Myon ex machina

OTT KARULIN

Gob Squadi, Berliini koomilise ooperi ja Beuthi-nimelise tehnikaülikooli neurorobootika uurimiskeskuse „My Square Lady“ autorid, lavastajad ja kunstnikud Gob Squad ehk Johanna Freiburg, Sean Patten, Sharon Smith, Berit Stumpf, Sarah Thom, Bastian Trost, Simon Will, muusikajuht ja dirigent Arno Waschk, robotijuht Manfred Hild. Mängivad Gob Squad, Manfred Hild ja tema meeskond ning lauljad Katarina Morfa, Christiane Oertel, Caren van Oijen,Mirka Wagner, Bernhard Hansky, Carsten Sabrowski, Christoph Späth. Esietendus 25. VI 2015 Berliini koomilises ooperis.

„Minu ruutjas leedis“ vastuseid ei anta, sest suur osa küsimusigi on alles esitamata. Üks on aga selge: Myonilt, tehisintellektilt, ei tasu neid vastuseid – deus ex machina – oodata.

Iko Freese / Drama Berlin

„Tere! Ma olen töötanud siin majas metsosopranina 1988. aastast ja ei usu, et robot suudaks kunagi teha seda, mida mina teen,“ ütleb Christiane Oertel tühjal laval, millelt jookseb diagonaalina üle punane vaip. Ta pole oma kahtlustes üksi – kõik Berliini koomilise ooperi meeskonnast, inspitsiendist ja grimeerijast solistide ja dirigendini, kes järgemööda lavale astuvad, on oma tulevikus rohkem või vähem kindlad. Need meist, kes on üles kasvanud „Ma tulen tagasi“-Terminaatori, aina jagelevate C-3PO ja R2-D2 ja aastatuhandeiks jäävangi ema ootama jäänud asenduspoja Davidiga Spielbergi „Tehisintellektist“, ilmselt vaid muigavad selle „My Square Lady“ ehk „Minu ruutja leedi“ avadefilee peale. Vähemalt Hollywoodis on jumal ammugi algoritm – machina ex machina.

Myon, „Minu ruutja leedi“ Eliza Doolittle, sobitub esmapilgul kenasti eelnevasse loetellu, sest võiks oma valge korpusega vaevata „Tähtede sõja“ kloonide armeesse kaduda – kuigi silmavaade on teine: uudishimulikum, leebem. Ei, ta on selleks liiga väike ja armas – ehitatud kaheksa-aastase lapse mõõtu: 125 sentimeetrit pikk ja kaalub 16 kilo –, et jedi-kärbselegi liiga teha. Seda tunnet rõhutatakse lavastuse alguses veelgi, kui sopran Mirka Wagner esitab Myoni hellalt sülle võttes ja teda emalikult kallistades „Kuu laulu“ Dvořáki „Näkineiust“. Ooperist, mille peategelane inimeseks tahtis saada, et armsamat emmata.

„Minu ruutja leedi“ ülesehitus on jäik: iga solist jutustab mõne isikliku loo, mis kulmineerub muusikas. Ja Myon kuulab, reageerides välistele stimulantidele oma pilgu suunamisega. Ja vaataja näeb tema uudishimu „pardakaamera“ pildi projektsioonina ekraanil. Nii Myon õpibki: mis on tunded, mis on ooper, kes on inimesed. Myon on moodul-humanoid (ehk teda saab välja lülitamata juppideks võtta), kes pole eelprogrammeeritud (ehk aluskäsklus antakse ühekordselt triipkoodina, kuid roboti reaktsioon ja edasine käitumine pole alati ootuspärased) ning on loodud kunstliku keele evolutsiooni uurimiseks (ehk jälgitakse, kuidas robot esemeid ja tegevust sõnadega ja sõnu omavahel seostab ning neid teiste robotitega suheldes kasutab). Seega täitsa nagu laps, kes ümbritsevat maailma tunnetades kõndima, kõnelema, inimeseks olema õpib.

Vaatajad, kes ammu harjunud tehisintellektide mõõtmatute võimetega – ühelt poolt purustamatute ja aina naasvate sõjamasinatena ja teiselt poolt armastuseks võimeliste peaaegu nagu inimestena – peavad muidugi Myonis pettuma. Ta on juba viis aastat vana ja viimased kaks neist ooperimajas ringi uidanud, kuid konkurenti ooperisolistidele pole temast sugugi. Metsosopran Oertel võib end ka järgmise veerandsajandi kindlalt tunda. Jah, lavastuse lõpus teeb Myon noka lahti – ja sealt voogab saali kunstlik ja lapselik, nooti küll tabav, aga värvinguteta hääl – ning tema dirigeerimisel esitatakse „Joogilaul“ „La traviatast“ (ei teagi, kas Myoni dirigeerimise abil või selle kiuste), kuid seda on ikkagi ju nii vähe.

Just! Hollywood pole elu ega iseõppiv robot puldiga juhitav droon ning „Minu ruutjas leedi“ on reality check. See lavastus on vajalik ja nutikas tegelikkuse meeldetuletus muu hulgas ka ooperižanri eluterve eneseirooniana. Gob Squad on teatritrupp, keda huvitavad tavadest ja poliitkorrektsusest puhastatud struktuurid, nende naeruväärne lihtsakoelisus. See on nende inspiratsiooniallikas. Teistes, Eestiski näidatud lavastustes on nad näiteks võtnud juppideks Andy Warholi filmi „Köök“ (samanimelises lavastuses), seades kahtluse alla näitleja autonoomsuse, kui esitajad asendati publikuliikmetega, kes kõrvaklappidest kuuldud käsklusi täites „rolle lõid“; kiskunud „Superöövõttes“ alasti kangelasnarratiivi, keelates publikule vahetu – teatrile ainuomase siin ja praegu – kogemuse, näidates lavastust vaid ekraanilt, ja lastes ometigi seeläbi idee filmi ülimuslikkusest auklikuks. Nüüd on siis ooperi kord. Nii sõidabki bariton Bernhard Hansky, esitades aariat von Glücki ooperist „Orpheus ja Eurydike“, lavale hiigelkõrge laega barokselt möbleeritud toaga, mis muidu minimalistlikul püünel naeruväärse liialdusena mõjub. Ilus ja suursugune on see siiski, aga vaid hetkeni, mil laulja kõik toas leiduva puruks peksab. Teised lavalolijad vaatavad tema viha mõistva muigega, Myonigi pilk on üüratule toale naelutatud – õppetunniks on emotsioonide teesklemine laval, mis ju kõrgeima taseme inimvõime. Just soov õpetada Myonit tegema vahet siiral ja teeseldud emotsioonil põhjendab eelkirjeldatud stseeni grotesksust.

Gob Squadi ei huvita siiski naermine ooperižanri paisutatud emotsionaalsuse ja esteetika üle, mis on neile vaid vahendiks, äärmuslikuks näiteks inimliku emotsiooni ja selle lugemise keerukusest. On siiski kahtlane, kas ka kaheksa-aastane inimlaps mõistab vahet teha hella „Kuu laulu“ ja märatseva Orpheuse siiruse astmel. Seda enam et ka kõige siiramalt mõjuv esitaja teeb siiski tööd, kus on alati annus teesklust (või mimeetilisust, kui soovite). Ehk just seetõttu – ja mitte vaid pragmaatilistest põhjustest lähtuvalt – on „Minu ruutja leedi“ laval ka Myoni looja, matemaatikat ja psühholoogiat õppinud Manfred Hild ja tema meeskond. Lauldes – oma võimete kohaselt etendaja professionaalse käsitööoskuseta – Robbie Williamsi lugu „Feel“, õpetab professor Hild Myonile emotsiooni siirusest ehk kõigist enamgi. Jällegi, stseeni publikumenu on siinkohal kena boonus, mittenäitlejate kaasamine teenib aga märksa tõsisema(ltvõetava)t eesmärki.

Ka muusikaliselt on „Minu ruutjas leedi“ esmapilgul kaootiline jada solistide meelisrepertuaarist (esitatakse lisaks eelmainituile Karl Jenkinsi, Miloš Vaceki, Franz Schuberti, Pierangelo Valtinoni, W. A. Mozarti, Johannes Brahmsi, Georges Bizet’, Henry Purcelli teoseid), ära ei põlata ka popmuusikat, sh muusikali. Dramaturgiliselt on lugude valik siiski hästi põhjendatud: peale Myonile vajalike õppetundide illustreerimisvajaduse ka soovi kaudu tuua lavale esitajate inimlikkus, s.t nemad ise esitaja rollita. Nii ka lõpulugu – „I sing the body electric“ („Ülistan ihu elektrilist“) muusikalist „Kuulsus“ („Fame“), kus lõpuks teeb korraks noka lahti ka Myon. Muusikal staarihakatistest, kes loodavad suures meelelahutusmaailmas läbi lüüa, sobib muidugi armsalt lõpetama ka Myoni õpinguid teatrimaailmas. Veelgi enam on see paslik lõpp laulu inspireerinud Walt Whitmani keha ja hinge lahusust ja vastastikust sõltuvust vaagiva poeemi tõttu. Kas inimese ehitatud kehal on hing? Kui Myon õpib ära, mis on emotsioon, kas ta siis saab hinge? Kas roboti õpitud emotsiooni väljendus on vähem siiras või rohkem teesklus kui näitleja tunded laval? „Minu ruutjas leedis“ vastuseid (veel?) ei anta, sest suur osa küsimusigi on alles esitamata. Üks on aga selge: Myonilt, tehisintellektilt, ei tasu neid vastuseid – deus ex machina – oodata, sest elu pole ulmefilm ega isegi antiiktragöödia.