„Jälgitagu, kas ei ole jänkul skisofreenjat …”*

Pille-Riin Purje

Esimest korda katsetab lavastaja Urmas Vadi nii teatraalses, totaalses, muretus komöödiažanris. Rakvere teatri „Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel”, autor-lavastaja Urmas Vadi, kunstnik Laura Pählapuu ja helikujundaja Külli Tüli. Mängivad Üllar Saaremäe, Klaudia Tiitsmaa (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Natali Lohk, Peeter Rästas ja Margus Grosnõi. Esietendus 8. VI Lääne-Virumaal Kaarel Karmi talus. „Kultuur on ohtlik!” kuulutab Poeet (Toomas Suuman) näitelaval Kaarel Karmi metsatalu laudas. Kuuldes toda repliiki kui kaua oodatud märgusõna, pillab esireas istuv ekskultuuriminister Jaak Allik prillitoosi põrandale – see mütsatav manifest sütitab teatripubliku, nii haihtub psühhodraama piir lava ja saali vahel. Kas kultuur on ohtlik ummiktee või „päris eluga” kohanematute võltspoos või vaimuinimeste ainuvõimalik modus vivendi? On see veel mängiva inimese küsida või on loodus „karmis Karula laanes, metsakurus suures” juba vastuse andnud? „Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel” on Urmas Vadi näidend, algselt kirjutatud filmistsenaariumiks „Inimene, mängi!”, ilmunud raamatus „Kohtumine tundmatuga” (kirjastus Jumalikud Ilmutused, Pärnu 2008), kantud ette Eesti Draamateatri sarjas „Esimene lugemine”. Nüüd on tekst psühhiaater Johannese mängiva inimese otsingutest kohandatud suveteatri lavastuseks. Ohtlikud märksõnad „suvepäevad” ja „suveteater” mõjutavad mängureegleid, tekib üpris ehmatav kontrast Urmas Vadi seniste minimalistlike autorilavastustega, süsteemi lüüakse mõned augud. Pean silmas Tartu Uue teatri triloogiat „Peeter Volkonski viimane suudlus”, „Rein Pakk otsib naist!” ja „Rudolf Allaberdi testament” ning nendega peenelt haakuvat „Minu isa 20 aastat hiljem” Viljandi Ugalas.

Esimest korda katsetab lavastaja Vadi nii teatraalses, totaalses, muretus komöödiažanris. Ometi oleks nagu alles autor Vadi käekiri: tasahaaval kontrolli alt välja hiiliv mäng, märkamatult ja pöördumatult sürrealistlikumaks muutuvad sündmused, kus „hulluses on siiski järjekindlust”. Näidendi pealkiri sisaldab reaalse isiku nime, Vaino Vahingu fännid ahmivad tema loomingu motiive. Nõutuks põhiküsimuseks jääbki: kas on üldse eesmärk tabada või osatada Vahingu ja ta kaasaegsete Spiel’i ja vaimu?! Teksti on sokutatud ajamärke: tankid Prahas, Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängu” proovid, kuigi, ma ei leia Rummo näidendi tsitaatides üldistusjõulist ühisosa muu hullumajaga.

Siin vist ongi konks: suvepäevade lobe mentaalsus moondab-taandab mineviku kergeks farsiks, mis ei eelda osalistelt kaitsetusekihti ega hingelist alastust. Nimelt see sürrealismi pinna all liigahtav oht, inimlik süü- ja võlatunne, on mind puudutanud Vadi eelmistes autorilavastustes nii isiklikult, hirmutavalt, prognoosimatult, et „Hullumaja suvepäevade” melus igatsesin ka hapramat tasandit. Ei leia koodi – peaks otsima aida alt! Mind närib kahtlus, kas ei tööta autor Vadi ja lavastaja Vadi teineteisele vastu, aga nii peene skisofreenia diagnoosimiseks oleks vaja spetsialisti konsultatsiooni.

Kaarel Karmi talu kohavaim võimendab müstifikatsioone. Mängupaika viiv käänuline matkarada, mis tulvil kultuuriloolisi üllatusi, on vadilik, nagu ka Tiina Mälbergi entusiastlik Giid helesinise vihmavarjuga. Laura Pählapuu kujundus loob põneva õhustiku: kostüümide stiliseeritus toetab suvepäevade sõgedust, mängupaikade ootamatu vahetumine tagab hallutsinatsioonide gradatsiooni.

Kuna Johannest mängib Üllar Saaremäe, kannab tema rollide slepp lisatähendusi. No ei pääse ligi hiilivat metsa jälgides neetud šoti näidendi heidutavast järelkajast. Rääkimata viidetest Vahingu „Suvekooli” Pojale Mati Undi suvelavastuses Karepal (2004). „Suvekool” ja „suvepäevad” on vastandmärgilised. Poja rollis vahendas Saaremäe kirglikku elumängurit, kes läks ise iga mänguga lõpuni kaasa; Johannesena muundub ta vaatlejaks, kes ässitab mängule teisi, hoidudes ise ohutusse kaugusse, muiates kord malbelt, siis kraad küünilisemalt. Too passioonivaba (?!) Johannes on mängitud mõnusa minimalismiga. Hetkiti lööb välja „kadunud poja” pulbitsev temperament, aga üksnes patsientide peegeldamisena. Siiski pole Johannese pärisosaks karikatuurne ragistamine suvevõsas, näitleja lisab paar puudutavat nüanssi, näiteks suhted isaga (Toomas Suumani selge siserütmi ja aimatava hingevaluga roll), eriti aga Johannese orgaanilised dialoogid kolleegi ja mentori Vaino Vahinguga. Vahingu hääl pärineb Urmas Vadile antud intervjuust saates „Inemise sisu” (2006). Vahingu vastused mõjuvad nii Johannesele kui ka publikule paradoksaalselt: rahustav, natuke naljakas ja samas igavikuline tekst toob lavastusse korrakski rafineerituma vaimsusemündi, nihutab vaatepunkti.

Vadi lavastuses ei tegelda inimsuhete psühholoogiaga, partnerluse demonstratiivne puudumine osatab kunstiinimeste mõõdutundetut egomaniakaalsust. Kohati ehmatabki Vadi kontekstis nii uudne õel sarkasm, mille tühistab ilmsüütu lapsemeelsus. Intellektuaalseid ootusi ravitakse jandišokiga.

Omaette nähtuseks kujuneb siiski ka veetlev hirvesilm Eda, Johannese nooruke armuke, kes tantsiskleb graatsiliselt üksilduse kuristiku kohal. Viljandi kultuuriakadeemia tudeng Klaudia Tiitsmaa on trupis ainus „vana” vadi’staja, tema lavaelus tekib põnev järjepidevus rolliga „Minu isa 20 aastat hiljem”: Eda on küll täitsa teise elukogemusega naine, ent ühisosaks „Minu isaga … ” mileedilik meelekindlus oma eesmärkide saavutamisel. Teab vaid Kristus, aga võib-olla ka Freud, miks on Eda võtnud sihikindlalt sihikule keskealise mehikese Johannese. Üllar Saaremäe vastumängus vilksatab hetkiti siiramat soojustki, ent kui tahes armsake naisolevus ei saa häirida kutsumust ega kõigutada mehelikku enesekesksust: tabav suhte kvintessents on misanstseen Eda saabumisel, kui Johannes jätab neidise rõõmsalt maa ja taeva vahele rippuma! Kena kujund ka Eda ja Johannese suhte ummiktee varastatud liinibussis. Mehe ja naise Spieli vahendades jääb Vadi hoiak üdini ilmsüütuks, helgeks, nii nunnuks.

Ülejäänud „patsiendid” möllavad suvepäevade stiilipeol kostüümi(vahetus)komöödias, allutades end vaimukalt „lõpetamata karje” kontseptsioonile. Näitlejanna Mari (Natali Lohk) primadonnatseb ja otsib meestelt tuge; kohkunud lapse silmadega kirjanik Indrek (Margus Grosnõi) roomab loogeldes romaani poole; räsitud Poeet (Toomas Suuman) kesk elupõrgut väldib saatust; Jim alias Juhan ja veel mitmed üllatuskülalised (Peeter Rästas) mängib kapsapeadega keeglit, kaske-kaske ja vaske-vaske … Komplitseerituma diagnoosini kehtestab end Tiina Mälbergi Tõnis, kes oleks kui murdnud välja filmist „Don Juan Tallinnas”. Tõnise teatriunenägu saab võtmetekstiks, tema lõputu edev ja ebakindel sobitumine rambivalgusse näitab korraks, kui halastamatult näeb lavastaja Vadi läbi näitlejate professionaalset nartsissismi.

Lavastuse puänt jätab õhku nii happy end’i paroodia kui ka viirastuse võimaluse. Aga moraal? Et inimelu ei ole pseudo-psühhodraamasid väärt? Mida mõtleb Johannes oma prilliklaase pühkides, ei tea, aga ju ta leiab järgmise karulaane või inimtihniku, kus ootel uued Juhanid ja Edad, kellest kirjutada oma doktorit. Või kirjutada näitlejat.

PS Austatud hulluarst, mul on üks mure. Ei anna asu see silmus, mis tolkneb Jimi kaelas, kui ta „Tuhkatriinumängu” proovis küünlajalaks kehastub. Ma kardan seda köit sõnastada ja näen oma hirmu unes. Vargamäe Jussi köit ma nõnda paaniliselt ei peljanud. Ja, ennäe, tollesama köie otsas me veame endaga ühes oma surnud isade hauaplatse. Need punaste nelkide ääretud välud ei närbu isegi suvepäevade lõõsas.

* Juhan Viiding, „George Marrow 1011. uni”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming