Pealelend – Anneli Saro, raamatu „101 Eesti teatrisündmust“ autor

TAMBET KAUGEMA

Kirjastuse Varrak sarjas „101 Eesti …“ on ilmunud teatriuurija ja -kriitiku Anneli Saro koostatud raamat „101 Eesti teatrisündmust“. Toimetanud on raamatu Mari Tuuling ja kujundanud Mari Kaljuste.

Anneli Saro (sünd 1968) on Tartu ülikooli teatriteaduse professor. Ta on õppinud Tartu ülikoolis eesti filoloogiat ja teatriteadust, täiendanud ennast Helsingi, Stockholmi ja Utrechti ülikoolis. 1997. aastast on ta õpetanud Tartu ülikoolis teatriteadust, lugenud külalislektorina loenguid ka Tallinna ülikoolis, kunstiakadeemias, muusika- ja teatriakadeemias ning Helsingi ülikoolis. Saro peamisteks uurimisvaldkondadeks on Eesti teatri ajalugu, teatrisotsioloogia ja retseptsiooniteooria.

Millist rolli täidavad sellised läbilõikeraamatud kultuurihuviliste inimeste lugemislaual?

Raamatu „101 Eesti teatrisündmust“ mudellugejateks on kõik Tartu ülikooli üliõpilased, kes on pidanud kohustuslikus korras õppima Eesti teatri ajalugu. Suuremal osal neist üliõpilastest on üsna põgusad ja juhuslikud teadmised teatrist ning mõnel neist pole teema vastu ka mingit huvi. (Ma ei pane seda neile pahaks, sest kui sain 1997. aastal ülesandeks hakata lugema selle kursuse esimest osa, siis arvasin, et küllap tahetakse selle tüütusega tasakaalustada minu enda välja mõeldud ainet „Artaud ja lääne teater“.) Seega on see raamat sündinud pikaaegse intellektuaalse võrgutamise tulemusena.

Ma loodan, et tulemuseks on ühelt poolt lihtsalt põnev kultuurilooline lugemine, mis annab ülevaate ka teatriloost. Teiseks võib seda vaadata ka toreda pildiraamatuna, sest selles on peaaegu 200 pilti-fotot. Ja lõpuks, tuleb välja, et seda kasutatakse ka teatmeteosena, mida hõlbustab raamatu lõpus olev nimeregister.

Kuidas oled defineerinud endale mõiste „teatrisündmus“? Missugustest põhimõtetest lähtudes asusid seda raamatut koostama?

Teatrisündmus võib olla ükskõik milline teatriga seotud aspekt, mis tõuseb esile omasuguste seast või äratab laiemat tähelepanu. Minu raamatus käsitletakse teatrisündmusena selliseid nähtusi: unustamatuid lavastusi, vaimustavaid rolle, mõjukaid teatritegelasi, märgilisi maju ja institutsioone, aga ka pööraseid teatriskandaale ning olulisi kirjutisi ja fotosid. Sellest klassifikatsioonist tulenevalt pääsesid raamatusse nii lavastajad, näitlejad-lauljad-tantsijad, teatrijuhid kui ka publik, kriitikud ja fotograafid. Demokraatlik, kas pole?

Kuidas tegid valiku, kes ja mis pääseb või ei pääse 101 sekka?

Ma tahtsin 101 killukesest tekitada ikkagi mingi suurema teatriloolise pildi. Kujutage ette, et teil on 500 tükiga pusle, millest saate kasutada ainult 101 tükki. Kuid kasutatavad tükid peavad üksteisega kuidagi haakuma ning looma võrgustiku, mis võimaldaks rekonstrueerida vaimusilmas tervikpildi.

Lisaks sellele kiusasin ka oma kolleege, paludes neil nimetada elu kümme teatrisündmust või valida kahe üsna sarnase nähtuse vahel. Palju aitasid mind raamatu kolm konsultanti-retsensenti: Luule Epner, Heili Einasto ja Kristel Pappel. Eriti keeruline oli sündmusi välja valida lähiajaloost, sest sellest pole kaanonit veel kujundatud.

Milliste raamatust välja jäänud lavastuste, rollide ja muude teatrisündmuste pärast süda verd tilgub?

Sellist raamatut ei saa koostada ilma südant kõvaks tegemata. Natuke kripeldab, et venekeelsest teatrist ei suutnud ma leida ühtki mõjukat sündmust. Ehk vajab see põhjalikumat uurimist. Lohutuseks kõigile, keda 101 teatrisündmusega seoses pole mainitud, et kirjutame kolleegidega umbes 300leheküljelist ülevaadet Eesti nüüdisteatrist ning seal saab sellele teemale läheneda juba põhjalikumalt. Seejuures ei julge lubada, et kõik Eesti Lavastajate Liidu 97 tegevliiget saavad ära nimetatud.