Väikeste väänikute suured ülesanded

TÕNU KARJATSE

Mängufilm „Supilinna salaselts“ (Eesti 2015, 100 min), režissöör Margus Paju, stsenaristid Mihkel Ulman ja Christian Gamst Miller-Harris, põhineb Mika Keräneni samanimelisel romaanil, operaator Meelis Veeremets, helilooja Liina Kullerkupp. Osades Olivia Viikant, Karl Jakob Vihur, Hugo Soosaar, Arabella Antons, Evelin Võigemast, Mirtel Pohla, Ott Aardam jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Solaris, Artis, Sõprus, Cinamon ja Ekraan.

Neli noort näitlejat pakuvad Supilinna salaseltsi liikmetena oma vanematele kolleegidele väärikat konkurentsi. Filmi käis esimese nädalaga vaatamas üle 17 000 inimese.

Neli noort näitlejat pakuvad Supilinna salaseltsi liikmetena oma vanematele kolleegidele väärikat konkurentsi. Filmi käis esimese nädalaga vaatamas üle 17 000 inimese.

Kaader filmist

Lastele ja noortele mõeldud mängufilmiga debüteeriv Margus Paju võib uhke olla, sest mis võiks olla veel parem kiitus tegijale kui sihtgrupi tunnustus. Seda enam et tegemist on üpris nõudliku vaatajarühmaga. Uhkena võib end tunda ka lapsevanem, kui ta näeb kinoseansil väikese inimese säravaid silmi ja kuuleb ärevat sosinat: „Põnev!!!“ Seal see tunnustus ongi: see ei jõua leheveergudele või uudisportaalidesse, sest laste arvustused jäävad nende endi vahele ja nende arvamust ei küsita. Paljuski juhinduvad täiskasvanud aegade hämarusest pärit ütlusest „laps räägib siis, kui kana pissib“, aga selle vastu astub ka Paju oma filmiga.

Kui „Supilinna salaseltsile“ püüda panna mingit vanuselist raamistikku, siis võiks see alata viiendast eluaastast ja jätkuda, jätkuda, jätkuda. Seda teist piiriotsa tõmmata ei saagi, sest nagu näitab Mika Keräneni lastekrimkade põhjal valminud linatöö, võivad täiskasvanute ja laste vahelised piirid olla teinekord väga hägused ning neis peituv vastutus jaguneda ka teisiti, kui suured inimesed seda teinekord tahaksid või arvata oskavad. Selge sihtgrupp on filmil 9–14aastased, need, kes tahavad olla juba midagi enamat kui lihtsalt lapsed, kuid kellele see „lapsena olek“ on veel asendamatu. Neile on see tempokas põnevik kinnituseks nende tõsiseltvõetavusest, selles kriminaalses muinasloos peegeldub nende oma hääl ja iseolemise tahe.

Ei saa aga unustada, et laste tarkus ja nutikus täiskasvanute ees seisvate probleemide lahendamisel on eesti filmis teemaks olnud varemgi, viimaste näidetena võib siia tuua Katrin Lauri „Ruudi“ (2006) või Rene Vilbre „Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus“ (2013). „Supilinna salaselts“ käib mõnes mõttes „Väikelinna detektiivide“ jälgedes, sest ka siin on tegemist väikese sõpruskonnaga, kellel tuleb lahendada kriminaalse sisuga ülesanne, mis on seotud kohapõhise ajaloo ja legendidega.

Ülikoolilinn Tartu avaneb mitme nurga alt: Supilinna agulilapsed seiklevad ülikooli anatoomikumis, raekoja tornis ja botaanikaaias, avastades saladusi, millest oleneb linnakese elanike heaolu. Tartu tegelikke mastaape on filmireaalsuses muidugi kõvasti vähendatud, ülikoolilinnast on saanud märgiliselt butafoorne alevik, kuid sel ei ole antud juhul tähtsust. „Supilinna salaseltsi“ üks varjatud eesmärke ongi noore, õrnas eas vaataja sissejuhatamine akadeemilisse maailma ja kaudselt isegi juudi müstikasse. Vanaisa (Tiit Lilleorg) kui Looja sümbol mängib lastega selles ebatäiuslikus maailmas märgimängu, auhinnaks mõni omaette tähendusväljaga väärisese. Need mängud on aga vaid ettevalmistus suurema ülesande lahendamiseks, millele võib panna ka suure algustähe, sest sellest sõltub linnakese elanike saatus ja elukeskkonna järjepidevus. Selle lahendus on saavutatav, kuid raskemini kui muidu, sest siin asuvad mängu ka destruktiivsed jõud, kelle eesmärk on kaose abil luua uus maailmakord.

Paju visandab noorele vaatajale peidetud märke tulvil väikese universumi, äratades huvi ajaloo, täppisteaduste, semiootika vastu. Märgiks muutub ka film ise, see viitab algupärandile, Mika Keräneni raamatutele, mis on omakorda ettevalmistus Indrek Hargla ja kas või Umberto Eco juurde jõudmiseks. Filmis märgi tasemel, legendaarse salaühinguna esinev EÜS on seega ka flaier või kutse ülikooli.

„Supilinna salaseltsi“ mängulisus, sümboolne reaalsus on filmi dünaamilise süžee ja meisterliku montaaži kõrval see, mis köidab mitte ainult sihtgruppi, vaid ka vanemaid vaatajaid. Ainest on siin isegi põnevaks arvutimänguks, mis lubaks filmi semiootilist skeemi veelgi keerukamaks muuta. Pealegi võimaldab arvutimäng luua filmile järje, mida kineastid frantsiiside ajastu kohaselt kuulu järgi juba ka kavandavad. Samuti võib „Supilinna salaselts“ vabalt jäädagi filmiks, mis püüab lapsi arvuti tagant taas raamatu juurde juhtida. Ka Umberto Eco, kes oleks kindlasti üks põnevamaid arvutimängude loojaid, ei ole kübermaailma panustanud, väärtustades seeläbi rohkem kirjandust.

Paju film ei ole ainult kultuuriliste sümbolitega manipuleeriv mõttemäng, mängu kaudu käsitleb film üht tõsist probleemi. See on meelelahutustööstuse loodud ja üleval hoitud virtuaalne hikikomori-keskkond, teismeliste paralleelmaailm, mille kokkupuutepunktid päriseluga on vaid leebelt tinglikud. Lugematute üksteist täiendavate meediateenuste ja -saaduste võrgustik sulgeb maailma avastava inimese tarbimis­ahelasse, kus ainukeseks kapitaliks on pangakonto. Selle ohvrid loobuvad oma häälest ja positsioonist, rahuldudes uue e-vidina või konsoolimänguga. Vanematele on see omakorda lihtne pääsetee, kuidas hoiduda keeruliste maailma asjade seletamisest ja eeldab n-ö kapitalist kaugemale vaatamist.

Astrid Lindgreni maailmakirjandusse kirjutatud loits „väike väänik anna asu, et ma suureks eal ei kasu“ saab „Supilinna salaseltsis“ uue tähenduse – täiskasvanud hakkavad käituma nagu lapsed ja lapsed peavad oma tegude eest kandma ise täit vastutust. Vanemad täidavad selles maailmakorras oma ühiskondlikku rolli vaid formaalselt, olles rohkem kinni igapäevaülesannetega. Nad on oma maailmas välistanud mängu, kuid nüüd võtab mäng selle koha ise tagasi. Motiiv, mida on kasutatud peamiselt õudusfilmides: tõrjutu naaseb monstrumina. Mari, Sadu, Olavi ja Antoni Supilinna salaselts kasutab aga mängu võtmena reaalsusse, et koletiseks muutunud mäng tühistada.

„Supilinna salaselts“ ei püüa meeldida kellelegi ega vastata ka stereotüüpsetele ootustele, millest laste- ja noortefilmide tegijad tihti lähtuvad, karikeerides tegelaskujusid üle ja pannes dialoogidesse kahemõttelisi nalju või labast koomikat. Paju hoiab alal õhevil asjalikkuse. Monteerija Harry Ylönen viimistleb tempot, surudes vaataja toolile algusminutitest peale. Paju on säästnud ka filmi osatäitjaid, lapsi, lubades neil mängida lihtsalt iseennast. Mari (Olivia Vikant), Sadu (Arabella Antons) ja Leo (Sten-Markus Rohtla) teevad võib-olla just seepärast meeldejäävad rollid, et filmi karakteritesse on lubatud noortel näitlejatel sisestada just seda loomupärasust, mida nad ise endas leiavad. Sisuline dialoog kogenud näitlejatega, kelle täita on filmis täiskasvanute osad, on noorte loomulikkuse kaudu kindlustatud.

Margus Paju täidab oma täispika mängufilmi debüüdiga üht strateegilist, aga suhteliselt tühja nišši kodumaises filmikunstis, aidates leevendada nõudlust noorte- ja lastefilmide järele. Neid valmib heal juhul üks aastas, mida on ilmselgelt vähe, kui arvestada kaubanduslikule edule sihitud välismaise toodangu pideva pealevooluga. „Supilinna salaselts“ on vormiliselt paigutatav põhjamaiste laste- ja noortefilmide hulka, ühe silmatorkava erandiga: siin ei ole ühtegi teist nahavärvi inimest. See pole etteheide filmitegijatele, sest film peegeldab omamoodi seda pisikest, suhteliselt suletud ja salatud ajaloost tihket külaühiskonda, milles me arenenud oleme.

Praegune Eesti ühiskond on omaette salaselts, kelle ees seisab samuti järjepidevust ja jätkusuutlikkust kaalule panev ülesanne. Vastust, nagu filmiski, tuleb otsida ajaloost ja paha peidab end me endi hulgas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming