Intervjuudel põhinev mälestusteraamat

Maris Balbat

GITISe raamatu peamine viga on eesti stuudiost üldistava ülevaate puudumine. GITIS. Eesti stuudio Moskvas 1948 – 1953. Koostanud Iivi Lepik ja Anne Tuuling, intervjueerinud Virve Koppel, toimetanud Ene Paaver, kujundanud Mari Kaljuste. Eesti Teatriliit, 2011. 587 lk. Tegemist ongi eeskätt mälestusteraamatuga, kus puudub analüüsiv ja üldistav ülevaade GITISe eesti stuudio tegevusest ja elust aastail 1948 – 1953. Mälestusi koguda ja intervjuusid teha oligi, pehmelt öeldes, viimane aeg: raamatu ilmumise ajaks oli kahekümne neljast stuudio lõpetanust meie seas veel üksteist: noorim, Ita Ever on praegu kaheksakümmend aastat vana, vanim, Erich Jaansoo üheksakümmend üks. Intervjuude tegemise ajal (2002 – 2006) oli elavate hulgas üheksateist gitislast. Nende kohta, kellega intervjuusid enam teha ei saanud, on raamatus kasutatud materjale ajakirjandusest, stuudio kroonikavihikuist ja protokollidest, kirjadest. Küsitlused viis läbi GITISe eesti stuudioga osalt kattuval ajal (1951 – 1965) samas teatriteadust õppinud Virve Koppel, küsimustikku aitas koostada tema kursusekaaslane Lea Tormis. Raamat on mosaiikne: vastused intervjueerija küsimustele on hakitud teemade kaupa, intervjuujupid ühe teema all on kuue-seitsmerealised, kohati pikemad. Küsimustik haarab põhilise gitislaste elust, alates GITISesse sattumise põhjustest, olmetingimustest, osasaamisest Moskva kultuurielust kuni õppetöö ja õppejõudude iseloomustamiseni. Raamatu teise poole läbiv teema on heitlik ja kuni viimase hetkeni lahtiseks jäänud küsimus, kuhu noored tööle suunatakse. Eri teemaplokkide vahele on kas ühe- või mitmekaupa paigutatud viis lühikest kultuuri-ja poliitikasündmusi esitavat „XX sajandi kroonikat”, mille koostamispõhimõtted tekitavad oma juhuslikkuses küsimusi või mõjuvad koguni veidrana. Nii on 1945. aasta kroonikas kõrvuti tuumapommi heitmine Nagasakile ja Koidula „Kosjakaskede” esietendumine Vanemuises, 1946. aastal Hitchcocki spiooni-thriller’i „Kurikuulus” vaatajate ette jõudmine New Yorgis punamonumendi õhkulaskmisega Tõnismäel, 1950. aastal Antonioni filmi „Ühe armastuse kroonika” valmimine RAMi naasmisega kontsertturneelt, 1953. aastal Stalini surm Endla ümbernimetamisega Pärnu Oblasti Draamateatriks, 1954. aastal teade Nõukogude aatomi- ja vesinikupommi olemasolust opereti „Rummu Jüri” esietendusega Vanemuises.

Intervjuude hakkimine teemade kaupa on ühelt poolt mõistetav: nii tekib kollektiivne arvamus ühest või teisest gitislaste elu puudutanud probleemist (ilmselt on kõigile intervjueeritavatele esitatud samad küsimused). See toob aga kaasa ka palju kordamisi, millest läbi närimine võib lugedes osutuda tüütuks. Ka lahustuvad hakituses individuaalsed isikuportreed. Raamatus puudub nimeregister ja seetõttu tuleb näiteks pildi saamiseks Leili Bluumeri tegevusest instituudis läbi lehitseda kogu raamat; ülevaate saamiseks Silvia Laidla GITISe perioodist aga alustada lehitsemist jälle otsast peale jne. Struktuurilt sarnaneb GITISe raamat samade koostajate, Iivi Lepiku ja Anne Tuulingu kokku pandud raamatuga „Ma jutustan teile oma loo” lavakunstikateedri teisest lennust, kuid intervjuude killustatus on viimases väiksem ning isikuportreed tulevad ilmekamalt ja ülevaatlikumalt välja. Ülevaatlik üldosa puudub aga sealgi.

Stuudio tööst üldistava ülevaate ja instituudi üldise konteksti puudumine ongi raamatu põhilised vajakajäämised, mis võivad hakata alles aastatega tunda andma. Intervjuulõigud ja mälestuskillud on emotsionaalsed, tihti pisiasjadesse kalduvad (kellega tantsiti peol, kuidas praeti kartuleid, millised olid omavahelised väikesed naljad, veidrad juhtumid eksamitel jne), mis muidugi lisab tollasele elule värvi ja maitset, kuid üldpilt joonistub seetõttu välja üksjagu vaevaliselt. Ei ole tegelikult ka ühtegi mäletajat, kes tõuseks tagantjärele emotsionaalsetest mälestuspiltidest kõrgemale ning püüaks anda tollasele elule vähegi analüütilisemat hinnangut. Tänapäeva lugeja, vähemalt vanemast põlvkonnast, teab ju küll nii või teisiti enam-vähem kõiki stuudio lõpetanuid (kõik nad on oma elulooliste ja loominguliste andmetega sees ka „Eesti teatri biograafilises leksikonis” ehk ETBLis) ja nii võivad praegusele lugejale pakkuda huvi neist ka igaühe individuaalsedki juhtumused, kuid tuleviku lugejale jäävad olulisteks nimedeks neist tõenäoliselt vaid viis-kuus. Huvi selle vastu, millised olmemured või õpiraskused tabasid teisi – enam mitte tuntuid –, hääbub. Sellegi tõttu oleks üldine ülevaatlik osa vajalik, sest vaevalt GITISe eesti stuudiost enam uut, senisest ülevaatlikumat raamatut kirjutatakse.

Raamatus siiski räägitakse nii mõnestki seigast ja olukorrast, millest senistes gitislasi käsitlevates materjalides pole kõneldud. Mõneti oleme ehk seni saanud klantspildi sellest Moskva lennu tulekust Eestisse, kõlama on jäänud hurraa-hüüded noorte eriharidusega näitlejate massilise saabumise puhul Draamateatrisse. Vähem (või üldse mitte) on teadvustatud seda, et noorte näitlejate tulekul pidi mõnigi vanem olija (Salme Reek jt) näitlejakohast loobuma või minema tehnilisele ametikohale; et paljud noored mängisid vaid massistseenides, kibestusid ja lahkusid seetõttu küllalt kiiresti Draamateatrist; et peanäitejuht Tammur soosis vaid mõningaid neist; et paljudele noortele oli Draamateatrisse sulandumine raske ja et osale GITISest tulnutele tehti aasta pärast ettepanek Draamateatrist lahkuda.

Nii nagu pole eriti räägitud sellestki, et Draamateatrisse tulek oli noortele näitlejatele sundkäik, sest tegelikult aeti kolmel viimasel Moskva aastal oma, Noorsooteatri loomise asja, mis jäigi unistuseks. Ega ole vist eriti laialt tuntud ka fakt, et Rein Aren visati GITISest välja tema oma kursuse eestvedamisel – kursusejuhataja Sudakov lausa palus noori, et nad kõige andekamat endi hulgast välja ei viskaks. Nii nagu kursus viskas välja teisegi endi hulgast, Edvin Hanschmidti, põhjuseks tema avalikuks tulnud homoseksuaalsus (sellest juhtumist räägitakse pikemalt raamatus „Ervin Abel: siin ma olen”). Võib-olla esimest korda mainitakse avalikult sedagi, et kolm või neli kursusekaaslast poliitilistel põhjustel arreteeriti. Või et seoses Nõukogude Liidus tollal levinud antisemitismiga oli probleeme Ben Druil.

Tollasele ideoloogilisele olukorrale riigis (õpiti ju Stalini ajal) ega ka enda ideoloogilistele hoiakutele tagantjärele hinnanguid andma ei kiputa. Mai- ja oktoobriparaadidel käidi, et näha Stalinit. Stalini matustele Punasel väljakul trügiti elu eest. Mingi Stalini-lumm näis neist valdavat nii mõndagi. Kirjades kodustelegi ei räägitud mitte Stalinist, vaid sm Stalinist. Võibolla mõjus kaasa üldine Moskva atmosfäär.

Mis puudutab allikaid, siis on Eestis leiduvad võetud kasutusele ilmselt peaaegu ammendavalt: lisaks intervjuudele ja kirjadele on siin nii teatri- ja muusikamuuseumis tallel mõned stuudio koosolekute protokollid, stuudio kroonikavihikud (mida pidasid peamiselt Virve Aruoja ja Endla Hermann), Lembit Antoni käsikirjaline mälestusteraamat, ETBLi ja hilisemad biograafilised andmed, intervjuud ja artiklid ajakirjandusest, anonüümseks jäänud teatrijüngrite päevikud. Rohkelt on fotosid. Ära on toodud ka gitislase Olev Kitsase kõne 8. novembril 2003. aastal, kui täitus 50 aastat GITISe lõpetamisest. Kõnes antakse kokkuvõte gitislaste elust ja loomingulistest tulemustest tollase seisuga, kahjuks küll ilma nimesid nimetamata. Tuleviku (aga ka tänasele) lugejale oleks võinud nimed kommentaaris lisada.

Äärmiselt põhjalik, ETBLi andmeid kaugelt ületav, on rollide ja lavastuste loetelu. Paraku puudub bibliograafia. Kuni 1998. aastani saab selles osas kasutada ETBLi andmeid, aga edasi? Ära on toodud küll gitislaste kohta ilmunud raamatud, mida praeguseks on kuus: Ita Everist, Jaanus Orgulasest, Ervin Abelist, Kaljo Kiisast, mälestusteraamat Grigori Kromanovist, raamat Arvo Kruusemendi Lutsu-filmidest. Lisatud on ka Lembit Antonilt ilmunud (mitte GITISega seotud) raamatute pealkirjad. Nendeski raamatutes on GITISe perioodi puudutatud peamiselt mälestustena. Erandiks Andres Laasiku „Kaljo Kiisk: ikka hea pärast” (2011), kus on antud küll lühike, aga asjalik üldpilt stuudio tööst, mida võimaluse korral võinuks GITISe raamatuski kas või tsiteerida. Arvatavasti jäi aga kahe raamatu ilmumise vahe selleks liiga lühikeseks. Kahtlemata oleks raamatut ülevaatliku pildi saamise osas väärtustanud pilk GITISe Moskva arhiivi, kuid ju see siis osutus liialt keeruliseks.

Lõpuks mõned silma jäänud faktilised ebatäpsused: Ervin Abeli sünnikuupäev on raamatus 3. november, ETBLi ja entsüklopeediate järgi 8. november; graafik Marju Mutsu on korduvalt ära toodud väära nimekujuga Mutso; Grigori Kromanovi neljast ETBLis ära toodud abielust on siin märkimist leidnud vaid abielu Ellu Puudistiga. Abielude osas on ETBLiga võrreldes teisigi märkimatajätmisi, Virve Aruojal pole ära toodud praegust nimekuju Hellström.

Siiski annab ligi kuuesaja leheküljega raamat küllaltki elusa pildi gitislaste kitsaste olmetingimustega ning sellele vaatamata raskusi trotsivast, rõõmsameelsest ja kultuurijanusest elust Stalini-aegses Moskvas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming