Minu töö on teid provotseerida

Taago Tubina lavastatud „Oleanna“ on oma ajatundlikkuses terav, tõsine, pingestatud ja valus draama suhtlemissuutmatusest, võimust, hariduse nivelleerumisest.

PILLE-RIIN PURJE

Viljandi Ugala „Oleanna“, autor David Mamet, tõlkija Kai Aareleid, lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp. Mängivad Janek Vadi ja Klaudia Tiitsmaa. Esietendus 3. X Viljandi gümnaasiumi auditooriumis.

„Oleanna“ lahkab õppejõu (Janek Vadi) ja üliõpilase (Klaudia Tiitsmaa) suhtlemisvigu, võimupositsiooni nihkumist.

„Oleanna“ lahkab õppejõu (Janek Vadi) ja üliõpilase (Klaudia Tiitsmaa) suhtlemisvigu, võimupositsiooni nihkumist.

Gabrirla Liivamägi

David Mameti näidendi „Oleanna“ maailmaesietendus oli 1992. aastal ja kolm aastat hiljem lavastas Mati Unt selle Eesti Draamateatris. Minu teatrikommentaar raadiosaatele „Uudistaja“ (22. märtsil 1995) algas lausega: „Võime lavastuse lõppedes kas muigamisi või ka vihasena kergendust tunda, et „Oleanna“ ei ole siinkandis veel aktuaalne näitemäng – loodetavasti ei saagi olema, kuni meil jätkub elutervet talupojamõistust.“ Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, on see näidend Eestis kahjuks liigagi aktuaalne.

Kui Mati Unt oli temale iseloomulikult suveräänsena ajast ees ja võis loo lavastada kerge võõritusega utoopiana, siis Taago Tubina lavastus on oma ajatundlikkuses terav, tõsine, pingestatud ja valus draama suhtlemissuutmatusest, võimust, hariduse nivelleerumisest jne. Viljandi koolitulistamise pretsedent kumiseb alateadvuses kaasa, kuigi Mameti näidend lahkab ülikoolimudelit. „Oleanna“ esietenduse ajastamine õpetajate päeva lävele võimendas teema aktuaalsust veelgi, vahetult pärast esietendust kanti teleekraanil üle aasta õpetaja gala, tundsin seda vaadates, kuidas pidupäevarõõmu imbus seletamatut ohutaju.

Ugala lavastuse mängupaik, Viljandi gümnaasiumi auditoorium, süvendab toimuva ehedust. Polegi vahet, kas Eesti ja Euroopa Liidu lipp laual on osa Liisa Soolepa kujundusest või selles ruumis niikuinii olemas. Nimed ja märksõnad tahvlil, nende kustutamine ja uute kirjutamine, kannab kõnekaid tähendusi. Kirka sügisvalgusega väljavaade auditooriumi klaasuksest (esietendus algas kell 17) haakus õppejõu lausega „täna on ilus ilm“, püüdena taastada lihtne inimlik kahekõne. Keskkonna elutruudus aga ei tähenda, et mängulaad oleks olustikuline. Taago Tubina käekirjale on tunnuslik provokatiivne nihestatus, nüüdisdramaturgia kaudu väljenduv tänapäeva inimese üksildus ja võõrandumine loomulikust suhtlemisest on tema lavastustes läbiv teema, turvalise lohutava meelelahutusega ta reeglina ei tegele. „Oleanna“ on tugeva pingeväljaga, keskendunud ja veenvalt nüansseeritud dialoogirežiiga lavastus.

Mati Undi lavastuse näitlejaduetist mäletan, et hõlpsam, peaaegu ainuvõimalik, oli olla õppejõu poolt, seda tingis Guido Kanguri mahe olek ja leebe tolerantsus, mille foonil Elina Reinoldi tudengineiu mõjus võrdlemisi antipaatsena, ehkki temagi tegelaskujus peitus samastumisvõimalusi. Ugala tandemi duell on tasavägisem, pooli valida liiga lihtsalt ei saa, see pole ka eesmärk. Lavastus lahkab mõlema tegelase suhtlemisvigu, võimupositsiooni nihkumist. Tõsi, puhtmõistuslikult, terve mõistuse kaitsel, kuulub poolehoid ikkagi meesõppejõule – teatud piirini. Seejuures on naisüliõpilase isiklikku ebakindlust võimalik mõista ja kas või oma ülikooliaastatest ära tunda – samuti teatud piirini … Klaudia Tiitsmaa äärmiselt täpse (taand)arengukaarega üliõpilase rollist kiirgab äraeksinu pinevat heitumust, noorele inimesele omast enesekesksust ja tõsiseltvõetavaid komplekse: ta liikumine abitusest manipuleeriva enesekehtestamiseni on tõepoolest ohtlik, nii ligimestele kui ka eelkõige talle endale. See teisenemine väljendub muide tabavalt keelekasutuses: neiu, kes ei teadnud sõna paradigma tähendust, omandab kobara ähvardavaid võõrsõnu, nagu elitistlik seksist, elitaarne hierarhia jms.

Klaudia Tiitsmaa lavarollides näeb varjundirikast ampluaatust: kui erinev on humoorika südamlikkusega, soojalt ja delikaatselt mängitud „Amalia“ nimiroll „Oleanna“ üliõpilase huumorimeeleta frustratsioonist, mis mingis mõttes hoopis autistlikum kui Amalial. Üks olulisi teemasid üliõpilase rollis on siin ja praegu eriti ajamärgiline suutmatus mõelda kujundlikult, oskamatus abstraheerida ja üldistada. Siit ka võimetus pidada õppejõuga elementaarsetki dialoogi, akadeemilisest dispuudist ei maksa unistadagi. Selles mõttes on õppejõul ju tuline õigus, et igaüks ei peakski ülikoolis õppima – eriti kui õppimise ajend ei ole haritus ega teadmishimu, vaid staatus, mistahes inimlikul põhjusel. Tõepoolest, kui üliõpilaste rühm tahab korrigeerida kohustusliku kirjanduse nimekirja, eesmärgiga keelustada liiga keerulised raamatud – on see siis enam kõrgharidus?

Mõlema tegelaskuju muutumist väljendavad ilmekalt kostüümid kolmes eri ajal toimuvas stseenis. Üliõpilane alustab pusas ja teksastes kohmetu lapsnaisena; siis kannab (Minerva!) öökulliga džemprit ning seelikut; viimaks maskeerub endast eakamaks mustvalges värvigammas naiseks. Õppejõud stardib samuti teksastes, tudengiga samal lohvkamal tasandil; range must ülikond, valge särk ja must lips assotsieeruvad matustega; viimaks pintsakust loobumine, särgikaeluse vallandamine ja varrukate üleskäärimine reetmas inimlikku kaitsetust.

Kümme aastat Ugalas töötanud Janek Vadi on kujunenud üheks Taago Tubina lavastuste püsinäitlejaks. Vadi lavasarmis on pahelisus ja usaldusväärsus, lenduv künism ja valvas kaitsetus põnevalt põimumas, see võimaldab ta tegelastesse vastakalt suhtuda. Ta mängib lakooniliselt, seejuures oma rollide saladust hoides. Tubina lavastustes on Vadi loonud mitu komplitseeritud siseilmaga rolli. Näiteks oma mõtlemisvõimelisuses üksiklaseks eristuv Hervé Labrune, uustulnuk linnamajas (Gerald Sibleyras, „Grafiti“, 2008); beckettliku absurditajuga nägemise ja pimeduse piiril viivlev Homer (Lotta Lotass, „Kogujad“, 2009); keigarlik-muretuks stiliseeritud firmajuht Scheffler ning näokirurg (Marius von Mayenburg, „Kolemees“, 2013).

Praegu mängukavas olevas Jez Butterworthi „Äärelinna bluusis“ on naabrimees Dale üks Janek Vadi intrigeerivamaid rolle: pealispinnal lahe sell ja vilunud naistemees, kes elu ülemäära ei mõtesta. Kuid rolli võtmehetkeks saab ootamatu intonatsioonimuutus, kui Dale nagu muuseas mainib jutu sees oma lapsi, imestavas küsimuses „kas ma lastest ei rääkinud?“ muutub järsku täielikult mehe ilme ja intonatsioon, küüniline mask asendub sooja siirusega. Häälekasutus on määrav ka „Oleanna“ haridusteaduse (sic!) õppejõu rollis: mees räägib veatu diktsiooniga, selgelt ja valjusti, teatraalsete sarkasminootidega, külgeharjunud võltsnaeratuste saatel. Iseäranis ilmekalt kõlab viisakas, aga tülpinud armastusväärsus telefonikõnedes abikaasaga. Nii ei mõjugi õppejõud läbinisti usaldusväärsena, naistudengi füüsiline ja psühholoogiline tõrge tema suhtes on peaaegu mõistetav, kuigi seksuaalset ahistamist objektiivne kõrvalpilk ei hooma.

Puhtalt on välja mängitud kaks hetke esimeses vaatuses, mis võiksid tuua hoopis teistsuguse lõpplahenduse. Kaks mudelit vastastikusest suhtlemissuutmatusest. Esimene, kui õppejõud on valmis avameelselt ja kirglikult selgitama haridussüsteemi olemust ja oma kutsumust, aga tudeng ei vaevu kuulama, katkestab teda ükskõikselt ja nõuab oma hinnet. Ning tundlik hetk esimese vaatuse lõpul, kui abitu plikatirts (sest seda ta sel hetkel on) murdub, püüab esimest korda elus pihtida, mis teda vaevab, õpetaja on suutnud luua hapra usaldusliku kontakti – kuni taas heliseb mehe mobiil ja ootamatu sisuga telefonikõne mõjul mees lihtsalt unustab kõik, kõnnib hoogsalt minema. Just seda hoolimatust ei suudagi neiu andestada.

Mõjuv on lavastuse finaal, õppejõu raevupuhang, kui reaalne vägivald on hirmutavalt lähedal. Viimaks varisevad mõlemad tegelased kokku, jäädes kumbki üksi, tühja pilguga iseenda sisse vaatama, puhtakspühitud tühja valge klassitahvli taustal. Siis kustub valgus.

Kas on veel võimalik alustada puhtalt lehelt?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming