Rohkem kui raamat

Margot Visnap

Raamat eesti lavastuskunstnikest on suurteos.  

R. L. Stevenson-P. Tammearu “Aarete saar”. Lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Jaak Vaus. Eesti teatri kunstnikuauhind 2004.jaan pääsuke

KUNSTNIKURAAMAT. Koostajad Mari-Liis Küla, Liina Pihlak, Aime Unt, Liina Unt. Toimetaja Mari Tuuling. Kujundaja Andres Tali. Välja andnud Eesti Lavastuskunstnike Liit, 2005.

Esimene mõte, mis meelde kerkis pärast “Kunstnikuraamatu” lugemist-vaatamist oli: vaadake lavale! Ja mitte ainult püünel lahtikerivat lugu, näitlejaid, lavastaja mõttelendu ja loomingulisi finesse, vaid seda, mida lavale on loonud kunstnikud. “Stsenograafia-eriala vaimsuse suhteline peidetus,” ütleb raamatu avasõnas meie väärikaim teatrikunstnik Mari-Liis Küla. Ja nii see enamasti kipubki olema – avalikkuse, vaataja, kahjuks ka kriitika jaoks. Meie niigi lühenenud teatriarvustuste formaat päevalehtedes ei sisalda enamasti lavastuse kunstnikutöö kohta tähemärkigi, hea kui kunstniku nimi kuskile kirja saab. Pikemates-põhjalikumates arvustustes jagub lõiguke ruumi ka lavakujundusele, ent pahatihti sealgi nn kohustusliku äramärkimise korras. Jah, võib-olla ainult siis, kui kunstnik üllatab mingi erakordse visuaalse efektiga, leiab see ka kriitikas äramärkimist. On’s põhjus kriitikute harimatuses või viitsimatuses lavale vaadata? Kui jah, siis vaimu ergutamiseks ja eneseharimiseks sobib “Kunstnikuraamat” imehästi. Ja mitte ainult kriitikuile – see on suurepärane võimalus siseneda meie teatrikunstnike intrigeerivalt põnevasse sisemaailma ka kolleegidele ehk kõigile, kes teatri ja lavastuse sünniga seotud. Samas pole tegu spetsiifilise erialateosega, lugemis- ja vaatamisnaudingu peaks sellest raamatust saama iga vähegi teatrist või kultuurist huvitatud lugeja.

 

Kaks kaunist raamatut

 

“Kunstnikuraamat” sisaldab tegelikult kaht raamatut, köidetud karpi, millest leiab “Juturaamatu” ja “Pildiraamatu”. Teose niisugune lahendus on vägagi tähenduslik: nii pääsevad paremini mõjule 27 kunstnikku loojatena, saab rahulikult süveneda isikuintervjuudesse ja siseneda nende visuaalsesse vaimumaailma. Teose valmimisprotsess on olnud pikk ja töömahukas, intervjuud said kirja aastatel 2002 – 2004, aluseks 56 küsimust, millele iga kunstnik võis vabalt vastata (midagi ära jättes või lisades). Tegelikult on “Kunstnikuraamat”  mõtteline jätk 2001. aastal ilmunud “Lavastajaraamatule” (kuuldavasti sellest inspiratsioonigi saanud), kus ühtedele ja samadele küsimustele (väikeste variatsioonidega) vastas 12 lavastajat. Põhijoontes samade küsimuste esitamise printsiip näib hästi töötavat, seda nii lavastajate kui kunstnike intervjuukogumikes, tuues niisuguses võrdluses hoopis paremini esile  vastaja isiksuse eripära. Pealegi, niiviisi kokku kogutuna, ikkagi 27 Eesti teatrikunstnikku, annavad need intervjuud  kunstniku-teemale suurema üldistusjõu ja aitavad hoomata nende rolli suurust ja olulisust teatrimaailmas. Selles mõttes ületab “Kunstnikuraamat” oma üldistusjõult “Lavastajaraamatu”, kus sees vaid 12 lavastaja inter­vjuuportreed, ent loodetavasti tuleb sellele raamatule kunagi ka järg. 

Kõlab banaalselt, aga “Kunstnikuraamat” on erakordselt kaunis teos – tegelikult tuleks öelda looming. Kui keegi vajaks siinkirjutaja häält aasta ilusaima-kauneima raamatu valimisel, annaksin kõhklemata oma hääle kujundaja Andres Tali tööle. Tali on loonud visuaalselt lummava, omaette teatrimaailma, kuhu tahaks pikemalt peatuma jääda. Ehkki teatrikunstnike töödest on  tulnud teha paratamatult mingi valik, on see ometigi kui retk meie teatri lähiajalukku, ühte epohhi, mida raamistavad ühelt poolt eakamad teatrikunstnikud (Mari-Liis Küla ja Eldor Renter) ja teiselt poolt meie noorimad tegijad (Liina Unt, Ene-Liis Semper jt, kuigi uus, veelgi noorem põlvkond kunstnikke on juba meie lavadel samuti ilma tegema hakanud).

 

Kasutegur on suur

 

Tähelepanuväärne on seegi, millise proportsioonitundega on Andres Tali kunstnike lavakujundusi esitlenud. Tegu pole kontekstist välja kistud nn lavakunstniku igapäevatööga. “Pildiraamatu” keskmes on siiski teater  ja kunstniku panus sellesse oma kõikides detailides: kostüümid, kavandid, tööjoonised, lavakujundused, valgusrežii, lavaruum jpm. Samas ei kao kuhugi ka näitlejad ja lavastused ise, kummalisel moel elustub lavastuste atmosfäär, mälupildist kaevuvad stseenid, dialoogid, helid, isegi ühe või teise näitleja hääletoon või rolliplastika. Kindlasti kaotaks tulemus palju, kui tegu poleks ka erakordselt kõrge trükitehnilise tasemega, seega kunstnik on koostöös Raamatutrükikojaga imet teinud. Nii et kui keegi tunneb, et armastus teatri vastu kipub kahanema, siis tasuks kätte võtta “Kunstnikuraamatu” “Pildiraamat” ja paar tundi selle seltsis veeta. Soovitus nii teatritegijaile endile, vaatajaile, aga loomulikult  kriitikuile, kes viimasel ajal (tundub) on hakanud kas teatrist väsima või sellest kirjutamise rutiinsele palgatööle taandanud. Julgen kinnitada, pärast “Kunstnikuraamatu” läbilugemist-vaatamist läheb kindlasti kriitikul üks silm lahti – see, millega vaadata üht lavastust kui tervikut, märgata teatrit, kuhu võrdväärse osalisena kuulub ka teatrikunstnik, tema looming.

“Kunstnikuraamatu” intervjuukogumik annab ettekujutuse teatrikunstnike mõtte- ja loomemaailmast, ent eelkõige nende tegelikust töömahust ühe lavastuse valmimisel. Ei taha üldistada ega ühtki lavastajat solvata, aga küllap on teatris ette tulnud ka selliseid lavastajaid, kes võtavad riiulist näidendiraamatu ja kõnnivad proovisaali: vaatame, mis juhtuma hakkab! Kunstnike intervjuusid lugedes avaneb tegelikult nende töö ja loomingu tegelik maht, mis on pööraselt suur ega pruugi lavalt alati väljagi paista: alates konkreetsesse ajastusse süvenemisega ja lõpetades imepisikeste detailide kokkuotsimisega. Teatrikunstnik peab korraga kodus olema aja- ja kultuuriloos, pädev tehnilisi tööjooniseid tegema (nii et mõeldu-loodu laval ikka püsti püsiks), orienteeruma moe- ja värvimaailmas, arvestama näitleja iseloomu ja kehakujuga, rollilahendusest rääkimata. No ja mis kõik veel. Ja lõppeks: suhtlema, suhtlema, suhtlema. Olema juht, diplomaat, kolleeg,  sõber ja mis peaasi, looja. “Kunstnikuraamat” annab sellele sajaprotsendilise kinnituse. Hää meel, et teatrikunstnikud ei jäänud ootama printsi valgel hobusel, kes neile raamatu valmis kirjutaks-joonistaks, vaid ise asja ette võtsid. Nende ettevõtlikkus väärib kiitust ja järgimist.