Bensiiniga köetud saun

Meelis Oidsalu

Suvetuuri kontserdi vahepalade tasemel teksti ei saa nimetada näidendiks. „Saun”: Hansahoovi saunalaval Hilje Murel, Ott Sepp, Merle Jääger, Tõnu Oja, Liina Tennosaar ja Veiko Täär. SILLE ANNUK/POSTIMEES/SCANPIX

Kolmapäeval (13. VIII) sadas tänavusele suvele iseloomulikult kõvasti vihma, oli vabaõhuürituseks sobimatu ilm. Sellest hoolimata kogunesid Tartu Hansahoovi sajad inimesed (kõigile ei jätkunud istekohtigi) vaatama Ain Mäeotsa lavastatud „Sauna”, lavastust, mida on juba jõutud kiita humoorikuse kui ka sarjata labasuse eest ning mis on publikut ja meediakajastust kogunud peamiselt ühe atraktiivse tunnuse – lavalise alastusega.

Mõte saunalava kasutamisest teatrilava jätkuna on äge, tekitab juba enne etenduse nägemist palju ideid, mida kõike paljastavat saab ühe alasti lavategelase vahendusel publikule tema enda kohta öelda – otse ja häbenemata.

Sauna tullakse lõõgastuma ja tubli kapatäis tulist rammestavat nalja lajatatakse ootustest kuumaks köetud publiku sekka kohe alguses, mil näitelavale komberdavad osavalt karikeerikud vanainimesed, kes sauna sisenemise eesõiguse pärast kohe kättpidi kokku lähevad, kuni tuleb saunamees Hansing ja ütleb, et saun pole veel küdemagi pandud. Räägitakse õpetlikult, et saunakollet tuleb kütta südame ja hoolega, samuti pidavat hakatuseks ainult pilbas kõlbama, paber ei sobi mitte, bensiinist rääkimata. Isegi seda, mis sorti puid ahju ajada, tuleb hoolikalt valida.

Vanainimesed kaovad järsku ja ilmuvad peamised tegelaskujud: sauna omanik Jüri (Veikko Täär) koos naisega (Liina Tennossaar), rattasportlane Tom (Tõnu Oja), tema naine (Merle Jääger), linnabeib Cärolain (Hilje Murel) ja autovedude korraldamisega tegelev Andres (Ott Sepp). Visatakse nalja ja leili, mängitakse kaarte ja sõnamänge, vahelduseks ütleb keegi publikule midagi õpetlikku sauna kohta, Tom kõrvetab kerisel perset ja hüppab kaevu, Jüri nuusutab eetrit ja muutub vägivaldseks, naised teevad Ines Karu kõhutantsu, saun läheb põlema, kustutatakse kohe, lõpus haarab Veikko Täär lõõtsmooniku ning lauldakse üks ilus rahvalik laul. Seda kõike teevad näitlejad lusti ja pühendumisega ning ühegi erandita ka elukutselise teatri tasemel.

Ometi ei näe „Sauna” laval professionaalset teatrit ja seda seetõttu, et lisaks saunalistele on ka näidendi autor otsustanud alasti lavale ronida. Jan Rahmani tekst on justkui seesama bensiin, mida etenduse alguses ahju pritsida keelatakse: kütus, mis sekundites mõõdetavate pidevalt vahelduvate repliikide leegis korraks nagu lavale sooja annab ja siis jälle haihtub, võimaldamata mingitki sidusust või pikemat leilivõtmist.

Lavastuses domineerib visuaalne huumor, mille on loonud lavastaja, kunstnik ja näitlejad. Sõnaline osa on ülimalt nõrk: kulunud anekdoodid, triviaalsed sõnamängud, isegi terviklikke sketše pole. Seda suvetuuri kontserdi vahepalade tasemel teksti ei saa näidendiks nimetada, sest sellel puudub sisemine sidusus, on vaid väline kest, saunaruum, mis kõike vaevu koos hoiab. Idee iseenesest on hea ja karakterite algedki olemas, aga sama hästi oleks võinud see jant toimuda kusagil mujal, sauna kui nähtust üritati ära seletada paari esimese repliigi ja neile järgnenud lühikeste vahelausungitega, neil aga polnud laval toimuvaga vähimatki pistmist.

Sotsiaalsed karikatuurid on markeerivad ja pinnapealsed, pealegi kõik juba nähtud, kui rattamees Tomi spordientusiast välja arvata. Rahman jätab nii palju võimalusi ukse taha ja täidab lava suvaliste ja organiseerimata mõtete ning tegelastega, et hakkab kahju kõikidest raisatud võimalustest, mida saun kohtumispaigana võimaldaks.

Ka alastus on „Saunas” pealispindne, peale ühe mõttevälgatuse kavalehel (et riiete ja eheteta on kõik ühevõrdsed) pole alastiolekut kuidagi lahatud. Kui saunamees Meelis Hansing küsib näidendi algupoolel publikult, kas soovitakse näha, mis leiliruumis toimub, siis tundub see päris hea võttena loo avamiseks, aga, mida ei järgne, on lugu. Lõpuks saab selgeks, et kõik, mida näidata kavatseti, ongi riidest riistad ja tekstiiltissid. Ja siis hakkab kulutatud ajast ja pingil ligunevaist tuharaist lihtsalt hale.

Kes ilmtingimata tahab vööalust maailma avalikult kujutada, peaks vähemalt julgema teha seda loomulikult, nii nagu 1990ndatel näiteks Onu Bella omal süüdimatul ja ropul, aga ometi tabaval moel. Rahmani tegelased seisavad alasti keset raekoja platsi, autor on karakterid katnud kiirustades ja rohmakalt süldipidude laudade taga võidunud huumoriga. Millest puudu jääb, on elementaarne viitsimine süveneda, tahe alastuse taha näha. Ja see teeb „Sauna” labaseks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming