei pääse, nende hingeaknaid pätt puruks ei viska.

Vaimustav puänt nii ruumiliselt kui ka sisuliselt on külglaval turnivate ämbliknaiste stseen. Finaal, siniste inglite äralend, teeb rahutuks, jätab vaataja realismirusude keskele tähti igatsema.

Mulle tundub, et kahekümnenda lavastusega on alanud uus etapp Eili Neuhausi loomingus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar