Ei mingit kerglast nalja, tusameele talv, alga!

Anu Lambi lavastus „Olin kodus ...“ on pisiasjadeni lihvitud, väga terviklik ja esteetiliselt nauditav kompositsioon, kus kõik vahendid on sõna ja mõtte teenistuses.

KADI HERKÜL

Tallinna Linnateatri „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama“, autor Jean-Luc Lagarce, tõlkija ja lavastaja Anu Lamp, kunstnik Martin Mikson, kostüümikunstnik Kristiina-Hortensia Port, koreograaf Renate Keerd, valguskujundaja Reelika Palk, muusikaline kujundaja Riina Roose. Mängivad Helene Vannari, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Elisabet Reinsalu ja Liis Lass. Esietendus 24. IX Tallinna Linnateatri väikeses saalis.

Juhuse tahtel alustasid Tallinna kaks suuremat sõnateatrit hooaega ballettidega! Nii on Eesti Draamateatri sügise avanud Tõnu Õnnepalu „Mäed“ žanrimääratluselt ballett, Tallinna Linnateatri väikeses saalis esietendunud „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama“ kohta on aga autor Jean-Luc Lagarce öelnud „naiste vaikne ballett“. Ehkki kummaski lavastuses otseselt ei tantsita, on kahel lool silmatorkavalt palju kokkupuutepunkte: nii ühes kui ka teises on tegelased nimetud koondkujud (Ema, Esmasündinu, Munk, Tüdruk, Vanaeit jne); mõlemad tekstid on rõhutatult monoloogikesksed ja poeeti­lised, teemad aga suured ja igavikulised (armastus ja surm, ootus ja lootus).

Nii et kui suveteatri kokkuvõtetes kurtsid mõned kriitikud, et Eesti lavadel paistis liiga palju pealiskaudset komöödiat, siis nüüd oleme turvaliselt sügises. Ei mingit kerglast nalja, tusameele talv ja kannatuste rada.

Viis igavesti ootavat naist. Pimeduses hakkab kostma tsikaadide ja mingite öölindude läbitungiv sirin. Kui lava aeglaselt valgeneb, istub tagaseina ääres pingil Ema (Epp Eespäev). Maani ulatuvas tuhmhallis mantelkleidis matroon, selg kangestunult sirge, käelabad raskelt põlvedele toetumas, huuled kokku surutud, pilk suunatud kuhugi publikust läbi. Üksteise järel poetuvad lavale tütred: ujedalt seina ääri mööda libisev Teine (Elisabet Reinsalu), läbipaistvalt graatsiline Esmasündinu (Külli Teetamm), rohmakalt plikalik Kõige Noorem (Liis Lass). Ja viimasena, asjalikult ja nullstiilis, Kõige Vanem Naine (Helene Vannari).

Viis igavesti ootavat naist. Aastaid ootasid nad koju tagasi kadunud poega. Nüüd ootavad nad tema surma (või elluärkamist). Kuigi autor jätab õhku ka muud võimalused. Ehk pole poeg üldsegi tagasi tulnud ja naised mängivad vaid oma igaõhtusi kujutlusmänge. Või on ta juba surnud ja polegi enam midagi oodata. Neile naistele ei muuda see asja. Oodatud on igal juhul liiga intensiivselt ja liiga kaua, elud on mööda ja raisku läinud. „Teie, Kaunispisarad,“ iseloomustab neid ja ennast malbe ja kibestunud Esmasündinu.

Tumm ballett. „Olin kodus …“ plastika ja liikumisjoonised (koreograaf Renate Keerd) on napid ning iseloomulikud, kehakeel on sõnade ja seisundite edasiarendus ja tugi. Iga tegelane liigub ja žestikuleerib omas rütmis, isikupärase loogikaga. Elisabet Reinsalu pelglik Teine istub pingil kergelt kühmus, põlved koos, sääred harali ja paljad jala­labad rõhutatult sissepoole ning kui­vatab valge õhukese rätikuga mehaani­liselt kaela ja kaenlaaluseid. Isegi oma unistustest rääkides, kesklaval, selg uhkelt sirgu löödud, ei pääse Teine oma loomusest ja keerutab närviliselt pika tuhmroosa kittelkleidi nööpi.

Reinsalu Teise ebakindlusega kontrasteerub Külli Teetamme Esma­sündinu petlikult rauge rahu: graatsiliselt üksteise ümber kotka­asendisse põimitud sääred ja pikad peened sõrmed, mis tõusevad suurde plaani lavastuse avamonoloogis, mida Teetamm esitab sõna otseses mõttes läbi sõrmede, näpud huultel.

Või Liis Lassi iseteadlik ja häälekas Kõige Noorem. Rohmakalt vinnab ta end kesklaval troonivale lauale istuma, ajab jalad demonstratiivselt harki ja lehvitab kleidisabaga lapselik-siivutult tuult.

Karakterite tõega täpselt sünkroonis on ka misanstseneeringud. (Tasub märkida, et Lagarce’i näidendis puuduvad remargid, kõik tegemised või tegevusetused on jäetud lavastaja ja näitlejate otsustada.) Ühel lavastuse pöördehetkel, omavahelise vaikse võimuvõitluse haripunktis salvab Helene Vannari Kõige Vanem Naine: „Sa tahad, et me jätaksime ta sulle …“ Epp Eespäeva Ema tihedalt vastu külgi surutud käed tõmbuvad raevukalt rusikasse, ta pöörab järsult selja ja lahkub tagalavale, et seal monotoonselt edasi-tagasi sammuda ja oma kadunud poja (surma)und valvata. Allaandmatu ja võimukas Bernarda Alba.

Täpne ja tundlik on ka Anu Lambi tekstirežii ning kõigi näitlejate esitus. Lagarce’i kordustele, koperdamistele, pidevatele katsetele leida täpsem sõna, ümber öelda, uuesti sõnastada, on leitud oivaline vorm, tunded sõnade taga mängitakse nähtavaks.

Igaühel on oma rütm ja laad. Elisabet Reinsalu Teine räägib ebaledes, katkendlikult, topib automaatselt rätinurga suhu, keerutab vabandavalt käes paksu raamatut (piibel?).

Külli Teetamme Esmasündinu, see koolipreili, kes aeg-ajalt linnas litsi lööb, etendab osavalt pisut blaseerunud rahu ja tasakaalu. Tema monoloogid on malbelt mõtlikud, nukralt eneseiroonilised. Vaid noorema õe arglik küsimus „On sul mehi olnud?” ehmatab Esmasündinu sellest teeseldud ükskõiksusest välja. Ta seisab suure söögilaua najal ja muudkui köhib, köhib ja köhib ning räägib läbi köhahoogude. Katkendlikult ja kähisevalt. Endast ja meestest. See on siiras ja võlts nagu Patricia Kaasi „Cabaret“.

Üksnes Helene Vannari Kõige Vanem Naine ei lase end kordagi rütmist ja maskist välja viia. Ta räägib täislausetega, pausideta. Otsustavalt, kindlas kõnevii­sis, sõnu otsimata. Elu on elu on elu.

Olustik ja unenägu. Lavastaja pooltoone otsiva lähenemisviisiga haakuvad täpselt Martin Miksoni lavakujundus ja Kristiina-Hortensia Pordi kostüümid. See on pastelne, luitunud maailm, mille värvigamma ulatub tuhmroosast tumehallini ning kus olustikuline põimub kujundliku ja unenäolisega. Lavaruum, mis on korraga justkui sees ja väljas, ühtaegu päris ja kunstlik.

Ühest küljest on laval justkui realistlik maamaja kusagil lõunas. Massiivne ristkülikukujuline puidust söögilaud veekannu ja tassiga. Pikk pink. Selle all laokil lillepotid. Seejuures raamivad mänguruumi veidralt viltused, suvaliselt paigutatud piitadeta uksed, mis oleksid justkui ära lennanud mõne Chagalli kõvera maja küljest. Sama ambivalentselt pilkupüüdvad on ka aknad – üleelusuuruses, aga elutruude siit-sealt rebenenud võredega.

Ilus, ent elutu. Anu Lambi lavastus Tallinna Linnateatri väikeses saalis on pisiasjadeni lihvitud, väga terviklik ja esteetiliselt nauditav kompositsioon, kus kõik vahendid – helitaust, kujundus, intonatsioon, liikumine, žestid – on sõna ja mõtte teenistuses. Tihe ja läbikomponeeritud töö, mis toob meelde Lembit Petersoni lavastused.

Ometi jääb „Olin kodus …“ tervikmuljes elutuks. Kõik viited ja vihjed on õiged, aga saali ei täida sume ja lämbe lõunamaine öö. Kolme õe asjata elatud eludest on kahju, aga need ei tee haiget. Miks …? Minu arust vastab sellele Anu Lamp kavalehel: “… mina ise ju üldse ei kavatsenud seda tükki lavastada, ma hakkasin kaitsma seda teksti, sest me arutasime seda teatri loomenõukogus ja siis üks inimene arvas, et see ei ole hea materjal. Ma asusin kaitsma, sest ma ei arva, et see oleks kehv tekst.“ See ootamine ja otsustamatus, julguse puudus, ühel hetkel saabuv äratundmine, et elu läkski mööda, millest Lagarce kirjutab, on üldinimlik ja valus ja mõtlemapanev. Ent midagi tundub tekstis puudu jäävat. Võib-olla on see salapära? Või sootuks vastupidi, ehk on need naised liiga salapärased, nende motiivid ja eluslepid liig seletamatud?