Kommentaar: Katrin Nielsen, Salme Reegi nimelise auhinna žürii esinaine

Kui jaotada teatrimaastik kunstiliste väljundite järgi, leiab lasteteatrist nii peavoolu, meelelahutust kui ka eksperimentaalteatrit, seda institutsionaalsetes, aga samuti väike- ja projektiteatrites. Kuna noorele vaatajale pakutav teatrikunst on rõõmustavalt kirju, on Salme Reegi nimeline auhind osutunud kogu valdkonna väärtustamisel lootusetult kitsaks. Juba auhinna statuudi sõnastus on jäänud ajale jalgu: „kunstiliselt silmapaistva ja lastepärase töö eest“. Mis tähendab lastepärane? Kas meil on teatri hindamisel topeltstandardid?
Rõõmustas, et hinnatavat oli seekord palju, pigem süvenes ebaõiglustunne, miska jagan hingevõlga. Näiteks see, mida teeb helilooja ja interpreedina Madis Muul VAT-teatri lavastustes, viimati algupärase balletimuusika autorina Tanel Saare lavastusele „Aadam ja Eeva“, on jäänud kahe silma vahele ilmselt sellepärast, et teoseid etendatakse noortele suunatud teatris. Ka meie žürii lemmikutest kukkus viimasel hetkel välja Vanemuise lavastus „Lotte Unenäomaailmas“ – õieti väärinuks kogu Lotte sari produktsiooniauhinda kui südamega tehtud, lustiga mängitud, muusikaliselt elav ja haarav meelelahutus. Kristallkingakest oleks aga väärt olnud Martin Mill ja Kadri Lepp lavastusega „Väike Pii ja kiigelaud“ kõige väiksemale vaatajale jne.
Väga hea meel on selle üle, et tänavuse Salme Reegi nimelise auhinna pälvis Nukuteatri näitleja ja Turu teatrikooli kasvandik Mirko Rajas Aspergeri sündroomiga 15aastase poisi rolli eest. Christopheri roll on Rajasel nüansseeritud, uuringutel põhinev täismahuline näitlejatöö – sama rolli eest, muide, on  meesnäitlejad Suurbritannias ja Ameerikas pälvinud Olivier’ ja Tony auhinna. Rajase mäng avab vaataja silmad ja pakub empaatilise kogemuse, sest üks asi on rääkida autismist, teine sisse elada Christopheri ellu ning leida ühisosa – autist iseendas. Just sellist kogemust pakub tema mäng vaatajale Sander Puki dünaamilise partituuriga lavastuses „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“.
Samamoodi annab meesnäitlejale laia diapasooniga mänguvõimaluse Peeter Paani roll, mille Sander Rebane Endlas ka maksimaalselt ära kasutas. Oleg Titovi panus noore vaataja teatrisse on üldse muljetavaldav, aga lavastuse „Peeter Paan ja Valge Lind Wendy“ puhul hämmastas noorte harrastajate ja professionaalsete näitlejate sidumine ühiseks orgaanilis-dünaamiliseks tervikuks. Eraldi väärib esiletõstmist Silver Kaljula monolavastus „Viis grammi sisemist rahu“, millele pärast etendusi järgneb ka sõltuvuseteemaline dialoog publikuga. Tugevatoimelise teatri mõju ei lõpe ju eesriide sulgemisega ja on ebaeetiline jätta noor inimene oma emotsioonidega üksi.
Kokkuvõtteks: Eesti noorele vaatajale suunatud teatris on tunda värsket mõtlemist. Üha enam jõuavad teatrid noore põlve probleeme puudutava ja dialoogi ärgitava repertuaari juurde, aga need on veel tuuled, mitte peavool. Täieõiguslikuks teatripildi osaks saab noore vaataja teater Eestis aga siis, kui nomineerituid selles vallas leiab kõigist aastaauhindade kategooriatest võrdselt täiskasvanuteatriga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar