Selge nagu seebivesi

Meelis Oidsalu

Ingomar Vihmari „John Gabriel Borkman” ei aja taga Ibseni sügavust ega maagilisust.Selge nagu seebivesi Ingomar Vihmari „John Gabriel Borkman” ei aja taga Ibseni sügavust ega maagilisust.  Henrik Ibseni näidendi „John Gabriel Borkman” lavastamine näib praeguse majanduskriisi valguses turvalise valikuna: põhjakäinud Skandinaavia pankuri hingepiinade tunnistamine peaks siinse masuleva teatrikülastaja hinge kenasti kosutama. Oma villa ülekorrusele sulgunud egomaniakist Borkman  (Jaan R ekkor) ootab pärast kaheksat vangis veedetud aastat nõdrameelse kärsitusega, et pank, mille ta põhja oli lasknud, ta uuesti tööle ennistaks. Ka alakorrusel pole vaimse tervisega lood paremad: Borkmani hüsteerilise abikaasa Gunhildi (Kersti Kreismann) kinnisideeks on takistada oma poja Erharti (Uku U usberg) iseseisvumist. Majja saabub Gunhildi õde Ella Reintham (Maria Avdjuško), kes soovib oma elu viimased kuud (Ellal on tuvastatud surmatõbi)  veeta õepoeg Erhartiga. Erhart aga on armunud temast vanemasse proua Wiltonisse (Kleer M aibaum), kes noore poisi lõpuks surma- ja hullumeelsete küüsist päästab.

Eelmises, 1996. aastal Vanemuises Jaan Toominga lavastatud „John Gabriel Borkmanis” oli „igavikulist mõõdet”, „süvareaalsust”, oli oma rütm ja intensiivsus*, mis Ibseni maagilisust pühitses. Vanemuise lavastuses oli laval kahekorruseline maja ja kui John Gabriel raskel  sammul ülakorrusel edasi-tagasi käis, mõjusid ta kohta öeldud sõnad „haige hunt, kes puuris kõnnib” täies jõus ja sünguses. Lavastaja Ingomar Vihmar Eesti Draamateatris sügavust ega maagilisust taga ei aja, tema lavastuses tähistavad Borkmani samme kõlarites krõbisev kahvatu heli ja villat läbipaistva kilega katvad seinad, mille vahel elutsevate tegelaste hüsteeriline agoonilisus sarnaneb mõranenud akvaariumi põhjas visklevate kalade omaga. 

Lavastaja on Ibseni näidendi tegelased „kuivale jätnud”, elusate inimeste asemel näeme surnud, stamplikke, karikeeritud kujusid, kes oleks justkui „Kodu keset linna” seriaalist lavale astunud. Seda muljet kehutab näitlejate valik: nii Kersti Kreismann kui ka Kleer Maibaum löövad nimetatud seebikas kaasa. Kui Borkmani ossa oleks Rekkori asemel valitud „Kodu keset linna” peaosaline Martin Veinmann, võinuks kolmiku Kreismann  Maibaum-Veinmann seebikast pärit rollisaba mõjuda taotlusliku nihestusena. Seebiooperlikule esteetikale rõhub ka Jaanus Vahtra kostüümikujundus. Gunhild Borkmani vulgaarne rikkuriproua kostüüm, aga ka John Gabrieli ja Ella Reinthami (millist ebaorgaanilist parukat pidi Avdjuško kandma!) üheksakümnendate look viib näitlejatöödest alguse saava Ibseni näidendi esteetilise lamestamise ka visuaalias lõpuni: meenub kunagine Toomas Kirsi  jõlesari „Salmonid”, kus rikkureid kujutati just niisama ilusas riietatuses. Samas Borkmanite poeg Erhart on riietunud moodsalt. Ei oska öelda, kas just selle rolli tarbeks, aga Uku Uusberg on oma tavapärasest kräsupeast veidi lühema fassongi kasuks loobunud ja näeb seetõttu välja eriti moodne, misläbi peresisene põlvkondadevaheline lõhe saab ajatempli: üheksakümnendate edukad vs. uuel sajandil täiskasvanuks saanud noored. 

Oluline lavastust läbiv tegevus on telekavaatamine (telerit laval pole, seda markeeritakse lõdva pilguga publikusse vahtides). Näidendi ühel psühholoogiliselt pingestatuimal hetkel, mil poeg Erhart ema-isaga hüvasti jätab, vahivad Borkmanid ainiti teleris jooksvat seebikat, kuulmata poja lahkumissõnu. Tegelaste saali suunatud tühjadest pilkudest tekib lava- ja teleruumi vahele huvitav peegliefekt, kaks anumat asetuvad vastakuti: kõle  kiletatud lava ning kujuteldav, ainult helidega markeeritud telepurk – mõlema meediumi vahendusel pakutav (nii teleseep kui ka lavaelu) on ühtviisi surnud, maitsetu, õõnes. Nii ühendub telepurk teatrianumaga, seebiooperlikud (tele)ulmad (lava)tegelikkusega. Et tegelaste pilgud telerivaatamise ajal korduvalt publikut puurivad, hakkab hirm, et teatrianum omakorda saali lekkima hakkab ja  piirid publiku ümber lokkava padumaterialistliku edukäsituse ja selle tagajärgi kuvava košmaarse lava-tele-tegelikkuse vahel hägunevad … Eriti võikalt mõjub selle hirmu haardes lavastuse lõpp, mil Borkman nagu muuseas hinge heidab, Gunhild talle seejärel hooletult jope pähe viskab ja oma kaksikõe käest haarab. Ella lausub lõpulause („Meie, kaks varju – üle surnukeha”) üle absurdi äärte paisutatud tehislikkusega, peletades öeldust kogu poeesia. 

Ja siis hakkab mängima ansambli Frankie Goes To Hollywood laul „Relax, don’t do it …” Kui hirmutavalt tühi võib olla üks elu, kui lame (ma ei kasuta seda sõna hinnangulises tähenduses) teatrilavastus? Rekkori kõnetu nullstiilis lõtvuse ning Avdjuško undilikult võõritava ja üllatavalt eneseküllase veiderdamise vahel elab võluvalt sooja lavaelu pankurihärrat jumaldav sõber Vilhelm Foldal (Tõnu Kark). Kark mängib „väikese  inimese” ullikeselikku rolli mõnusa üle-vindihuumoriga. Lavastuse lõpus tuleb murelik Foldal, kes on just auto alla jäänud, oma tütart Fridat (Ulrike B rett U ukkivi) otsima. Saanud teada, et ta tütar põgenes koos Borkmani pojaga sellessamas autos, mis ta alla ajas, hüüab Foldal vaimustunult: „Kujuta ette, minu Fridake istus selles uhkes autos! Kas pole imestama panev, kuidas inimesel võib õnne olla!”

Selle absurdse stseeni üldistusvägi annab lavastuse  piinlikult alasti kistud päevakajalisusele kargu, põhjakäinud Põhjala pankurit jumaldava Foldali tegelaskuju muutub Kargu muhedas omamehelikus esituses oma haiglasevõitu heldimusega äratuntavalt eestlaslikuks. Foldal oma vaimustuses on nii pimestatud, et ei näe põhjust tema raha hakkama pannud pankurihärra halvustamiseks ega suuda märgata ka seda, kuivõrd tühjaks muutub Borkmanite ainelise edu keskne kodanlik elu, kui sealt raha  välja voolab nagu vesi akvaariumist. Rekkori, Kreismanni ja Uusbergi liiga kerge libisemine forte’sse mõjub väikeses saalis ahistavana ning endise orkestrandina tean, et kui kohe alguses forte’s mängida, siis jõuab publik väsida enne, kui lugu poole peal. Nii juhtus ka seekord.

Ingomar Vihmari lõbustav-lamestavalt arrogantsel Ibseni tõlgendusel on kaks puudust. Esiteks on lavastaja, kes summutab näitlejavahendite rikkuse oma kontseptuaalse  egoga, küll meeldivalt reljeefselt „kohal”, kuid sel kohalolul on ebameeldiv, pisut repressiivne kõrvalmaik. Seda, mis juhtub lavastusega, kus näitlejad pindmisse kuiva groteski, karikeerivatesse stampidesse (justnagu marionettnukud nööride otsa) vangistatakse, oleme hiljuti sealsamas Eesti Draamateatris Hendrik Toompere jr „Kirsiaia“ puhul näinud. Sellist metateatrit, mille puhul mäng ei toimu niivõrd laval kui lavastaja peas, tehakse näitlejate ja  publiku afektiivse osaduse, emotsionaalse haaratuse arvelt.

Teiseks: lavastaja võimekus avaldub tema oskuses näidend oma autentse hingusega täita. Pelgalt tõlgendamis- või aktualiseerimislõbu pärast klassikalise teksti lavastamine ilma vajaduseta seda hingestada võib küll meelt lahutada ja huvitavgi olla (Vihmari lavastus on oma veidi pungilikus nihestatuses huvitav!), ent jätab sügaval vaataja hingesopis peituvad teatritundlad tuimaks.  Sellise teatriga on samamoodi kui teleriga, mis pilti näitab, ent millel heli puudub või vastupidi. Mõlemal juhul on teler rikkis.

* Pille-Riin Purje, Pettekujutelmade tants teel tühjusesse – või siiski igavikku? – Postimees 26. XI 1996.