Unustatud väärtfilm

Peeter Piiri

Kas eestlasi ei huvita eesti film? Mängufilm „Jõulud Vigalas” (Tallinnfilm, 1981, 86 min), stsenarist, režissöör ja operaator Mark Soosaar, helilooja Veljo Tormis, kunstnik Omar Volmer, helioperaator Enn Säde. Osades Evald Aavik, Kersti Kreismann, Häli Saarm, Kadriann Soosaar, Ants Jõgi, Jüri Arrak, Viktor Balašov, Linnar Priimägi, Ago Roo, Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Margus Oopkaup, Omar Volmer, Arvo Kukumägi, Tõnu Kark, Andres Tabun, Priit Pedajas jt. 12. detsembril taaslinastus Tartus kinos Athena sarja „Räägi, mälu!” raames Mark Soosaare mängufilm „Jõulud Vigalas”. Selle sündmuse puhul olid kohale tulnud filmi saamise loost rääkima Sulev Keedus, Enn Säde ja Evald Aavik. Tegemist oli igati vajaliku sündmusega, eriti kui arvestada linateose kaalukust eesti filmikunstis. Kummatigi oli rahvast filmi vaatama tulnud masendavalt vähe, mis ühest küljest näitab muidugi õhinapõhiselt töötava kinomeeskonna vähest reklaamitööd, teisest küljest aga eesti kinopubliku üliväikest huvi kodumaise filmikunsti vastu. Ja see on nukker, sest meie filmivaramus leidub maailmatasemel saavutusi, mis väärivad korduvat ülevaatamist. Ma ei räägi siin sellistest filmidest nagu „Viimne reliikvia” või „Vallatud kurvid”. Ma räägin sellistest tippteostest nagu „Hullumeelsus”, „Surma hinda küsi surnutelt” ja „Ideaalmaastik”. Eestlased ei tunne neid, ei mäleta, ei hinda neid.

„Jõulud Vigalas” kuulub nende väga heade filmide hulka, mis on teenimatult unustusehõlma vajunud. Nõukogude aja kontekstis, 1980. aastate alguses, mõjus „Jõulud Vigalas” väga irriteerivalt, ametlikult võimu poolt kunstile ette kirjutatud kaanonitega lausa tüli norivalt. Filmi ajalis-ruumiliseks taustsüsteemiks on 1905. aasta revolutsioonisündmused ühes Eesti külakohas, Vigalas. Ofitsiaalse filmipoliitika silmis oli 1905. aasta stiihilise mõisapõletamise ja sellele järgnenud karistusoperatsioonide filmilinal kujutamine tegelikult täiesti „aus” ja aktsepteeritav tegu. Siis vorbiti kümneid ja kümneid üheplaanilisi filme tööliste ja talupoegade heroilisest võitlusest isevalitsuse vastu, õieti oli see osa suurest propagandamasinast, mis tujukavõitu ajaloo ikka ja jälle ideoloogiliselt õigetele rööbastele tagasi pidi juhtima.

See, mis partei poolt seatud tähtsaid kultuuriametnikke häiris, ei olnud niivõrd filmi temaatika, kuivõrd vaatepunkt. Mark Soosaar ei vaatle oma esimeses ja ainukeses mängufilmis revolutsioonisündmusi just ülearu „eesrindlikult” vaatepunktilt. Filmi keskmes ei ole mõni linnast tulnud sotsiaaldemokraatlike vaadetega tööline-agitaator, kes sütitavate kõnedega talupojad mõisapõletamiselt ümber veenab, et mõisa maad ja varad rahulikult laiali jagada. Soosaare filmis puudub kangelane, kogu tegevustik on antud üsnagi ähmase identiteediga inimese silmade läbi, keda pidevalt piinavad teadmatus ja kõhklused.

Sellise vaatenurga tõttu on kogu film, samuti aga ka vastav ajalooline sündmus pigem ärevust tekitav küsimärkide kogum. See oli kohalike partei-aparatšik’ute jaoks tõenäoliselt piisav põhjus, et film kolm nädalat pärast esilinastust Eesti kinodest ära korjata.

Filmi peategelast ei iseloomusta mitte voorused, vaid pigem inimlikud nõrkused ja vastuolud. Ühest küljest on ta talupoeg selle lihtsa, pragmaatilise aruga, teiselt poolt sakste manu kõrgemat kultuuralist õpetust saanud intelligent, kelle põhjalikum esteetikaalane teadmine tekitab mõisahärras (episoodiline roll Linnar Priimäelt) kimbatust. On ka kolmas külg, mis ei taha kahe esimesega hästi läbi saada: ühiskonna teadlik ümberkujundaja, reformaator, sotsiaalse õiguse eestkõneleja, millega samas kaasneb külatõrviku staatus kooliõpetajana. Ta veenab külamehi mõisa maid laiali jagama ning samas vannutab neid mõisapõletamisest loobuma – käitumine, mis talle endalegi tundub imelik ja koguni reeturlik. Temale kui talupojale sümboliseerib mõis sajanditepikkust ebaõiglust, esivanematelt välja pressitud töö vilja, mida saab lunastada vaid tulelõõm.

Seesuguste siseheitlustega inimene asetatakse filmis kahe vaenujalal jõu vahele. Ja sellest film tegelikult ongi: inimesest kahe rinde vahel, inimesest, kes kistakse poolvägivaldselt kaasa mingisse hullumeelsusse. Suurele ja pidulikule rüüstamise riitusele (väga värvikalt esitatud mõisapõletamise stseen) järgneb süüdlaste otsimise ja karistamise sotsiaalne müsteerium. Noor mees küsib vanalt: kas surm on valus? Esimene kord on, pärast harjud ära, vastab see ja keset hoolikalt välja mõõdetud vägivaldset arutust mõjub niisugune absurdne dialoog terve mõistuse karjena. Seda muljet toetab soosaarelik, dokumentalistlik kaameratöö (suurem osa filmist on üles võetud muide käsikaameraga), visuaalses pildis valitseb talvine veretav valgus. Filmi raamivad dokumentaalkaadrid ühe vana mehe mälestustest – mehe, kes oli päriselt 1905. aastal Vigalas ja mäletas veel Bernhard Laipmanni. Selline raamistus muudab piiri kunsti ja tegelikkuse vahel häirivalt ähmaseks. Filmis mängivad episoodilisi rolle tuntud kultuuritegelased (Linnar Priimägi, Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Jüri Arrak), mis omakorda ähmastab seda piiri. Niisiis: meie ees on dokumentaalne mängufilm sotsiaalsest absurdist, selles mängivad inimesed „päris” elust.

Ühesõnaga – mida põnevat ja huvitavat sa ühelt healt filmilt veel tahad? Aga nagu Vilde ütles: „Hani närib ka pigem muru kui pipstükki” ja nii jookseb ka eestlane pigem ollivuudi saasta kui eesti oma väärtfilmi järele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming