„Me oleme koos selles lahkuminekus”

Ott Karulin

„Zebrat” võib vaadelda kui katset kanda „Keskea rõõmudes” saavutatud lavaline vabadus näitlejate mängus üle kindla struktuuriga dramaturgilise alusmaterjaliga lavastusele. Tartu Uue teatri „Zebra”, autor Martin Algus, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Taavi Toom. Mängivad Katrin Pärn, Piret Simson, Janek Joost ja Ingomar Vihmar. Esietendus 7. III Tartu Uues teatris.

„See ei olnud ju vale õige otsus,” küsib Katrin Pärna tegelane enesekindla kahtlusega oma armukeselt (Janek Joost), kes alles püüab end ulmast välja, reaalsusesse tirida. Hetk varem on naine oma abikaasale petmise üles tunnistanud. „Zebrat” võib üsna kergelt samastudes vaadata kui lugu ummikusse jooksnud abieludest ja lohutuse otsimisest uue inimese sülelusest, kuid Martin Alguse ehk liigagi korralikult dramaturgiareeglitele toetuv suhtedraama pole siiski lavastuse huvitavaim osa. Pigem on „Zebra” loogiline hetkepildistus lavastaja Ingomar Vihmari kunstikreedo otsinguil, järg „Õitsengule” (Eesti Draamateater, 2011) ja „Keskea rõõmudele” (Tartu Uus teater, 2012).
„Õitsengus” katsetas Vihmar oma varasematest lavastustest julgemalt etenduse rütmi mõjutamist muusikaga: lavastaja istus lava eesnurgas ning kommenteeris ja suunas emotsionaalselt laval toimuvat kui diskor. See tuumvõte tekitas saalis istudes tugeva tunde, et etendus sünnib tõesti siin ja praegu, kuigi misanstseeniliselt oli lavastus üsna täpselt paigas. „Keskea rõõmudes” loobuti kokkulepitud süžeest ning etendusel esitamiseks valitud stseenid sõltusid lavalolijate hetke tujudest ja valikutest, sellestki, kuivõrd teised trupiliikmed otsustasid pakutud emotsioonidega sellel õhtul kaasa minna. Tulemus sõltus ka publiku tahtest ja võimest aktsepteerida valitud mängureeglit. Ma ei väsi kordamast, et pean „Keskea rõõme” eelmiste aastate Eesti teatri üheks olulisemaks lavastuseks, sest see pani kahtluse alla etenduslikkust defineerivate omaduste – nagu selgelt mõistetava struktuuri loogilisus, sündmuste ja dialoogi kontsentreeritus ning käsitöömeisterlik esitus – asendamatuse.
„Zebrat” võib vaadelda kui katset kanda „Keskea rõõmudes” saavutatud lavaline vabadus näitlejate mängus üle kindla struktuuriga dramaturgilise alusmaterjaliga lavastusele. Vähemalt mõnel etendusel on see ka õnnestunud: minu esmavaatamisel (14. III Tartus) kohe kindlasti, teisel korral (21. IV Tallinnas) mitte kuidagi. Põhjust, miks „Zebra” puhul on ebaõnnestumine ülimalt tõenäoline, ei pea pikalt nuputama: kui näitleja enesetunne mõjutab rolli (rõhuasetuste) kujunemist enam nõudest seda igal juhul käsitöömeisterlikult esitada, on ühtviisi ootuspärane jõuda lummavalt vaba lavalolemiseni kui ka takerduda tujutu professionaalsusega esitamisse. Kes ei riski, see šampust ei loo.
Tõstkem alustuseks siiski pokaalid. Esimesel nähtud etendusel moodustasid eri mänguregistrid inspireerivalt vastandliku terviku. Petjate paari (Pärn ja Joost) dialoogi olmekõnelikkus (lõpetamata mõtted, teineteise repliikidesse sissesõitmine, pausid sisuliselt põhjendamatutes kohtades) mõjus loomuliku keelekasutusena, selle argisus sundis vaatajat endalt uurima, millisel määral on talle lubatud loobuda laval dramaturgilisest kontsentreeritusest, kus sõna lausumist põhjendab mõte, info, mida see edastab. Repliikide tajumist olmekõnelikuna süvendas petetud abikaasat kehastava lavastaja Vihmari sekkumine muusikaga, mille varieeruv valjusaste sundis näitlejaid jooksvalt otsustama: kas ignoreerida heli ja lausuda oma repliigid „tavahäälega”, kaotades nii publiku tarvis info, mida need laused kanda võivad, või tõsta häält, et mõte ka üle muusika saali jõuaks. See loomuliku, teatraalsusest vabastatud kõne ja pidevas otsustusseisundis viibimisest tingitud pinge vastuolu lõi lavale kaasahaaravalt laetud atmosfääri. Seda toetas seegi, et lavastuse neljas tegelane, Piret Simsoni kehastatud mahajäetud abikaasa, oli petjate paariga võrreldes lahendatud gotesksemalt (end kramplikult lohvakasse kampsunisse vangistanud, köögilaua taga teed rüüpava ja kiirkõneliselt kaebleva mammana, kelle vähene eneseusk ei lasegi kellelgi teda armastada).
Teisel vaatamisel seda laetust laval ei olnud, küll aga kamaluga teatraalsust (mõttekatkestused mõjusid kunstlikena, dramaturgi püüdena olmekõnet järele aimata ning näitlejaid tundus sekkuv muusika pigem häirivat kui inspireerivat). Loodetavasti oli see tingitud tõigast, et lavastust etendati sel õhtul esmakordselt võõras saalis. Viimane pole vaataja seisukohast siiski argument andestamiseks, kuigi ilmselt paratamatu.
Tegelikult ei püsinud kirjeldatud laetus ka esimesel vaatamisel kadudeta teise vaatuse lõpuni, kuigi selle põhjuseks pole mitte niivõrd valitud võtte ammendumine, vaid selle võtte mõningane sobimatus dramaturgiliste valikutega. Näitekirjaniku soov anda lihtsale abielude lagunemise ja uue lootuse hellitamise loole aegadeülest mõõdet, tuues sisse sama sündmusjada pidi kulgevad tegelased ilmselt Teise maailmasõja päevilt (sealne petjate paar tahab põgeneda Rootsi), on ehk mõistetav, kuid üleliigne. Kuna Vihmari lavastuse käivitaja pole lugu, vaid selle esitamiseks valitud võte; kuna näitlejail pole piisavalt lavaaega, et nn ajaloolised tegelased tüübist karakteriks mängida, ei küündigi topelttegevustik enamaks allmärkusest, mille lugemata jätmine ei vähenda kuidagi naudingut või isegi põhitekstist arusaamist. Ehk mõne teise lavastaja tõlgenduses …
Jätkemgi see mõttekäik poolikuks, sest, nagu öeldud, pole Alguse näidend Vihmari lavastuse huvitavaim osa. Küll aga on Vihmari ja ehk tema pikaajaliseks püsitrupiks kujuneva koosluse Pärn-Joost-Simson katsed jõuda teatrilikkusest (mitte pelgalt teatraalsusest) vabastatud vahetu lavalolemiseni mulle üks põnevamaid protsesse praeguses uhkelt stabiilses Eesti teatris. Mitte ainult oma pretensioonikuse tõttu on senistest vahepeatustest põnevaim olnud „Keskea rõõmud”, kuid „Zebra” katsena rakendada eelmises lavastuses saavutatud lavalist vabadust näitlejate mängus näidendi tõlgendamisel, on vaatamata varieeruvale tõenäosusele õnnestuda samuti vajalik protsessi jätkamiseks. Ilmselgelt egoistlikult loodan, et protsess tõesti jätkub ja ma ei avasta end ühel hetkel kampsunisse mähkununa omaette vadistamas, vaevu kuuldes, kuidas petja nukralt nendib: „Me oleme ju koos selles lahkuminekus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming