„Vanad uudised“ (ja mõned ka uuemad)

KRISTER KIVI

Dokumentaalfilm „Fast Eddy vanad uudised“ (Eesti 2015, 90 min), režissöör-stsenarist Marko Raat, operaator Marko Raat, linastub kinodes Sõprus, Artis ja Coca-Cola Plaza.

Eesti ameeriklane Edgar Väär avastab enne surma, et tema elu jooksul filmitud materjal on muutunud kasutuks ballastiks.

Eesti ameeriklane Edgar Väär avastab enne surma, et tema elu jooksul filmitud materjal on muutunud kasutuks ballastiks.

Kaader filmist

„Ma olen põhimõtteliselt surnud,“ teatan ööpäeva üleval olnuna Allfilmi Pelgulinnas asuvasse stuudiosse jõudes. Produtsent Madis Tüür heidab seda kuuldes mu poole pilgu, nagu tundub, siis asjalikult hindava ja veidi ka mureliku.

„See film tapab ju päris ära!“ ütleb ta.

Madisel on õigus. Et keegi lähema pooleteistkümne tunni jooksul sureb, on selge avatiitritest peale. Kuid minejaks on siiski „Vanade uudiste“ peategelane, eakas väliseestlane, oma elu kiiremail ja hoogsamail päevil alati sündmuste keerises püsinud vabakutseline teleoperaator Ed(gar) Väär, keda erialaringkonnas tunti lugupidavalt Fast Eddy ehk Kiire Eddy nime all. Mõned aastakümned tagasi oli Eddy raudselt kohal siis, kui juhtus midagi sellist, millest salvestatud kaadreid CBC-kanali õhtune vaataja oleks võinud igavledes virtuaalkahvliga oma suhu pista: kui aeti laiali meeleavaldusi, kui lennukitäis reisijaid muutus mustavaks suitsuks, kui vaba armastuse aktivistid paradeerisid puusi hööritades mööda tänavaid, kui tapatöö ohver laiba­kotis aeglaselt jäigaks muutus. Kuid need ajad on möödas. Kaamera on nüüd kellegi teise käes ning elupõlisest tagaajajast on saanud lähivaatluse objekt. Tõsi, Eddy ei jookse sugugi eest, sest esiteks näib ta olevat päris rahul läbi objektiivi elusast peast balsameeritud saamisega ning teiseks on ta kiiresti hääbudes – ja omal kombel ongi „Vanad uudised“ dokumentaalfilm valgumisest läbi selle sõrestikuresti, mis eraldab elu ja surma – varsti võimetu voodistki tõusma. Kaamera uitab niisiis aina sagedamini mööda oma elu ära elanud mehe teravaid põsesarnu ja õõnsaid silmakoopaid, üritades leida sealt neid vastuseid, mida vana mehe keel välja ütlema ei paindu. Võib-olla vastuseid polegi ja Eddyle on alles jäänud vaid välislätlannast naine, rahapuudus ning suurlinnavaatega korter, kust ta on üürimaksevõimetuse tõttu sunnitud lahkuma siis, kui surm ette ei jõua. Ja jah, ka need keldrisse kogutud vanad uudistelindid, millel pole tänapäeval enam mingit praktilist väärtust.

Või ehk siiski?

Dokumentaal on vormilt tõelähedase, kuid sisuliselt siiski režissööri kõigile kapriisidele alluva filmikunstiliigina kummaline žanr, mille eesmärk on transformeerida võõras elu teose looja eneseteostusmootori kütuseks ja elatusallikaks. Umbes kümneaastasena puutusin ma lähemalt kokku oma kaugete sugulastega, Tartust pärit Riina ja Tiinaga, kes väntasid mõneminutilisi amatöördokumentaalfilme ENSV nappidele võimalustele vaatamata. Nad teadsid ja rääkisid kinoelust vapustavaid lugusid (ja naersid neid esitades käredal häälel), suitsetasid kumbki kolm pakki päevas ja surid paariaastase vahega, jättes mu ellu dokumentalismialase tühiku, mis vältas pea veerand sajandit. Siis, 2010. aasta suvel, ilmus korraga välja kapitalistlikus Eestis oma söakate teleprojektidega tuntuks saanud produtsent, keda pidasin toona oma sõbraks. See kasvult ehk väheldane, kuid hea südamega mees püüdis mulle õpetada kõike, mis oli dokumentalismi juures tema teada oluline, esmajoones muidugi seda, mismoodi leida projektide jaoks raha. Seda kunsti ta valdas. Kui hoolitsetud mefisto­vuntsidega dokuärimees mõne telekanali programmijuhi kabinetti sisse veeres, tundus kõigile kohemaid, justkui oleks mööda päikselist maanteed saabunud linna lustakas tsirkus koos timpanite, baleriini­seelikus elevantide ja saabastega kassidega. Näod tõmbusid tahtmatult naerule, käed hakkasid justkui iseenesest plaksu lööma ning korporatiivsete kukruraudade avanemispraksatus polnud kunagi kaugel. Võrdselt oluline oli eelarve balansseerimiseks ka teine nüanss, see, kuidas mitte maksta kaastöötajatele, vähemasti mitte lubatud ajal ja ulatuses. Et õppetund liiga abstraktseks ei jääks, jättis kõnealune produtsent ka mind meie paraku viimase koostööprojekti, YLE-le toodetud dokumentaali linastumise järel ilma 4000 eurost, mis ma idee autori, intervjuude teostaja ja toimetajana suulise kokkuleppe kohaselt oleksin pidanud teenima. Ent kõnealune tootja oli siiski lõpuni džentelmen. Aimates oma kuuenda meelega, et enda meelest aasta otsa projektiga tegelenu võib isegi veidike haavuda, kui üle poole tema palgast hõredasse õhku haihtub, kaaperdas ta salamahti projekti ning luges YLE stuudios oma häälega peale küsimused kõigile minu Hanois, Hongkongis, Tallinnas ja Oulus tehtud usutlustele. See avas saabuva hoobi eel tõepoolest turvapadja. Tulemust lõpuks ekraanil nähes mõistsin, et ma ju tõesti ei teinudki peaaegu midagi.

Ja ma õppisin temalt ka teisi, vähem olulisi dokumentaalide tegemise põhitõdesid: seda, kui tähtis on vaadatavuse saavutamiseks lustakas heliriba, kuidas suvalisi kaadreid liimib omavahel kokku innuka häälega sisse loetud „voiss-õuver“, kui hädavajalik on teha lakkamatult tänavanurkadel „gallupiteks“ kutsutud küsitlusi, kuidas keegi ei viitsi vaadata poolest minutist pikemat inter­vjuud ehk niinimetatud „rääkivaid päid“.

Võiksin minna padrikusse mürk- ja harakputkel vahet tegema, et kõiki eelviidatud reegleid rikkuv „Vanad uudised“ poleks elada oskava produtsendi kõvakettal kunagi telekanalisse jõudnud. Sellise ilmse fiaskoga silmitsi olles oleks ta pigemini algatanud puputani.

„Vanad uudised“ töötab aga sellegipoolest. Otsekui väärtuslik parkett, mis seatakse kokku liimi ja naelteta, on erinevad plaanid eeskätt dokumentaali algusosas sobitatud kokku nii oskuslikult, et ei vaja õigupoolest välispidist toetust. Filmi teises osas tungib režissöör Marko Raadi hääl küsimustega sisse küll sagedamini, kusjuures tuleb öelda, et tema hääl – optimistlik ja elujaatav – mõjub hääbuva vana mehe toas umbes sama loomulikult kui energiajook peielaual. Mitmetest kaastegelastest väärib aga erilist esiletõstmist Edgari Läti juurtega naine Yvonne – kunagine kaunitar, kes keeldub aja hävitustööd kangekaelselt kaamerale näitamast. Niisiis on tema esindatud vaid hääle kujul. Aastakümnetepikkuse kooseluga maha joostud nurkadega, kuid siiski täis välisbalti isepäisust. Ja lõpuks, Edi surma järel ainsa peresõbraga riiduläinuna (kaamera salvestab sedagi) täiesti üksi.

„Kas keegi teile kunagi ei öelnud, et ärge palun filmige?“ Umbes nii pärib Marko Raat Ed Väärilt filmi teises pooles.

Vaikus.

„Keegi pole kunagi keelanud,“ kostub siis vaevaliselt paotunud huulte vahelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming