Kontakt on loodud

Madli Pesti

Vaadata on üsnagi lõbus, ent pärast tunned, et kõik oli hoopiski kurb. Eesti Draamateatri „Kontakt”, autor Martin Algus, lavastaja Ingomar Vihmar ja kunstnik Illimar Vihmar. Mängivad Kleer Maibaum-Vihmar, Kristo Viiding, Ain Lutsepp, Jaan Rekkor, Marta Laan, Märt Avandi, Maria Avdjuško ja Martin Algus. Esietendus 23. IX Eesti Draamateatri väikeses saalis. Martin Alguse kirjutatud ja Ingomar Vihmari lavastatud „Kontakt” pole sellise „kiiksuga” kui Vihmari hiljutised Eesti Draamateatri väikese saali lavastused, näiteks „Õitseng” ja „Naine minevikust”. Seega võib „Kontakti” julgelt soovitada n-ö tavateatrit eelistavale publikule. Lavastuses on siiski olemas Vihmari stiilile omane poeetilisus, aeglane tempo, atmosfäärile, mitte sündmustikule rõhumine ja trupi ühtne hingamine. „Kontakt” võitis eelmisel aastal näidendivõistluse „Uus Balti draama”. Näidendiraamatu tagakaanelt loeme: „Martin Alguse napisõnalised näidendid ütlevad paljugi tänapäeva inimeste edu ja õnnetuse, kire ja masenduse kohta.” Nii ongi. „Kontaktis” on nähtamatute niitidega ühendatud kolm Läänemere-äärset riiki ja nende elanikud. Näidend mängib kiirete stseenivahetustega läbi kolme paari eluhetked. Kristo Viiding on 16aastane ratastoolis Rene, keda põetab ligi 40aastane üksik ja üksildane Rita (Kleer Maibaum-Vihmar). Noor ennast otsiv tüdruk Anne (Marta Laan) on saadetud tugiisikuks hullumajas istunud ja enesetappu üritanud Johanile (Märt Avandi). Elu muutvate otsustuste ööd elavad läbi Ain Lutsepa kehastatud neurootiline kosmoseteadlane ning tema teadusmaailmast ärimaailma pagenud õpilane Georg (Jaan Rekkor). Kõikide paaride puhul on läbivaks küsimuseks, kes on kelle tugiisik. Esmapilgul abi vajav pool saab ise peagi toetajaks. Ibsenlikul luukered-kapist-meetodil selguvad samm-sammult tegelaste motivatsioon ja eelneva elu seigad. Samuti paljastab autor järjekindlalt ja vaikselt tegelaspaaride omavahelisi suhteid: kes on kelle laps, isa või abikaasa.

„Kontakt” meenutab enim Eesti Teatri Agentuuri 2009. aasta näidendivõistluse võitnud, samuti Alguse kirjutatud „Postmodernseid leibkondi”: sarnane on kiirete stseenivahetustega struktuur ja tegelasgruppide nõrk omavaheline seotus, teemaks nüüdisinimese valud ja vaevad. „Leibkondade” näidend tundub aga „Kontaktist” radikaalsem ja mõneti kurjem, aga ka pateetilisem. Mis „Kontakti” puhul veidi häirima jäi, on hästi-tehtud-näidendilik igal juhul otste kokkusõlmimine, mis nüüdisaegses näitekirjanduses ei ole alati vajalik ja mida osa lugejatest/publikust tingimata ei nõuakski.

Lavastuse jälgimise teeb eriti nauditavaks ühtlaselt hea trupp, see ongi Vihmari lavastuste n-ö firmamärk. Esietenduse tavapärasele närvilisusele vaatamata tundus seekord vähemalt enamik näitlejaist lavalolekut ja omavahelist suhtlust nautivat. Nad on ka Vihmariga pikemalt koos töötanud ning on tunda, et lavastaja taotlusi loetakse poolelt sõnalt. Pingevaba prooviperiood ongi ehk võti pingevaba lavaloleku saavutamiseks. Loomulik ja üksteisega arvestav suhtlus laval paneb ka publiku tähelepanelikult näitlejat jälgima. Kuigi publiku hulgast oli kuulda ka arvamust, et liigne pingevabadus ja teadlikult aeglustatud tempo võib mõnel vaatajal lihtsalt une silma tuua. Siiski leian, et saab eristada dramaatilist pinget, mille tekitab dramaatiline situatsioon, tekst ja vastandlike karakterite konflikt, ning näitlejate pingutatud (et mitte öelda „võltsi”) olekut laval. Selline justkui võlts, ebasobiv pinge meenub küll Vihmari lavastatud „John Gabriel Borkmanist” (Eesti Draamateater, 2010), kuid mitte tema viimasest lavastusest.

„Kontaktis” on üpriski intrigeeriv n-ö mittesujuv stseenide vahetus. Muusikaga rütmistab stseene ja suunab vahetusi jälle DJ-puldis istuv Vihmar. Näitlejad saadavad stseeni astudes või stseenist lahkudes aeg-ajalt pilguga oma partnerit, samuti liiguvad nad vahel justkui ebavajalikult lava taga läbipaistvate kardinate vahel. Tekib mulje, et „viskan korra pilgu peale ja vaatan, kuidas partneril läheb”. Näitlejate omavaheline silmside mõne stseeni lõpus lõhub illusiooni ning loob fiktsioonivälise suhtlushetke siin ja praegu.

Mõistetavalt erakordselt sünergiliselt haakub valitud näitlemisviisi ja stilistikaga Kleer Maibaum-Vihmar, kelle tühja hingega Rita on esitatud tugeva seesmise veendumusega. Värskelt mõjusid ka Marta Laan ja Märt Avandi. Laan mängib Taanis töötavat noort eesti tüdrukut, kelle ainus võimalus raha teenida on olla tugiisikuks Avandi mängitud Johanile. Laane vaevutuntav aktsent ja teatav kaitsetus mõjuvad usutavalt. Võib-olla vajaks ta ise tugiisikut? Avandi Johan mõjub erksalt oma bipolaarsuses: hetkega võib ta olek kalduda kurbusest läbi kurjuse näilisesse rõõmsusse. Detailitäpseima rolli teeb Ain Lutsepp närvilise, peaaegu kõik kaotanud, eelkõige seesmiselt laostunud professorina. Publikus aga tekitas enim elevust Maria Avdjuško stiilne pisiroll soomlasest ettekandjana.

Kunstnikukontseptsioon Illimar Vihmarilt toetab kirjaniku ja lavastaja taotlusi. Lavastuse visuaalne pilt on mõneti sümbolistlik. „Kontakti” tegelased on asetatud justkui vee alla: lavaruumi ümbritsevad vesise mustriga õhulised kangad. Lava keskel veega täidetud läbipaistva laua/akvaariumi sees on väike mängutuuker. Inimesed, keda Algus, Vihmar ja näitlejad näitavad, on need üksikud, otsekui vee all hapnikupuuduses hõljuvad unustatud tuukrid. Nad on „sukeldunud varjulisse vaikusesse”.

Kleer Maibaumi Rita loeb Renele ette raamatut üksikust unustatud tuukrist. Mul oli meeles, nagu oleks raamatu pealkiri olnud „Väike tuuker” – pidi ju ikkagi olema lasteraamat –, kuid näidendi tekstist üle kontrollides seda pealkirja polnud. Igatahes mäletas Rita, et see oli lõbus raamat, ent tuli välja, et hoopis kurb. „„Tere!” ütles ta (unustatud tuuker – toim) kaladele, aga kaladel paistis alati kiire olevat. Nad vaatasid teda oma punnis silmadega, liigutasid umbusklikult uimesid ja vilksatasid siis kiiruga vaateväljalt minema.” Inimesed on enamasti samasugused nagu need möödatuhisevad kaladki ja unustatud tuukrid on tegelased „Kontaktist”, nii tunduvad meile ütlevat Algus ja Vihmar ja trupp. Lavastus ise on veidi samasugune nagu see lasteraamat: vaadata on üsnagi lõbus, ent pärast tunned, et kõik oli hoopiski kurb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming