Skalpell: Kuhu tuigud, eesti filmikriitika?

Tarmo Teder

   Alates tänasest on see veerg siin avatud kõigile kirjaoskajaile, keda erutavad ja kelles tekitavad mõtteid nähtused film ja kino kui sellised. Esmajoones võiks avada eesti filmiilma igasuguseid probleeme ja paiseid, aga üritada kriipida, sisse, välja ja läbi lõigata ka laiema kinoruumi temaatikat. Peaasi, et veerukirjutajal, kes ei pruugi üldse olla mingigi kineast, oleks öelda midagi sisukat ja mitte ilmtingimata alati just kriitilist eesti ja muu filmi kohta. Teretulnud on ideed, repliigid ja vahest isegi tugevalt kreenis intelligentsed ja põhjusega tõukuvad ärapanemised. Igatahes “Skalpelli” veerg on demokraatlikult avatud igale lausujale, vastulausujale, visionäärile ja väitlejale.

Eesti kineastid kurdavad, et nende alal on vähe värskendavat ajakirjanduslikku refleksiooni. Meie filmiajakirjanikud on isekeskis tunnistanud, et vaja on ennekõike ikkagi analüüse, arutelu ja foorumit. Mida ootavad filmitegijad kriitikuilt? Ja muidugi ka vastupidi. Kriitikud võiksid arutleda ja eritleda, mis on kriitiku või filmiajakirjaniku roll, ja üritada tõmmata nende vahele mõttelist joont. Et kes on ikka ajakirjanik, kes kriitik ja kes hoopis teadlane? Päevakorral on ju filmimuuseumi loomine ajaloomuuseumi tiiva alla. Miks mitte ei võiks meie vähesed arhivaarid või teised tublid ja tulemuslikud väljakaevajad lehelugeja ette lükata avastusi või vana hea äraunustatu uues kuues.

Omaette küsimuseks on kerkinud, kuidas ja milliseks hakata tegema Eesti filmi aastaraamatut? See oleks kogumik, kus saaks teemasid sügavamalt vaatluse alla võtta, lahata ja laiali lõigata seda, mis muidu ahtakestele leheveergudele ei mahu.

On suur häda ja häbi, et meie rahvuslikus filmimõttes haigutab suur valge auk: meil pole ikka veel eestikeelset filmiajalugu kaante vahel, aga eesti filmi sajas aastapäev (1912 – 2012) läheneb, mis mühiseb.

Kes enam mäletab, millal viimati ilmus algupärane filmiraamat eesti autori sulest? Oli see Lauri Kärk, kes on nüüd isiklikust solvumisest distantseerunud või hoopiski bürokraatlikel põhjustel elimineeritud Eesti Filmiajakirjanike Ühingu (EFÜ) ridadest? Oma musta pesu pole paslik laiema lugeja silme ees pesta, aga nüüd peab ikka hüüdma: mille taha on juba viis aastat kinni jäänud Jaan Ruusi koostatud käsikiri, millesse kogutud filmiajakirjanike artiklid annaksid ülevaate uuemast Eesti animafilmist ja selle loojatest? Meie animafilm on muusika kõrval üldse üks vähene ülemaailmse ekspordivõimega kunstikultuurinähtus ja seda on peegeldatud nii idast (Sergei Assenin, “Etüüde eesti multifilmidest ja nende loojatest”, Perioodika, 1986) kui läänest (Chris J. Robinson “Between Genius And Utter Illiteracy: A Story of Estonian Animation”, Varrak, 2003), aga mitte oma õuest vaadatuna. Loomulikult on mõlemad raamatud tänaseks läbi müüdud, aga küsimine uue ja omamaise animafilmiartiklite kogumiku tegemise järele on vaibunud isegi tegijate siseringis.

Eesti filmiajakirjandus ehk ikka kuidagi kannab (lehed ju ilmuvad, inimesed käivad kinos, midagi sellest kirjutatakse ja loetakse), aga eesti filmikriitika õilmitseb väga hapral pinnal. Häid kirjutajaid võiks ühe käe sõrmedel üles lugeda, mõni neist on suurema innuga pühendunud hoopis muule loomingule kui filmikriitika ning filmiteadust ei paista nagu ollagi.

Olgu siis see siin esimene “Skalpelli” lärtsatus meie filmiajakirjanduse ja -kriitika sumbunud konnatiiki. Kallid kolleegid, ootan teie krooksumist!

24. jaanuar 2007