?Kuldse maski? kumas

SVETLANA JANT?EK, Tõlkinud MERLE LJUBIMOVA

Venemaa kõrgeim teatriauhind Kuldne Mask ei sisalda rahalist lisa. Laureaatidele ulatatakse auhinnana nimeka teatrikunstniku Oleg ?einise kavandi järgi valmistatud mask. Inglase Declan Donnelani ?Kaheteistkümnes öös? mängisid kõiki rolle mehed.

Kuldse Maski on festivali 10 eksisteerimisaasta jooksul pälvinud enamasti juba varemgi tuntust ja tunnustust kogunud meistrid. Laureaaditiitlit peetakse aga ülemaks kõigist teistest preemiatest ja aunimetustest, juba selle nominent olla tähendab suurt tunnustust ja vene teatrieliidi hulka arvamist.

1994. aastal ellu kutsutud festival ?Kuldne mask? oli juba algusest peale lausa ?programmeeritud? edukaks ja pikaealiseks. Vene teater oli suutnud selleks ajaks peaaegu täielikult vabaneda postsovetlikest refleksidest: ära olid proovitud nii formaalsed kui temaatilised äärmused, vaimustutud ?keldriesteetikast?, taas kord küünitatud teatri alglätete poole ning kantud hoolt ka professionaalse kvaliteedi püsimajäämise eest. Kuldne Mask ? auhind, mille saajad valitakse välja kolleegide-professionaalide poolt, sündis teatri tollast tormilist arenguprotsessi veelgi stimuleerima.

Mustvalge kinofilm arvutigraafika ajastul

Nimeka lavastaja Lev Dodini ?Onu Vanja? vaatasid kõik enesest vähegi lugupidavad teatrikriitikud ära juba aastatagusel esietendusel Peterburi Väikeses Draamateatris (Malõi Dramatit?eski Teatr). Juba enne Moskva etendust peeti seda kindlaks favoriidiks laureaaditiitlile pürgijate hulgas. Kahjuks oli aga Dodini ?Onu Vanja? esmamängimisel Moskva teatrilaval näitlejate mäng rabedavõitu ning etendus korralikult käima ei läinudki. Tavalist teatrikülastajat ei näinud see häirivat, kuid nii mõnedki autoriteetsed teatriarvustajad nimetasid selle etenduse järel Lev Dodini ?Onu Vanjat? lausa ilmetuks ning väljendusviiside ja lavastusvõtete poolest vaeseks. Samas on tegemist kahtlemata omanäolise lavatööga; näiteks tavapärase muusikalise kujunduse asemel kuuleb etenduses vaid nn. loomuliku elu hääli: kajavad sammud, nõudeklirin, kolksatab põrandale kukkuv jalutuskepp, kostab tõelise vihma sabin veranda aknaklaasil öise äikese ajal. Rohuampullide kukkumisklõbin, kui Jelena Andrejevna, otsekui protestina raiskuläinud elu vastu, paiskab põrandale abikaasa ravimiarsenali. Doktor Astrovi hääl, mis venitab lauluviit. Kõik on proosaline ja peaaegu julmalt tõeline. T?ehhovi kirjeldatud tähistaeva asemel on näitlejate pea kohal kolm heinasaadu. Lavastuse finaalis laskuvad need lavale ?maa peale?, kus tujutult jätkavad töötamist onu Vanja ja Sonja. Lavaruumi läbistavad hääbuva suvepäikese kiired, valitseb hauavaikus…

Kerged ja väljendusrikkad on lavastuses Jelena Andrejevna armuseiklustega seotud stseenid. Palju on pikki kandvaid pause. Alguses tunduvad sellised kestvad vaikusehetked kummaliste ja lausa häirivatenagi. Tänapäevase lärmaka ja tormleva elurütmiga harjunud inimene tunneb end vaikuse- ja tegevusetusehetkedel kohmetult ja ebamugavalt. Dodin, kes ei soovi vaatajate meelt lahutada, on käitunud otsustavalt ? ja mitte üksnes publikuga: lavastuses on loobutud T?ehhovi repliikide mitmetähenduslikkusest, udustest alltekstidest ja nn. atmosfäärile mängimisest ? puudub kõik see, mis on ootuspäraselt olemas igas T?ehhovi lavastuses. Lausa äärmuseni selge ja konkreetne on lavastajatöö, samuti näitlejate osatäitmised. Osa vaatajaid pidas sellist lavastust resoneerimiseks, osa oli vaimustuses ja vapustatud. ?Kuldse maski? ?ürii pidas Lev Dodinit parima re?issööri preemia vääriliseks. Nimiosalist onu Vanjat kehastanud Sergei Kurõ?ev pälvis parima meesnäitleja preemia. Taas suurepärase näitlejatööga silma paistnud Ksenija Rappoport Jelena Andrejevna rollis oli nomineeritud parima naisnäitleja preemiale.

?Kuldse maski? tegelaskujud

Parima naisnäitleja kategoorias kandideeris preemiale ka Moskva Väikese Teatri (Malõi Teatr) täht Jevgenija Glu?enko, luues Ostrovski ?Tõde on hea, aga õnn on parem? lavastuses täisverelise ja jõulise Moskva kaupmeheemanda kuju. Lavastuses (lavastaja Sergei Zenovat?, keda Priit Pedajas Eesti Draamateatrissegi külalislavastajaks on kutsunud) kestab esimene vaatus peaaegu kaks tundi. Kandvaks jõuks on näitlejameisterlikkus: detailsed rollijoonised ja erinevate karakterite kooskõla. Seda oli küll huvitav jälgida, kuid siiski tundus publik saalis igavlevat ning vaheajal oli põhiliseks arutlusteemaks teise vaatuse pikkus. Venemaa tavaline teatrikülastaja armastab teatrit andunult ja puhtast südamest, hoidub kategoorilistest hinnangutest, otsib innukalt nähtule selgitust ning leiab ka vajaduse korral näitlejate ja lavastaja tööle õigustuse. Sama ei saa aga öelda Venemaa teatrikriitikute kohta. Siiski leidis just kriitikutest koosnev ?ürii, et lavastuse ?Tõde on hea, aga õnn on parem? võrratu näitlejaansambel väärib ?Kuldse maski? eripreemiat.

Parima naisnäitleja preemia läks T?ulpan Hamatovale Sovremennikust osatäimise eest lavastuses ?Emaisapoegkoer?. Noor populaarne lavastaja Nina T?usova oli festivali nominentide hulgas lausa kahe tööga, lisaks juba nimetatud lavastusele kandideeris ka tema Moskva Pu?kini nim. Draamateatris lavastatud Gogoli ?Vii?.

Tänavuse kümnenda festivali programmi võib kokkuvõttes pidada tavapärasest veelgi kõrgetasemelisemaks, eriti draamalavastuste kategoorias. ?ürii, andnud parima lavastaja preemia küll ?Onu Vanja? lavastanud Lev Dodinile, hindas parimaks lavastuseks hoopiski Valeri Fokini ?Revidendi? Aleksandri Teatris. Oma ?Revidenti? lavale tuues oli Fokin teinud lausa hullumeelse sammu (ja paljude arvates edukalt), ühendades meierholdliku lavastusidee tänapäevast tegelikkust kätkeva sisuga.

Sedakorda küll preemiata jäänud, kuid kahtlemata eraldi äramärkimist väärib Eimuntas Nekro?iuse ?Kirsiaed?, mis kestab viis tundi ja kus tõeliselt särava rolli Loppahhinina teeb Jevgeni Mironov.

Nominentide hulgas olid veel ka näiteks Pjotr Fomenko ning Eestiski venekeelsele teatripublikule hästi tuntud Mihhail Bõt?kov, kelle lavastused ?Kohtamised juunis? ning ?Toibele ja tema deemon? on hetkel Eesti Riikliku Vene Draamateatri mängukavas. Kuldsele Maskile oli Bõt?kov nomineeritud teatri väikevormide kategoorias (nn. väikese saali etendused) kahe lavastusega: Ibseni ?Nora? Sankt-Peterburgi Valges Teatris (Belõi Teatr) ja Gri?kovetsi ?Talv? Vorone?i Kammerteatris.

Laureaaditiitli kategoorias ?teatri väikevormid? pälvis aga hoopiski Novosibirski teater Globus etendusega ?Kahekordne ebakindlus?.

Armastus klaasi taga

Tuntud prantsuse draamakirjaniku Pierre Marivaux? näidendi ?Kahekordne ebakindlus? on lavastanud Dmitri T?ernjakov. Lava kujutas endast klaasseinaga publikust eraldatud ja pehme valge polstriga kaetud seintega ruumi. Selles pealtnäha ehk hubaseski puuris rabeleb kinnipüütud rohutirtsuna külaneiu Silvia. Ta on kodust röövitud ning oma armsamast lahutatud. Seda on teinud ? puhtast armastusest neiu vastu ? Prints, kelle ainsaks eesmärgiks näib olevat vaid Silvias vastuarmastuse äratamine. Selles, sugugi mitte lihtsas töös aitab õilsat (ja juba aastates) Printsi Õuedaam. Viimane alustab neiu südame Printsile allutamist sellest, et täidab vangistatud Silvia suurima soovi ? toob lossi tema koduküla armsama Arlekiini. Alles seejärel laotab ta vargsi laiali oma võrgud, et kogenematut südant lõksu püüda. Marivaux? peen ja kibe iroonia toob imeselgelt silme ette inimliku kiindumuse hapruse ja tunnete püsimatuse, leides lahenduse näidendi võltsõnnelikus finaalis: Prints armastab Silviat ja neiu vastabki tema tunnetele; Õuedaam takerdub enese võrkudesse, armub Silviast hüljatud Arlekiini ning ? leiab seal ka vastuarmastuse. Tundub igati happy end?ina, kuid ootamatult hakkavad näitlejad klaasitaguses ruumis kostüüme seljast ja parukaid peast võtma ? nad tulevad rollist välja. Korraga ilmub kusagilt kaamera, vaadates häbenematult noortesse nägudesse. Näitlejad visklevad klaasitaguses kambris… korraga pääseb Silvia välja ja satub teisele poole klaaspuuri seina. Esimese hooga näib, et ta tahab läbi saali tormates põgeneda, siis aga haarab äkki maast midagi ja virutab täiest jõust klaasseina suunas. Kostab puruneva klaasi klirin ja saal mattub pimedusse…

?Ma pole see, kes ma näin olevat?

Kui rääkida ?Kuldse maski? ebaharilikest lavastustest, tuleb kindlasti esmajoones peatuda W. Shakespeare?i ?Kaheteistkümnendal ööl? inglase Declan Donnellani lavastuses. Kõiki rolle, nagu kunagi Shakespeare?i aegadel, mängivad selles lavastuses mehed. Selline lahendus lähtub repliigist, mille lausub näidendi naispeategelane Viola, kes, pääsemaks armastatud hertsog Orsino lähedusse, paneb selga meheriided: ?Ma pole see, kes näin olevat?. Lavastuse käigus selgub, et sama võiks enda kohta öelda pea iga tegelane selles loos. Donnellani lavastajakäekiri on peen ja tekst kõlab tema lavastuses veenvalt ning selgelt. Ehk küll lavastaja lähenemisnurk näidendile seda lubakski, ei kaldu lavastus kordagi banaalsusesse ega muutu triviaalseks. Algab kõik lausa kurvas toonis: laval on musta riietatud mehed, laevahukus neelas meri isa ja ema, säästes lapsi ? kaksikutest venda ja õde, kes on sarnased kui kaks tilka vett. Tasahaaval lavastuse tonaalsus muutub, mängu tulevad heledamad toonid ning kulminatsiooniks jõutakse värviküllase ilutulestikuni. Tänapäeva teatris on traditsiooniks saanud, et õe-venna rollis astuvad üles näitlejannad. Shakespeare omakorda on pannud meheriietes Violasse armuma krahvinna Olivia, kes hülgab selle tunde nimel isegi mehise hertsogi. Donnellani töö pöörab tavapärase lahenduse pea peale. Lavastuses on palju huvitavaid näitlejatöid, millest küll ühtki ei peetud Kuldse Maski vääriliseks. Ehk oli üks põhjusi seegi, et polnud selge, kas auhinnata tulnuks parima mees- või hoopis naisrolli eest.

?Teatrikunst ei sünnita mitte tähti, vaid kultuurikangelasi,? ütles ?Kuldse maski? eestvedaja, festivali direktor Eduard Bojakov. Kõigist neist teatrikangelastest ei jõua parimagi tahtmise juures kirjutada ? osalejaid oli ?Kuldsel maskil? selgi aastal väga palju ning selle üle võib vaid rõõmu tunda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming