Näitekirjanikuks õppimisega on nagu vargaks õppimisegagi: näpud peavad endal sügelema

Eva-Liisa Linder

Laur Kaunissaare: dramaturgiks ei saa õpetada, aga saab luua tingimused, kus võib dramaturgiks kujuneda.        Milliseid tekste on teatritel vaja? Laur Kaunissaare: Lihtne vastus oleks: jahmatavalt andekaid. Pisut süüvides selgub, et vajadus sõltub sellest, millisena näeb teater oma rolli. Kui tegu on varjamatu meelelahutusteatriga, on vaja tekste, mis täidaksid saali ja teeksid tuju heaks. Kui tegu on teatri kui moraaliõpetusliku asutusega à la Schiller, siis selliseid, mis näitaksid inimesi igaveste kõlbeliste valikute ees. Kui tegu on teatriga, mis püüab  tajuda transtsendentsi, siis küllap tekste, milles ei puudu ülevus. Kui teatriga, millele on oluline publiku ühiskondlik-poliitiline teadlikkus, siis ehk tekste, kus avastuslik ajavaimu analüüs saab kokku veenva väljendusega. Kui punkteatriga, siis arusaamatuid, aga ülbelt lahedaid. Tõhususe ja selguse huvides oleks hea, kui otsustataks, millised tahetakse olla. Reaalsuses kipub olema küll vist nii, et püütakse natuke kõikidesse suundadesse korraga. Sihik  selgeks, tundlad teravaks. Rohkem otsida. Rohkem lugeda. Võib-olla õppida võõrkeeli.   

Kuidas saada(kse) tekst lavale?

Saan aru, et küsimus käib uue dramaturgia  kohta. Lavale läheb tekst ise, keerulisem on, kuidas saada see nende inimeste pähe ja südamesse, kes teksti lavale viivad. Selleks tuleb kindlustada teadmine, kus tekste leidub. Võib ka teksti sokutada unisel pühapäeval lavastaja suvila lauale. Võib-olla arendada kohti või sündmusi, kus tekstide autorid võiksid lavastajate ja näitlejatega mitteformaalselt kohtuda. Otseteid ei ole.     

Kas näitekirjanikuks saab õppida?

Küllap on sellega – Mikiveri tsiteerides – nagu  vargaks õppimisegagi: näpud peavad endal sügelema hakkama. Eeskätt on vaja julgust – et inimene kirjutaks näidendi valmis ka siis, kui talle endale tundub, et see on ju selge hullus ja sonimine, et seda ei hakka ju keegi kurat lavastama. Mida on karta? Mis võib kõige hullemas olukorras juhtuda?     

Missugune oleks parim viis näitekirjanikuks õppida: üksi või grupis, ülikoolis, draamakursustel, teatri juures töötades või peaks olema eraldi näitekirjanike kasvulava? 

Parim viis on ilmselt lihtsalt hakata kirjutama. Kasuks tuleb asjatundliku mentori toetus, kes parandatavatele konarustele tähelepanu juhib ja juba teada-tuntud tupikseisudest väljapääsu poole viitab. Kes vihjab diskreetselt, et kiviseina kõrval on ka uks. Ilmselt oleks näitekirjanikule õppimiseks kasulik, kui teda palju mängitaks ja ta ise neid lavastusi näeks. Seega, jah, õppelava ja professionaalsete teatrite juures rohkem eksperimentaalseid väikelavastusi  à la Eesti Draamateatri proovilugemised. Neid võiks olla rohkem ka teistes teatrites, eriti arvestades, et nende organiseerimine ei nõua just märkimisväärseid kulutusi.   

Kas praegune teater vajab pigem dramaturgi  või tugevaid näidendeid, mis seisavad ise enda eest?

Mõlemat. Nii dramaturgi selles funktsioonis nagu on ilukirjanduse toimetaja (väga harv anne) kui ka tugevaid näidendeid. Kenneth Tyran kirjutas, et dramaturg on see inimene teatris, kes jälgib n-ö kella tunniseierit, kui teised vaatavad minuti oma. Mõlemat on vaja jälgida. Dramaturgianne on küllalt spetsiifiline, see eeldab, et inimesel ei ole tõesti lavastajaambitsioone,  vaid ta tahab olla just nimelt dramaturg. Ta teeb lavastuse tekstilise taustatöö, kuid on aktiivne ka osapool – tark mees/naine taskus. Nagu kuuldavasti oli Mati Unt 1960.1970. aastatel Tartus. Kindlasti ei ole eesti teatril vaja dramaturge pelgalt sellepärast, et neid mujal on, näiteks Saksamaal, Beneluxi maadel. Lavastusdramaturgi ei ole vaja per se. Tema järele on vajadus teatris, mis tahab viia laval omavahel kunstilisse  tasakaalu kultuuripärandi tausta, näitlejate leidlikkuse ja kaasaja ajavaimu. Sellises teatris täidab ta teatud laadi dispetšeri rolli. 

Kuidas õppida dramaturgiks ja kuidas õpetada dramaturge?

Suur küsimus on minu meelest, mille järgi tunda  ära spetsiifiline dramaturgianne. Inimene, kes kirjutaks värsket teksti, kes tajuks, kuidas teksti, materjali valik paigutub ühiskonna konteksti, lavastaja ambitsioonidesse, teatri hetkeseisu, ühiskonna problemaatika vahele. Kellel oleks erk kontekstitaju ja kes oskaks seda veenvalt väljendada. Saksamaal on tugevad dramaturgid nagu Stefanie Carp, Matthias Lilienthal jt mu teada õppinud kombineeritult filosoofiat, teatriteadust,  ajalugu, keeli ja sotsioloogiat. Teatud kõrvalpilk teatrile võib tulla kasuks. On ehk märkimisväärne, et Eesti praegu ilmselt parim dramaturg Eero Epnergi on kunstajaloo taustaga. Ma arvan, et näitekirjanikke ei saa õpetada. Dramaturgiks ka ei saa õpetada, aga saab luua tingimused, kus saab dramaturgiks kujuneda. On muidugi küsimus, kas see on üks ja sama asi. Ma arvan, et ei ole. Ma ei tea, kuidas õpitakse või saadakse Mati Undiks. 

Millist dramaturgi vajab tantsuteater?

Kõige parem on ehk see, kui tantsudramaturg on inimene, kellele meeldib tants ja kes ei ole tantsukunstis liiga kodus, kuid kes näeb proovides laval hetki ja seoseid, mida tantsuinimesed  ise ei näe. Ta on sisuliselt n-ö esimene vaataja. Edasine on inimestevahelise usalduse küsimus. 

Kuidas näeb välja dramaturgi töö tantsuteatri juures?

Tantsija tantsib. Dramaturg vaatab pealt. Siis dramaturg räägib. Tantsija kuulab ja võib-olla  muudab midagi. Tantsija tantsib jälle. Jne.   

Kas tantsijad ootavad dramaturgilt ideelist inspiratsiooni?

Ega nad ei küsi, kui ise räägid, siis nad kuulavad su tavaliselt ära ja võivad sellega soovi  korral arvestada.     

Kas nad tahavad, et sa ütleksid näiteks, et see hüpe ei mõju?

Jah, kindlasti. See näeb välja umbes nii. Tantsijad  tahavad, et see koht mõjuks umbes, näe, nii. Näitavad ette. Dramaturg ütleb, et ega ikka ei mõju küll, mõjub hoopis naa. Ja siis lisab, et ja võib-olla mõjub naa, näe, vaat sellepärast. Ja kui jutt on veenev, siis tantsijad võib-olla muudavad midagi. Keeruliseks teeb olukorra see, et tantsu (võib-olla rohkemgi kui teatri) puhul on palju asju, mida on raske sõnastada.       

Kui palju istud tantsulavastuse proovides?

Väga palju pole istunud. Vahel olen istunud ja vahel on sellest olnud kasu.

Küsinud Eva-Liisa Linder

Laur Kaunissaare on lõpetanud EMTA lavakunstikooli 2004. aastal lavastaja õppesuunal, töötanud dramaturgina aastatel 2007-2008 Tallinna Linnateatris ja 2008-2009 Kanuti gildi saalis.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming