Tsivilisatsioonide kokkupõrge Tallinnas

Olev Remsu

Kui me ei soovi just oma pead maa alla pista, siis peame tõdema, et islamimaailm oma perekonna- ja seksuaaleetikaga laieneb hoogsalt, haarab meidki.Lühimängufilm „Krantsid”/„Løshunder”/ „Strays”, (Alexandra Film – Eesti ja Nocturne Productions – Norra, 38 min), režissöör ja stsenarist Sutharsan Bala, operaator Meelis Veeremets, produtsent Marianne Ostrat, kunstnik Tiiu-Ann Pello, kostüümikunstnik Kristi Soe, helilooja Juri Šleifman, helirežissöör Jevgeni Tšernov. Peaosades Jekaterina Novosjolova, Paulo Kulešov, Ago Soots ja Jevgeni Gatšuk. Esilinastus 29. X kinos Sõprus ja 12. VI Grimstadi lühifilmifestivalil.          Vähemalt ühes ajas on „Krantsid” kümnesse lasknud – filmi teema on tabanud õhus rippuva sotsiaalse tellimuse. Nõukogude perioodi lõpust, kui partei haare kunsti juhtimisel lõdvenes, on pärit mõnevõrra põlgav ja esteeditsev suhtumine, et puhas kunst ei hooli teemast, kunst ei pea olema kasulik. Teema, see on ju publitsistika, las sellega tegelevad ajakirjanikud ja teised parteikiitjad. Toona oli omaks võetud midagi  sarnast, mida on ehk kõige selgemalt deklareerinud Théophile Gautier: „Ainult täiesti kasutud asjad saavad olla tõeliselt kaunid, kõik kasulik on inetu, sest väljendab inimese madalaid ja tülgastavaid vajadusi”.

Sellise või umbes sellise suhtumisega püüdsid kunstnikud vabaneda ideoloogilistest ettekirjutustest ja aja jooksul õnnestus see üha paremini. Oleks nõukogude võim edasi kestnud, oleks meil tekkinud tõeline kunst kunsti pärast paradiis, pealegi veel raskelt riigi rahaga kinni makstud. Partei pooltki vaadatuna olid asjad ornungis: las need veidrikud ja boheemlased esteeditsevad, peaasi et parteile kallale ei tule, see kõigutaks tšinovnikute sooje kohti.       

Kunst tohib ka hoiatada

Vana karu tantsima ei õpeta ning minu meelest leiab meie staažikamate filmitegijate tegemistes toonast, näivdissidentlikku suhtumist. Noored aga ei tea midagi endiste aegade hoiakutest, ka vajadus kunsti enesekaitse järele võimude instruktsioonide vastu on kadunud ja nõnda teenivad noorte teosed kuidagi loomulikult mingeid moraalseid või sotsiaalseid eesmärke. „Krantsid” on selge hoiatusfilm, hoiatussõnumi sündimisele on muidugi kaasa aidanud asjaolu, et filmi stsenaristiks ja režissööriks on Sri Lanka päritolu norrakas Sutharsan Bala, kes õpib Tallinna ülikooli filmi- ja meediakoolis. Film on magistritöö talle endale ning produtsent Marianne Ostratile, nõnda et liigitub tudengiteoseks. Mille eest siis meid hoiatatakse?  Kui me ei soovi just oma pead maa alla pista, siis peame tõdema, et islamimaailm oma perekonna- ja seksuaaleetikaga laieneb hoogsalt, haarab meidki. Meil, muide, on islami- või vähemalt islamipõhjalist kultuuri olnud PõhjaEuroopast ja Norrast varemgi, ma ei pea silmas keskaegseid kontakte tatarlastega, vaid nõukogudeaegset migratsiooni. Siia tulnud rahva hulgas oli ohtralt mägilasi Kaukaasiast ning stepi- ja kõrberahvast Kesk-Aasiast.

Aga  toona püsisid nende perekonnatraditsioonid põranda all nõnda, et me ise ahistatuna neid ei tahtnud märgata, sest midagi muuta me niikuinii poleks saanud. Nüüd on norrakas meile öelnud seda, mille peale oleksime võinud ise tulla. Asja saab vaadata kolmest otsast. Esiteks kristliku põhjaga vabameelse inimese pilguga, teiseks ehk maailmakodaniku aspektist ja kolmandaks moslemi enda silmadega.  „Krantside” sõnum ei ole rajatud ainult europotsentristliku rahvuslase seisukohale, et kõik, mis moslemid teevad, on Euroopasse sobimatu. Julgeksin tõlgitseda, et filmi kolmas tegevusliin (huligaanitsejad ja koerapiinajad linnas) tekitab küsimuse ka meie ükskõiksusest käitumisnormide suhtes, küsimuse meie isikuvabaduse kultuse asjus, küsimuse meie hooletusest kaasinimese vastu. Kuid kahjuks jääb  just see, teosele pealkirja andnud liin kaunis segaseks ja välja arendamata. Ehk on tahetud öelda, et meie ilmalik tee viib moraalireeglite täieliku hülgamiseni ja kokkuvõttes jõuame avalike poomisteni, esialgu veel koera poomiseni raudteejaamas? Kas tähendab see hinnangut maailmakodaniku aspektist, et tänase päeva ahnusele rajatud kõlblusetus vajab alternatiivi, et euroopalikameerikalikku tööstustsivilisatsiooni  on programmeeritud paratamatu hukk?

Siit ka hinnang moslemi nurgast, olgu teadvustamata või teadvustatud: kõik, mis maailmas laiutavale kõlblusetule vastu seisab, on maailma säilimise huvides. Kas ma interpreteerin liiga julgelt? Iseasi muidugi, mida kõlblusetuks pidada – naise valikuvabaduse äravõtmist või just talle selle jätmist. Annaks Allah, et kolmanda liiniga poleks  tahetud öelda seda, et vägivald ja kuritegevus tuleb migrantidest, nende kohanematusest, milles siis on süüdi kas nemad ise või meie, kes me neid kahel käel ei tervita, nende ellusuhtumist ei jaga. „Krantside” algustiitrite ees proloogis, kus näidatakse karpmaju täis kivilinna koledusi ning kus ju peaks antama lubadusi filmiloo sisu kohta, domineeribki just kolmas liin. Paraku jääb see ebamääraseks.  Selgus on aga kvaliteet, mida tuleb sõnumiteoses ennekõike hinnata.    

Nazeeya contra perekond

Filmi esimese ja teise liiniga on kõik selge.  esimene liin esindab tegevust, teine vastutegevust. Tegevuseks on mittemoslemimaale (Tallinnasse) sattunud moslemipiiga Nazeeya (mängib Jekaterina Novosjolova) püüe vabaneda meesšovinistliku traditsiooni ahelaist. Neiu tahab siin minna mehele nõnda, et ta ei peaks vanaisaga sõitma tagasi koju, kus ta sundabielu korras pandaks sellele, kellele juba ammu müüdud. Filmis valitseb klassitsistlik ajaühtsus:  Nazeeyal on oma kavatsuse elluviimiseks aega jäänud ainult 24 tundi, nii et ta on valmis ennast registreerima esimese vastutulijaga, peaasi et koduikkest pääseks. Punktiks, kust pole tagasiteed, ongi neiu ettepanek võhivõõrale – abiellume!

See on oma ootamatusega hea leid, peaks naelutama vaataja tähelepanu loole ja sellest välja kasvavatele probleemidele. Mulle jäi siiski ähmaseks, kas Nazeeya seesugune valmidus on nool neiust tegelase pihta, tähendab,  tingitud tema enda läbematust karakterist või nool moslemimaailma pihta – neiu teeb kõik, et kodu õudusest pääseda. Igatahes armastuslugu, mida takistavad kodud, näiteks Romeo ja Julia laadis, pole tahetud teha ja ega seda peagi. Nazeeya ei tegutse püha armastuse ajel, teda peibutab meie isikuvabaduse maailm. Vastutegevuse moodustab vanaisa (Jevgeni Gatšuk) ja Nazeeya noore venna (Paulo Kulešov, 14aastane koolipoiss oma esimeses  rollis!) liin, mis esindab siis islami vaatekohta. Esimene noavälgatus on klassikaline keskpunkt. Ma heidaksin filmi kompositsioonile ette, et kolme liini proportsioon pole paigas. Krantside liinist oli juba juttu. Selmet kruvida tegevuse pingeid vastutegevuse aktiveerimisega ning vastutegevuse pingeid tegevuse aktiveerimisega, tammutakse nii ühel kui teisel puhul paigal, seda eriti vastutegevuse puhul.

Aeglane tempo ei õigusta ennast, hoolimata pikkadest moslemikodu episoodidest ei joonistu välja ei vanaisa ega Nazeeya noorema venna korralikku portreed. Vaataja ei saa nende kohta teada piisavalt palju selleks, et võiks neid omaks võtta või nad aru saada. Eeldatav vaataja suhtumine oleks pärit justkui teosevälisest eelinformatsioonist, mida aga just üks korralik teos peaks kõigutama. Veidike kehtib pealiskaudsuse etteheide  Nazeeya endagi kohta, temagi karakter oleks võinud olla nüansseeritum. Saame teada, et ta on suhteliselt vähese hariduse ja madala sotsiaalse positsiooniga, kuid peategelase puhul oleks tulnud olla konkreetsem: kellena töötab, kuidas ühiskonnaga lävib, mis teda euroopalikilmalikus maailmas eriti kütkestab? Kas kõrge elatustase, ninn-nänn või meie vabadusideaalid? Selguse puudumine on stsenaariumi viga, selgusega oleks võinud panna vaataja rohkem  kaasa elama tegelase saatusele, teha neiu kas sümpaatseks või antipaatseks. Dialooge oleks tulnud viimistleda, eriti puudutab see eestikeelseid repliike.

Moslemi nn aumõrvade loogika nõuaks seda, et noorem vend tapaks oma õe: just tema, kes peaks, ei järgi šariaadireegleid, järelikult olgu tema karistuseks surm. Filmis konklusiooniepisoodis tapab noorem vend hoopis Nazeeya lootuse, rongikonduktori  (Ago Soots), kellelt ju aus moslem ja mägilane ei saagi nõuda oma moraalsetestõiguslikest normidest kinnipidamist. Konflikti paratamatuse ja totaalsusegi seisukohalt oleks õetapmise lahendus olnud etem. Ei, ma ei taha öelda, et kõik tuleb ühele liistule tõmmata ning lugu jutustada mingite ettekirjutatud reeglite järgi. Küllap juhtub elus nii ja teisiti ning kunst peegeldagu seda, mille autorid valivad. Ent nüüd jääb noorem vend süüdlaseks ka  islamiprintsiipide järgi, ja selle põhjendamist me filmis ei näe. Vahest tuleneb põhjendus sisuväliselt, hoopiski dramaturgiareeglitest?

Nüüd võime näha topeltkonfliktigi: kodus karistab vanaisa Nazeeyat, raudteejaamas toimub koera poomise järel siis mõrv. „Krantsides” kui sõnumi- ja hoiatusfilmis on visuaalesteetilisi võitegi. Mulle meeldis filmiruumi kujundus: sinakas tagapõhi. Ju oli see kunstniku võit. Mind kütkestas eriti operaatoritöö, näiteks vanaisa portree loomisel on valguse ja varjude mäng kõnekas, tegelast karakteriseeriv, järelikult õnnestunud ja omal kohal. Kui dialoogide esitamine kõrvale jätta, siis mängivad kõik osatäitjad hästi, kuid ehk kõige parema rolli esitab Jevgeni Gatšuk vanaisana. tema on ka kõige staažikam, teised on oma näitlejatee alguses. Olen ajalehtedest lugenud, et „Krantsid”  on pälvinud juba rahvusvahelist tunnustust festivalidel Norras, Islandis ja Poolas. Usun, et tähelepanu ja esiletõstmise on teeninud ka filmi visuaalne külg, ent eriti teose sotsiaalne teematõstatus – moslemid Euroopas. Kunstnik sa võid olla, kuid kodanik sa pead olema!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming