Eesti mees on tantsulõvi ehk Kuidas rahvatantsuansambel Sõleke president Pätsi päästa ei suutnud

Jaanus Kulli

Urmas Vadi, „Ballettmeister”. Pseudoajalooline põnevuslugu kahes vaatuses. Lavastaja, muusika- ja lavakujundaja Andres Noormets, kostüümikunstnik ja animatsiooni teostaja Girlin Bassovskaja, tantsuõpetaja Kati Põldots. Mängivad Ago Anderson, Indrek Taalmaa, Sten Karpov, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Triin Lepik, Tambet Seling, Liis Laigna ja Kaili Viidas. Esietendus 30. IV Endla küünis.        Eesti mehega on ikka nii, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Nii ka Urmas Vadi näitemängu ja Andres Noormetsa lavastusega. Ja ka näidendi kollektiivse peategelase, mees-rahvatantsuansambli Sõleke nelja liikmega. Ehk selgemalt: kui Noormets oleks loobunud lavastuses Vadi filmistsenaariumina kirjutatud loo vähemasti teatrilaval venivast ja õigupoolest ka sündmuste käigu seisukohalt ebaolulisest sissejuhatusest (ohtralt efektseid filmilikke, laval raskesti  realiseeritavaid elemente nagu punased tuletõrjeautod, tuletõrjuja Johannese läbilõigatud ja verd välja pumpav kõri jms) ning piirdunud finaalis vaid ühe tantsunumbriga, olnuks lavastus kokkuvõttes terviklikum, kompaktsem ja oma mängulisuses või isegi absurdimaigulisuses isegi stiilipuhtam. Kuigi üldises plaanis on tegu kahtlemata õnnestunud ja huvitava lavastusega, kus saab kõvasti naerda ja eneseirooniliselt oma peegelpilti  silmitseda. „Ballettmeister” lükkub samasse ritta Urmas Vadi telemängufilmiga „Kohtumine tundmatuga” ja muusikaliga „Georg”, kus ajalooline tõde ja fiktsioon paralleelselt jooksevad ja üks ei sega teist.

Tegemist on nii maailmas kui ka meil paaril viimasel aastakümnel üsna armastatud žanriga, mida tinglikult „väikeseks ajalooks” kutsutakse ning kus üldteada maailma mastaapi sündmuste  rattasse paisatakse „väike inimene” (sageli kohtlasevõitu või vähemasti lihtsameelne), kellest tema enda ning kõikide teiste üllatuseks saabki mutrike, mis ajaloo just sel moel käima paneb, nagu me seda tunneme. „Ballettmeistris” hakkavad sündmused hargnema aastal 1940, kergejõustikuvõistlustel osalev tuletõrjuja Erik kistakse ajalooliste sündmuste keerisesse. Vasaraheitejärjekorda ootav Erik leiab riietusruumist läbilõigatud  kõriga sõbra Johannese ja võtab vastu hukutava telefonikõne: tal tuleb koos kolme kaaslasega maskeeruda tantsuansambliks Sõleke (Tahkuranna rahvarõivais, mille vöökirjadesse on väidetavalt sissekirjatud presidendi Šveitsi panga koodid – sic!) ja minna Venemaale ülesandega vabastada Kaasani hullumajas kinni peetav president Päts ning toimetada ta Šveitsi eksiilvalitsuse juurde. 

Hull aktsioon

Vadi poleks Vadi, kui ta laseks ajaloolisel tõel end liigselt eksitada. Selles loos arreteeritakse Päts ja saadetakse Kaasani hullumajja niisiis juba 1940. aastal. Kusjuures istub ta seal koos Vene tsaari Nikolaiga (Tambet Seling). Või vähemalt kellegagi, kes väidab end tema olevat. Jälgides seda duetti publiku eelteadmise (või vähemasti eelhäälestusega), et president Päts on „päris” ja Nikolai on „hull”, muutub situatsioon korrapealt filosoofiliseks mõlgutuseks igavesel teemal: mis (kes) siis ikkagi on päris ja mis (kes) mitte. Oleneb ju, kustpoolt vaadata. Tundub siiski, et just nimelt Pätsu-Nikolai (ehk Eesti poolt vaadatuna ikkagi Pätsu, kuna Nikolai ongi ju vajalik vaid sobiva taustsüsteemi loomiseks) liin võinuks lavastuses küll värvikam olla. See hull aktsioon, mida mujal  oli kõiksugu lauast välja kargavate tittede ja elegantselt rollist rolli spurtivate noorte näitlejannade (Kaili Viidas ja Liis Laigna) näol lavaloo muudes osades ehk kohati liigagi palju, Kaasani hullumajja ei jõudnud, kuigi võinuks. Ses hulluses oli liiga palju normaalsust, võiks öelda. Ei puudu selles poliitilises thriller’is ka oma väike kuramaaž, mis puhkeb peategelase Eriku, kes Venemaale saadetuna saab küll  nimeks Harald Vöörman, ja fataalse Jelisaveta Filippovna (Triin Lepik) vahel.

Vadi absurdimaigulises loos ja nihestatud tegelaskujude juures ongi Jelisaveta Filippovna ehk kõige enam lihast ja luust tegelane. Volüümikas ja kirglik vene naine, riietatuna niueteni lõhikuga liibuvasse kleiti, on kui üks teatud liik emaämblikke, kes võimeline paaritumisel oma partneri ära õgima. Ta on naine, kelle häält kuuldes sulab karm  vene kindral kui või pannil ja kes viimaks ise Sõlekest nuhkima panduna lõksu langeb ning Erikusse lootusetult armununa eesti tantsupoisid vaat et surmasuust päästab. Kui venima kippuv sissejuhatus välja arvata, on Andres Noormets Vadi filmiteo kenasti katki hammustanud. Ja kuigi teatris – nagu ka filmis – on ikka kõige vähem huvitav see osa, kus keegi toimuvat ümber jutustab, selle asemel et seda näidata, saavad mitmeid  rolle mängivad ja „lavatagust” tegevust vahendavad Liis Laigna ja Kaili Viidas oma osadega kenasti hakkama. Tundub, et noortel kaunitaridel on arenenud absurditaju ning nende mängitud kohati grotesksedki tegelaskujud mõjuvad usutavate, olemuslike karikatuuridena.

Visuaalselt leidlikult on lahendatud Sõlekese eksirännakud suurel Venemaal ja seiklused Moskvas, kus neil tuleb rinda pista nii korrumpeerunud punaväelaste, purjus komandöri Boriss Jerofejevi kui ka teismelise tänavapoisiga. Loomulikult on ka aines paljutõotav. Eesti rahvatantsud on vist üldse kõige ebaveenvamad eneseväljenduseks, Sõlekese meestele lisab naljakust nii Tahkuranna rahvarõivas kui ka suhteliselt mittetantsuline kehaehitus. Samas tuleb tunnistada, et lavastuslikult tulnuks teatav enesepiiramine ning väikesed  valusad kärped siiski kasuks ka Sõlekese teekonnal. Kipub ju kogu Moskva jant muu lavastuse kontekstist välja libisema – nii lavastuslikus võtmes kui ka loo jutustamise seisukohalt. Filmistsenaariumi ei pruugi ehk siiski üks ühele lavale tuua, ja võib-olla oleks nendest väga teatraalsetest stseenidest (laua sisse ja lauast välja tulemised jms) loobumisega tervikpilt isegi võitnud. Vadi fantaasialendu Moskva sündmuste kujutamisel  annab muidugi ohjeldada ja teatriraamidesse paigutada. Noormetsal on see suures osas siiski õnnestunud, kuigi nuku kasutamine 12aastase Moskva patsaani markeerimiseks on isegi selles nihestatud loos kuidagi võõristav. Hoopis imelikult eraldi (ka vaatlemise mõttes, see asub kusagil lae all) on videoinstallatsioon, mis ehitab animafilmide võtmes lavastusse veel kolmanda dimensiooni. Iseenesest  kordab see väga kihvtilt teostatult video jutustatavat lugu, ent jääb siiski kuidagi liiga omaette asjaks. Kui multifilmi keskmes oleks ainult ajalooline taust, päris ajalugu, olnuks sel suuremgi mõte. Sellisel juhul, mängureeglitega leppinuna, ei pruugiks sinna kogu aeg kiigatagi, aga praegu saab ekraanist kohati koguni segav tegur, sest kuidas sa ikka korraga lavale keskendud ja samas lae alla video poole piilud.  Nõnda ei aita lavastaja – raatsimata loobuda ühestki oma kahtlemata heast ideest – publikul valikut teha, millele keskenduda. Kuna selged juhised (kuhu parasjagu vaadata) on jäetud andmata, kaotavad just lavastuse kesksed liinid. Ja kui Sõleke kogu oma mehelikus ilus ja efektses liikumises mängib end igal juhul esiplaani, on Päts ja Nikolai ülioluliste filosoofiliste mõtestajatena raskesse olukorda pandud. 

Tantsiv revolutsioon

Ei teagi enam täpselt, mitmes kord see Indrek Taalmaal president Pätsi kehastada on. Mis teha, kui sarnasus nii suur. Selles loos ei kohta me paraadlikku riigipead: meie ees on väsinud ja vana mees, kellelt on võetud võim  ja tiitel, kuid mitte veel lootust. Kuni … Sõleke lõpuks kohale jõuab. Väidetavalt olid Pätsi pangakoodid ju kootud Tahkuranna rahvariiete kirjadesse. Kuid president ärritub … Ühesõnaga, segane värk, kus õiget sotti lõpuks ei saagi. Presidendi liin justkui ei saagi miskit väärilist lõppu pärast seda tohutut tohuvabohu, mis tema vabastamiskatse eel on toimunud. Tulgem tagasi selle loo ja lavastuse kõige vaimukama ja olemuslikuma osa juurde – tantsiv revolutsioon! Just sellepärast tuleb lavastus ilmtingimata ära vaadata! Meie ajaloolises mälus ja kultuuripildis pole vist tõesti ühtki teist valdkonda, mis annaks kurjamitele suurema võimaluse ilkumiseks kui eesti meeste rahvatants. Managem korraks silme ette pilt grusiinide või kallite idanaabrite rahvatantsust, kus noormeeste prinkis higised kehad rütmilise muusika saatel kükakil tantsu  vihuvad, ja võrrelgem seda eesti kõhuka mehe kepitantsuga.

Vadi on selle vaimukalt ära tabanud ja see töötab. Nagu töötab ka rahvatantsuansambel Sõleke eesotsas selle kunstilise juhi, Vanemuise ballettmeistri Harald Vöörmaniga. Aga nii nagu see Harald pole õige ballettmeister ja tantsija, vaid ikkagi tuletõrjuja Erik, nii pole seda ka teised Sõlekese liikmed. Just see töötabki, kuidas jässakas Erik (Ago Anderson),  Kasper (Sten Karpov), Joonas (Priit Loog) ja Bruno (Jaanus Mehikas) oma Pätsi vabastusretkel on ansambliks Sõleke maskeerununa sunnitudki oma elu päästmiseks hakkama õppima eesti rahvatantse, et neid siis purjus vene ohvitseridele ja sõduritele ette kanda. Ja kuidas ähkivatest ja puhkivatest meestest (kõige ilmekamalt kannab seda rolli puhmas soengu ja pruntis põskedega Anderson) kasvab etenduse lõpuks välja tõeline meestantsurühm,  kes ilmselgelt oma esinemist – ja professionaalset esinemist – täie rinnaga naudib. Küll keppidega ja ilma keppideta. Vist on meeste tantsuoskustest lasknud ennast lummata ka lavastaja, sest miks muidu järjepanu lausa kolm tantsu maha vihutakse. Aidanuks ühest perfektsest tantsust, finaal olnuks isegi efektsem.