Sild üle vaevavete

Jüri Laulik

Mängufilm „Sild” („Die Brücke”, Saksamaa 1959, 105 minutit), režissöör Bernhard Wicki. Osades Folker Bohnet, Fritz Wepper, Cordula Trantow, Michael Hinz, Frank Glaubrecht, Karl Michael Balzer jt. Telemängufilm „Sild” („Die Brücke”, Saksamaa 2008, 100 minutit), režissöör Wolfgang Panzer. Osades Francois Goeske, Franka Potente, Lars Steinhöfel, Robert Höller, Florian  Heppert, Daniel Axt, Toni Deutsch, Alexander Becht jt. Kahe maailmasõja vahel hiilgavat klassikat pakkunud saksa film oli pärast 1945. aastat sama katki ning varemetes nagu kogu riik ja rahvas. Osa tuntud filmitegijatest oli põgenenud (näiteks Fritz Lang), osa end määrinud natsionaalsotsialistlike propagandafilmide tegemisega (Veit Harlan, Leni Riefenstahl), stuudiod hävinud, raha minimaalseks kahanenud.  Filme hakati küll juba 1940. aastate lõpus tegema, aga see pole teema, millest Saksa (või muu maailma) filmikriitikud meelsasti räägiksid. Toodang: Heimatfilm (näiteks „Perekond Trappid”, saksa variant hilisemast Hollywoodi menukist „Helisev muusika”) ja mitmesugune meelelahutus või siis häbelikud saksa teatri- ja kirjandusklassika tõlgendused. Heimatfilm on saksa variant ülemaailmsest kooslusest, millele võiks anda nimetuse  „magus sült”.

Et paremini aru saaksite, siis pakun välja järgmise kujutluspildi: eesti film „Suvi”, kuhu on vahele monteeritud veel rohkem lummavaid lootusvaateid ja kus tegelased aeg-ajalt koolitatud häälega ka mõne operetiaaria või -dueti laulavad. Kogu tegevus toimub muidugi saksa keeles ja tegelaste kaunite kodude seintelt vaatavad vastu baltisaksa või Köleri loomingu sarnased taiesed.  Hüva, „Sild” oli ilmselt esimene Saksa sõjajärgne film, kus vaadati sügavamalt sisse selle suure rahva hingehaavadesse. Tegemist on ju lihtsa looga seitsmest koolipoisist, kes üles kasvanud Hitleri-Saksamaa hüsteerilises, ajuloputuslikus ja, olgem ausad, aastaid rahvast hirmsasti vaimustanud Reich’is. On aasta 1945 ja mundrisse topiti ning relv anti kätte kõigile, nii vanuritele kui tatikatele. Need poisid ei ole mingid Hitlerjugend’i ajukääbikud,  lihtsalt seatud sõja täiesti mõttetusse situatsiooni ja surevadki nagu kärbsed. Selliseid filme, kus kujutatud noorte poiste sattumist sõjakatlasse, on sadu (ka „Nimed marmortahvlil”).

Kuid „Sild” on inimlikult tähenduslik oma ajaloo seisukohalt strateegiliselt täiesti mõttetu tapaloo poolest. 27. aprillil 1945 ei olnud enam mingit mõtet ameeriklasi tulistada. Sajad ja tuhanded Saksa sõdurid võitlesid selle nimel, et venelaste eest USA  sõjavangi sattuda, aga selles väga realistlikus mustvalges filmis läheb seitse koolipoissi kaitsma väikest sillaköksi, mis nagunii on plaanitud õhku lasta. Tapavad ka ameeriklase, kes eluga riskides karjub neile, et „me ei sõdi lastega”. Trööstitu ja kurb lugu. Mõnes mõttes jooksen ma sisse avatud uksest ja kiidan teost, mis vanemale keskeale peaks olema tuttav juba vanast ajast. Manfred Gregori romaan „Sild” ilmus EN SVs aastal  1959 ja ka filmi näidati nii kuldsetel kuuekümnendatel kui ka hiljaaegu Saksa filmipäevadel. Tuntuim ja uhkeimat karjääri teinud näitleja selles filmis on küllap noor Fritz Wepper (kehastab Albert Mutzi), kes mängis aastaid populaarseimas Saksa krimisarjas „Derrick” targa inspektori Derricki lähimat abilist, innukat ja natuke küündimatut „doktor Watsonit” ehk siis täpsemalt Harry Kleini, ja seda lausa 1974. kuni 1998. aastani välja.

2008. aastal  tegid sakslased „Silla” kordusfilmi, aga see on juba kommertskanali Pro 7 tellimusel tehtud seebimaitseline vuhvel, kus seks ja teismeliste frustratsioon on asendanud igasuguse traagika. Isegi Franka Potente, rahvusvaheliselt üks tuntumaid saksa näitlejannasid, on filmi tütarlaste võimlemisõpetaja ja gümnaasiumi ässa seksuaalpartneri rollis sisse toodud. Mina paigutaksin küll selle esimese filmi „Sild” Euroopa neorealismi sõjajärgsesse lainesse.  Tõsimeelsetel ja tuhka pähe raputavatel sakslastel läks kauem aega kui kergemeelsetel itaallastel või prantslastel, aga 1950. aastate lõpuks hakkasid nad end koguma. „Sild” esilinastus 1959. aastal, uue saksa filmi manifestini jäi kolm aastat. Veel mõni aasta, siis tulevad mühinal Rainer Werner Fassbinder, Volker Schlöndorff, Werner Herzog, Wim Wenders, kes toovad saksa filmi maailma filmikunsti kõrgustesse tagasi. Seega on see esimene „Sild” ka laiemas sümboolses plaanis oma pealkirja väärt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming