Pealelend: Barbara Lehtna, „Haltuura” üks autoreist ja esitajaist

Tambet Kaugema

Etenduskunstnik Barbara Lehtna ja koreograaf Helen Solovjev toovad täna Pärnu muuseumis esimest korda publiku ette füüsilise teatri lavastuse „Haltuura”, kus lahatakse haltuura mõistet ja uuritakse, kas haltuuravaba elu on võimalik.

Nõukogude ajal keegi suurt oma põhitööd ei teinud ning selleks, et aega sisustada ja lisaraha teenida, vuhtisid paljud kõrvalt haltuurat teha. Kas selle mõiste sisu ja tähendus on praeguse kapitalismi tingimustes kuidagi muutunud?
Usun küll, et on muutunud, sest nüüd tehakse oma põhitööd kõvasti ja haltuurat kah kõvasti, sest on väga tavaline, et näiteks vabakutseliste puhul ei too vaid põhitöö leiba lauale. Samuti tundub, et haltuura mõistel on negatiivne konnotatsioon – eks selle sõnaga tekigi silme ette risti-rästi pandud torud ja viltu ehitatud majad.
Loomemaailmas on „haltuura” aga iroonilise maiguga sõna ja tegu ega tähenda üldsegi alati kehvasti tehtut, vaid lisategevust ja loodetavasti ka palju raha. Meile kui lavastuse loojatele on aga huvitav, kuidas haltuura kui tegevus kandub igapäevaellu ja kuidas see muudab teadmisi endast, teistest ja tööst.

Kuidas iseloomustada lavastuse „Haltuura” vormi?
Laval on korraga tantsija, etenduskunstnik ja füüsiline teater. Vahenditena on eklektiliselt ja seejuures sümbioosis seotud tants, liikumine, sõna, performance ja visuaalkunst.

Koos Sveta Grigorjevaga tegid hiljuti samuti Pärnus lavastuse „Hullud päevad”. Kas Pärnu ja sealne publik on füüsilise ja performatiivse teatri suhtes vastuvõtlik?
Äärmiselt vastuvõtlik. Sveta Grigorjevaga koostöös tehtud lavastuse pealt oli näha, et Pärnu publik lausa januneb uute ja huvitavate mõtete järele. Kõik etendused, mis andsime, olid puupüsti täis. Ka „Haltuura” etendustele on juba piisavalt palju pileteid broneeritud, et uskuda: pärnakad ootavad seda, et keegi võtaks erisugused kunstivormid ja keedaks need suures potis tervikuks.