Nukuteater kujuteldavat vaatajat otsimas

MEELIS OIDSALU

Koguperelavastuse „Kapten Granti lapsed” põhjal tundub, et Nukuteater peab oma kujutelma publikust rikastama, vabanema stampidest täiskasvanud publiku suhtes. Nukuteatri „Kapten Granti lapsed”, autor Jules Verne, dramatiseerija ja lavastaja Vahur Keller, kunstnik Jaanus Laagriküll, kostüümikunstnik Britt Urbla-Keller, helilooja ja -kujundaja Liina Kullerkupp, koreograaf Renate Valme, lavavõitluse seadja Indrek Sammul. Mängivad Anti Kobin, Lee Trei, Mihkel Tikerpalu, Riho Rosberg, Andres Roosileht, Mart Müürisepp, Lisa Marie Silbaum, Teele Kaljuvee-O’Brock, Keijo-JohannNorden, Märten Männiste jt. Esietendus 9. VIII meremuuseumi lennusadamas.

Vahur Kelleri mastaapne koguperelavastus „Kapten Granti lapsed” paistab silma eelkõige vaatemängulise etenduspaigaga lennusadama kail ja Suurel Tõllul. Lavastus on saanud juba piisavalt vastukaja1 ja seetõttu puudub vajadus seda siinkohal traditsioonilise arvustuse vormis lahata. Jagan üldiselt Müürilehe peatoimetaja Helen Tammemäe 22. augusti Sirbis avaldatud hoiakut, et enamikust teatrilavastustest pole üldse vaja kirjutada. Oleme oma väikese kultuuri suhtes haiglaselt tundlikud ja kipume iga vaimuvälgatust uudisväärtuslikuks pidama. Ei tea, kuidas on teiste kultuurisfääridega, aga Eesti teatrite turundusosakondadel on päevalehed ja muu meediamasin nii kenasti õlitatud, et teater saab igale oma teole suhteliselt valimatut propagandat: isegi „Kapten Granti laste” rollikonkurssi ja prooviperioodi kajastas meedia silmanähtava õhinaga. Kultuuriajakirjandus võib seetõttu vähemalt teatri puhul olla valivam. Kui „Kapten Granti laste” puhul väärib miski täiendavalt märkimist, siis ehk mõned Kelleri dramatiseeringus avalduvad tõlgendusrõhud, mis valgustavad Jules Verne’i 1867. aastal ilmunud romaani vähemalt minu arvates värskendavalt nüüdisaegsena.
Kelleri dramatiseeringut struktureeriv ja rütmistav tegevus on kapten Granti riknenud kirjade dešifreerimine, dramatiseeringu keskne tegelane aga neid kirju järjekindlalt valesti tõlgendav teadlane Paganel (Andres Roosileht). Juri Lotman on kritiseerinud Verne’i teadlasekujutust kui väikekodanlikku. Lotmani hinnangul meenutab kirjanike kujutlus õpetlasist: „… kõige sagedamini Paganeli […] See on kahel jalal ringikõndiv entsüklopeedia, kellel on igale mõeldavale küsimusele vastus valmis … Tavainimesed neis romaanides kahtlevad, teadlased aga […] teavad: „lihtinimesed” küsivad, teadlased annavad vastuse.”2 Ometi pole Paganel pelgalt kõndiv entsüklopeedia, vaid eelkõige viljakas väärtõlgendaja. Paganeli hajameelsuses on seejuures oma automatism ja tõlgendusvigades süsteem. Igale eksitusele annab ta põhjaliku selgituse asjaolude kohta, mis tingisid konkreetsed tõlgendusvead.
Selles mõttes on Verne’i romaani puhul tegemist suisa semiootilise seiklusega, nii et tuleb meelde sadakond aastat hiljem avaldatud Umberto Eco „Roosi nimi”. Verne’i seiklusloo semiootiline kude tõuseb Kelleri tõlgitsuses ilmsiks ka lord Glenarvani lõpulause tõttu: lord võtab seikluse kokku, võrreldes saatust „puuduvate sõnade ja silpidega dokumentidega mitmes keeles”. Oma panuse Paganeli tegelaskuju ja tema tõlgendustöö kesksusesse Nukuteatri lavastuses andis Andres Roosilehe domineeriv ja pühendunud osatäitmine. Roosileht on üks neist praktikuist, kes näitab oma ameti vastu üles ka teoreetilisemat laadi sügavamat huvi, nii et ka selles mõttes sobib Paganeli roll talle kui lipp kätte.
Teine Kelleri dramatiseeringu temaatiline rõhk lasub koloniseerimisel ja sellel, kuidas läänest pärit seiklejad suhtuvad kultuuriliselt võõraste, tsiviliseerimata rahvaste esindajatesse. Nii raamatus kui ka dramatiseeringus tuleb korduvalt juttu metslaste tavadest. Jällegi on Paganelil keskne roll oma reisikaaslastele teiste rahvaste tavade, mh kannibalismi põhjuste kiretul selgitamisel. Sealjuures ärgitab prantslane reisikaaslasi loobuma arusaamast, et inimliha söömine ise teeb pärismaalasist läänlastele kultuuriliselt vastuvõetamatud, võõrad. Teadlane kasutab šotlaste empaatia turgutamiseks ajaloolisi näiteid nende endi seas kunagi levinud kannibalismist. Ka lord Glenarvani vabandus maooride pealiku ees inglastest kolonisaatorite ülekohtu pärast mõjub Verne’i romaani ilmumise aega arvestades (lääne kolonialismi kuldaeg) sadakond aastat hiljem esile kerkinud postkoloniaalse problemaatika üllatava aimdusena. Kelleri dramatiseering küll rõhutab Verne’i humanistlikku hoiakut, ent lavastusse pole see jõudnud. Lavastuses on portreteeritud pärismaalasi lollide ahvidena, ilmselt rahva naerutamise soovist lähtuvalt on lavastaja panustanud metslaste lamedale karikeerimisele.
Kolmas Kelleri esietenduse eel intervjuudes avaldunud huvitav tõlgendusnurk oli kapten Granti esitamine mitte reaalse, vaid kujuteldava inimesena. Keller käsitab Granti otsimist kui usu väljendust, et ka üks inimene on väärt ekspeditsiooni. Lavastuses väljendub Granti fiktiivsus viisis, kuidas ta lavale ilmub või õigemini – ilmumata jääb. Habetunud pikajuukseline statist peidab oma näo (enne kui vaataja seda korralikult silmata jõuab) laste embusesse ega paljastagi oma palet publikule.
Kujuteldava inimese otsimisega haakub ka üks mõte, mille Keller on avaldanud ühes esietenduse-eelses intervjuus. Lavastaja rõhutas „Kapten Granti laste” puhul, et projekt on osa Nukuteatri laiemast püüdest lahti saada laste- ja noorteteatri mainest: „ühele teatrile, ükskõik, mis žanriga ta tegeleb, on ülioluline tegeleda publikuga laiemas perspektiivis … kui hakata suhtuma publikusse kui nišši, siis tekib teatav üleolev suhtumine.” Kelleri väitel on omamoodi reegel, et kui teater hakkab tegema teatrit ainult lastele, siis ta mandub: „seal tekivad stambid, lapsest tekib mingi kujutelm, milline laps on, ja tehakse teatrit sellele kujuteldavale lapsele, mitte enam päris lapsele.”
Olen ka ise vaatajana tunnetanud, et teatril on kalduvus tekitada stamplikke ettekujutusi sihtgrupist, s.t vaatajast, inimesest, teha teatrit (Kellerit parafraseerides) „kujuteldavale inimesele, mitte enam päris inimesele”, kalduvus hakata taastootma oma stampettekujutust vaatajast ning seeläbi võõranduda elust ja, mis veel hullem, kapseldada noisse ahistavaisse stampidesse, kujutelmadesse ka publik.
Koguperelavastuse „Kapten Granti lapsed” põhjal tundub, et Nukuteater peab oma kujutelma publikust rikastama, vabanema stampidest täiskasvanud publiku suhtes. Kuidas muidu seletada ahistavat ebamugavustunnet, mis mind valdas, kui pidin oma üheksa-aastase tütrega vaatama ja talle hiljem selgitama pikka jantlikku stseeni, kus Tarmo Männardi mängitud purupurjus kapten tirib kajutisse rinnaka sadamalitsi, kes sealt mõne hetke pärast püksata põgeneb. Ebamugav polnud see, et pidin oma tütrele litsinduse ajalugu lühidalt tutvustama (millalgi peab temagi sellest ju kuulma). Sain aru, et sadamalitsid ei väänelnud laval vajadusest Verne’i lugu väljendada (neil polnud viimasega puutumust) ega soovist mu tütart harida, vaid lavastaja taotlusest pakkuda silmarõõmu tütrega teatrisse tulnud kujuteldavale eesti mehele, kelle silmad paneb seksikas kabareenumber kindla peale särama. Heal meelel olnuksin sellel hetkel mõne meeldivama kujutelma sihtmärk.

1 Nõustun Hanneli Rudi tähelepanekutega 15. VIII Postimehes.
2 Juri Lotman, Inimesed ja märgid. – Vikerkaar 2000, nr 1.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming