Juri Mihhaljovi hamletlik küsimus

Eesti muinasjuttudel põhinevaid lavastusi mängides hoiab ja tutvustab väike venekeelne stuudioteater Ilmarine Narvas eesti kultuuri.

AGO GAŠKOV

Juri Mihhaljov: „Nuku väljendusvõimalused on väga võimsad, aga need avalduvad ainult siis, kui näitleja peas toimuv jõuab tema lihaste kaudu nukuni.“

Juri Mihhaljov: „Nuku väljendusvõimalused on väga võimsad, aga need avalduvad ainult siis, kui näitleja peas toimuv jõuab tema lihaste kaudu nukuni.“

Ago Gaškov

Juri Mihhaljov on Narva Ilmarise teatri kunstiline juht. Ilmarine on väike venekeelne stuudioteater, ainus teater Narvas, Eesti suuruselt kolmandas linnas. Peaaegu kogu iseseisvuse taastamise järgse aja on selle teatri ees seisnud küsimus „olla või mitte olla?“. Mingil moel on teatrijuht suutnud vastata sellele hamletlikule küsimusele seni jaatavalt.

Teater on kaotanud näitlejaid ja kolm saali. Gerassimovi kultuurihoone, kus Ilmarine ja tema eelkäijad töötasid, müüdi maha. Praegu on see Eesti üks omapärasemaid stalinliku arhitektuuri näiteid lagunemas, iga paari kuu järel kustutavad päästjad seal kodutute süüdatud lõkkeid. Järgmises kohas, Geneva kultuurikeskuses, ei jätkunud teatrile samuti kuigi kauaks kohta. Praegu on teater kunagises Baltijetsi sõjatehases. Saal põles poolteist aastat tagasi maha, osa dekoratsioone hävis. Kontoriruumid jäid alles. Ajan Mihhaljoviga juttu teatri kitsas kontoris, soojapuhuri sumina taustal. Puhur töötab täisvõimsusel. Väljas on mai, aga tunne on, nagu oleks veebruar.

Mihhaljov loetleb eesti kultuurinähtusi, mis on Narvast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järel kadunud. Nimekiri tuleb pikk ja maipäikesesse tunginud veebruari hingus süveneb. Ilmarise teater hoiab piirlinnas eesti kultuuri, aga teeb seda vene keeles. Oli tugev eesti teatritrupp, meeskoor ja naiskoor, rahvakunstiansambel Kannel. Praegu pole enam midagi.

See on kummaline, sest Eesti Vabariigi üks ülesandeid on säilitada ja arendada eesti kultuuri. On see Narvast tõesti kadunud?

Jah, on ja sellest on väga kahju. See on valus. Võib öelda, et mingil moel hoiame meie siin eesti kultuuri, kui mängime eesti muinasjuttudel põhinevaid lavastusi. Harime Ida-Virumaal elavaid vene lapsi kas või nii, et jutustame neile eesti muinasjutte. Muinasjuttudes tuleb rahvuse iseloom hästi esile. Niimoodi saab näidata lastele, mis maal nad elavad, milline on eestlase iseloom. Väikese lapse puhul on see väga tähtis.

Te ei mängi ainult muinasjutte, Ilmarise repertuaaris on ka eesti kirjandusklassikat, Vilde „Pisuhänd“ näiteks.

Jah, Jaak Allik tegi oivalise lavastuse. Seda saab praegu ka Youtube’is vaadata.

Palju on kadunud, aga tuleb vaadata tulevikku. Milline on Narva teatri tulevik, kui arvestada, et Vaba Lava rajab siia black box’i?

Mina vaatan ikkagi tagasi ajalukku. Varem käis siin palju eesti teatreid: Ugala, Rakvere teater … Nüüd ei käi kedagi.

Ma ei ole sellega nõus. Tartu ülikooli Narva kolledž toob piirilinna lavastusi. Need on küll enamasti monolavastused ja moodustavad väikese osa tänapäevasest eesti teatrist, aga siiski.

See on kõigest nire, isegi mitte nire, vaid tilgakesed.

Aga tilgad lõhuvad kaljusid …

Ei, need tilgakesed kaljut ei lõhu. Teatrisaali ehitamine on teine asi. Kui selles saalis on head tehnilised võimalused, saab siia tuua Tallinna Linnateatri, Nukuteatri, Ugala lavastusi. See hoogustab Narva teatrielu ja need pole enam tilgakesed, see on juba oja. Aga kolledžis toimuv? Narvalased ei tea sellest midagi, ja isegi kui teavad, ei lähe sinna.

Jällegi pole ma nõus, džässiklubi õhtutel on alati vähemalt sada inimest. Sugugi mitte igal pool ei õnnestu saada džässikontserdile sadat inimest kuulama. Muidugi pole seda palju, aga ikkagi.

Vähe, muidugi on seda vähe. Ka tehnilisi võimalusi pole, et tuua näiteks Tallinna Linnateatri väärt lavastusi siia.

Aga mis on Narva teatrielu hääbumise põhiprobleem? See, et pole saali? Et ei ole tehnilisi võimalusi? Või pole enam ka inimesi?

Kui mängisime „Sood“ Gerassimovi kultuurihoone saalis, kuhu mahtus 500 inimest, oli saal täis. Peale eestlaste vaatasid seda ka venelased, kes õppisid eesti keelt. Nad said kuulata, kuidas see keel kõlab, ja neil oli võimalus lugeda ka raamatut.

Oskar Lutsu „Soo“ on tõesti väga oluline teos eesti klassikas, üks esimesi sümbolistlikke teoseid.

Jah, ja selle esialgne pealkiri oli ju „Kirjutatud on …“. Kirjutatud on, et ei tohi petta, varastada, tappa. „Soo“ peategelane Toomas Haava rikkus kõiki kümmet käsku ja ometi jäi puhtaks.

Tõmbaks paralleeli Toomas Haava ja Ilmarise teatri vahel. Kümmet käsku pole teater rikkunud, aga ta on sekeldustest tugevana välja tulnud. Vaatamata sellele, et ollakse ilma jäänud kolmest saalist ja paljudest näitlejatest, on teater elus.

Muidugi on teater elus. Kuhu me pääseme? Kui meist sai kutseline teater, võtsime ülesandeks harida Narva lapsi, tutvustada neile eesti kultuuri. See on õilis missioon ja me täidame seda. See siht hoiab meid alles.

Ilmarisel on palju nukulavastusi. Olete öelnud, et alguses teile nukud ei meeldinud. Viimase paari kuu jooksul olete juba teine lavastaja, kes on mulle öelnud, et lavastajatee alguses talle nukud ei meeldinud. Eelmine oli serbia lavastaja Alena Vučenovič, kes tõi Jõhvi teatris Tuuleveski hiljuti lavale suurepärase nukulavastuse „Kolm põrsakest“.

Nii lihtsalt juhtus. Mul on mitu õpilast, kes töötavad Venemaa nukuteatrites ja on saanud kõrgeid autasusid. Narvas töötas kunagi suurepärane kooliteater, mida juhatas Jelizaveta Veiss. See oli nukuteater. Kõik mu näitlejad on tema juures õppinud. Kui nad kooli lõpetasid, tulid nad minu juurde rahvateatrisse. Mõni nendest töötab Moskvas, näiteks Vadim Demtšog. Vladimir Jakovlev töötab siin, Ilmarises.

Mulle sattus kätte lugu sellest, kuidas Uku eestlaste maa lõi. Tekkis küsimus, kuidas seda lavastada. Draamateatri võtetega? Mõjuks võltsilt. Peategelane on Issand Jumal. Ta loob inimese. Kui inimene on sama suur kui jumal, mõjub see võltsilt. Kui see inimene on aga vaksapikkune, on kõik korras. Seepärast tekkiski vajadus kasutada nukke.

Nii et nukuteatri võimalused on piiramatud?

Nukkudel on veel üks hea omadus. Kui laval on vaja väljendada tugevaid emotsioone, et need kindlasti vaatajani jõuaksid, siis on tarvis nukku vaid veidi pöörata, näidata teda teise nurga alt. Valgus langeb teisiti ja nukk väljendab hoopis midagi muud. Nuku väljendusvõimalused on väga võimsad, aga need avalduvad ainult siis, kui näitleja peas toimuv jõuab tema lihaste kaudu nukuni.

Nukul pole aju, hinge ja südant, aga see, mis toimub näitleja hinges, peab nuku kaudu jõudma vaatajani.

Loomulikult. Mida võimsama impulsi näitleja nukule saadab, seda mõjusam on nukk laval. Meil on olnud väga tugevaid lavastusi, „Mine põrgusse!“ näiteks. Mängisime seda suurel laval, kuhu tavaliselt nukulavastused ei sobi, aga see ei läinud seal kaduma, muutus hoopis palju paremaks. Mängisime seda lavastust Moskvas ühel rahvusvahelisel festivalil ja kohe, kui etendus läbi sai, paluti meil seda veel kord mängida. Kui teised osavõtjad esinesid vaid üks kord, siis meie mängisime oma lavastust kolm korda ja täissaalile. Vaatajad olid väga erisugused, ka Moskvas elavad eestlased käisid meie lavastust vaatamas. Mulle räägiti garderoobis, et üks Moskva eestlanna nuttis, kui oli loo ära vaadanud. Talle oli meenunud lapsepõlv Eestis ja see kõik liigutas teda pisarateni. Sellised hetked on väga väärtuslikud. Nii et me oskame vaataja hinge jõuda.

Aga naaskem Narva teatri tuleviku juurde. Milline peaks olema teater Eesti suuruselt kolmandas linnas? Linnas, kus seni pole olnud teatri­tegemiseks normaalseid tingimusi?

Vaba Lava tahab siia teha normaalse, tehniliselt hästi varustatud saali. Narva tekib tänapäevane teatrikeskus. Mina teen kõik, mida suudan, et see areneks. Aga ka linnavõimud peavad kaasa aitama. Linn, kus pole teatrit, ei ole normaalne linn.

Tahtsingi sinna jõuda, et Narva linna­võim ei toeta teatrit. Kas see annab tunda?

Jah, nad teevad väga vähe. Laiutavad vaid käsi, et raha pole. Asi pole ju ainult rahas. Raha eest kõike ei saa. Peab olema huvi, et teater oleks ja areneks. Peab olema inimlik huvi. Käigu kas või etendustel ja tundku huvi meie tegevuse vastu.

Nad ei käi teid vaatamas!?

Ei, milleks.

Aga öelge siis ise, miks Ilmarise lavastusi peaks vaatamas käima?

Vajadus peab olema. Kui inimesel on vaja lugeda, siis ta loeb. Kui tal seda vajadust pole, istub ta arvuti taha ja kirjutab ühismeedias mingit jama. „Ma sõin täna seda ja seda …“

Ka see on osa elust …

See ei ole mingi elu. Mida see maailmale annab? Mitte mõhkugi. Kui võtan raamatu ja loen, tekib hulk mõtteid, elu areneb teistmoodi. Raamatust leitud mõtted jõuavad minu tegudesse. Elu muutub rikkamaks. Ma ei mõtle enam, et peaks ühismeedias midagi kirjutama. Ma ei kirjutagi sinna midagi, tegelen muude asjadega. Joonistan pildi, kirjutan luuletuse. Või kaunistan suvilat. See on ka looming. Kui Narva elanikel tekib soov midagi luua ja seda teistele edasi anda, saab Narva normaalseks linnaks. Aga praegused ametnikud, mis neist ikka rääkida.

Aga räägime elanikest, Narva elani­kest, teie publikust. Kas nemad vajavad teatrit ja toetavad teid?

Ühte asja peab arvestama. Narva elanikud võitlevad ellujäämise nimel. Meil on kohutavalt palju töötuid. Inimesed peavad oma asjadega hakkama saama, peret toitma. Nad kolivad Narvast minema. See on ju väga ohtlik, kui inimesed lahkuvad raha teenima ega tule enam tagasi. Või siis tulevad korraks Rootsist või Soomest, taskud eurosid täis, vaatavad oma kunagist kodulinna ja imestavad – taevas hoidku, kus ma küll elasin! Ja siis sõidavad minema.

Need on suured kaotused, ka majanduslikult. Inimese kasvatamisele ja harimisele on kulutatud raha, aga ta sõidab siit minema. Kui palju on meie riik niimoodi kaotanud!? Miks keegi sellega ei arvesta? On vaja luua tingimused, et inimesed jääksid siia.

Seda teemat siiski uuritakse ja üks põhjusi on vilets sotsiaaltaristu. Teater on osa sellest.

Võib-olla pole teater peamine, aga siiski väga oluline osa.

Kultuur on sotsiaaltaristu määrav osa, aga kultuur on lai mõiste. Alustades spordist ja lõpetades näiteks sümfooniaorkestriga. Sümfooniaorkester on Narvas olemas.

Sümfooniaorkester on, aga Narva on nagu ühe jalaga inimene. Teist jalga, teatrit, ei ole, et linna kultuurielu saaks kahel jalal kõndida. Sümfooniaorkestrit on vaja, teatrit niisamuti. Ka paljusid taidluskollektiive on vaja. Need olid kunagi olemas.

Riik võib muidugi raha anda, see pole tegelikult probleem. Kultuuriminister Indrek Saar võib ju tulla suure rahakotiga Narva, aga kas sellest oleks kasu? Kas see annaks teatrile arengutõuke?

Ei, ei annaks. Raha ei määra, inimesi on vaja.

Räägime natuke teist ka. Sündinud olete Ukrainas. Kuidas te Narva sattusite?

Olen sündinud Lääne-Ukrainas Tšernovtsõs. Õppisin sealses ülikoolis, hiljem Leningradi kultuuriinstituudis. Filmirežissöörid Vengerov ja Trigubovitš oli mu õpetajad. Sõjaväes olin Jõhvi tsiviilkaitsepolgus, olin seal klubijuhataja. Pärast töötasin Piiteris, aga mingil moel leidis mu üles Adolf Käis. Ta töötas siis Gerassimovi kultuurihoones rahva­teatri juhina, aga kavatses minna Tallinna tööle. Käisile öeldi, et leiad endale järglase, siis laseme sul minna. Ta kutsus mu siia, tulin, vaatasin, ei meeldinud. Oli septembrikuu.

Sombusel septembripäeval ei ole Narva tõepoolest eriti ligitõmbav.

Jah, aga ta ei jätnud mind rahule. Tulin pärast uut aastat uuesti. See oli 1978. aasta 10. jaanuaril. Lumi oli maas, kõik sätendas. Narva oli imeilus ja Gerassimovi kultuurihoone oli kui muinasjutu­loss. Ma jäin siia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar