Rohkem isiklikkust!

Andres Maimik

  Mõnikord on toonitatud, et Eesti piiratud ressursside juures tuleks eelistada universaalseid filmiprojekte: teemasid, mis köidaksid võimalikult paljusid vaatajaid, ning esitlusviise, mis oleksid arusaadavad ka kõige lihtsakoelisemale vaatajale. Nii tõestaks eesti film oma elujõulisust rahvale. Sellele utilitaarsusele vastukaaluks üritab mõni jäärapäine autorikino entusiast tõestada, et küsimus pole kvantiteedis, vaid kvaliteedis. See ei tooks kinno masse, aga läheks seda tõhusamalt väikese, ent lojaalse publikumi hinge.

Ma arvan, et Rainer Sarneti “Tabamata ime” versioon on just selline isiklik film. Vilde on ainult suitsukate, autor räägib talle olulistest asjadest ja läheb sealjuures põlema. Siin on hoiakulisust, millest jäi pisut puudu tema eelmises lavastajatöös “Libahundi needus”, kus šarmantne lavastus takerdus etteantud krimimüsteeriumi skeemi otsa ning autoripositsioon jäi pisut leigeks. Nüüd on autoril olnud vabad käed jutustada seda lugu, mida ta ise tahab, ehk üht kurba ja vihast, ehk pisut autobiograafilistki lugu luhtunud ambitsioonidest, reetmisest ja üksindusest.

Filmi moraal on jalustrabavalt lihtne: andekatele on küll palju rohkem lubatud kui tavalistele lihtsurelikele, kaasa arvatud inimlik mölaklikkus ja relatiivne eetika, aga nad vastutavad selle eest oma loominguga. Kui selgub, et kunstniku geniaalsus on ülesblufitud müüt, tuleb ka karistus kahekordne. Ta tõugatakse üksindusse, aga sellele eelneb ka avalik naeruvääristamine – kuni õhtulehe kaanelooni välja.

Rainer Sarnet õiendab arveid ka intrigaanlusega, millest meie tilluke kultuuritootmismasin (nagu ka poliitika ja ärimaailm) kubiseb. Ideed ei maksa, anded ei maksa, pühendumus ei maksa midagi. Loevad egoism ja võimujanu, telgitagused huvid ja diilid. Kes keda paneb nii otseses kui ülekantud tähenduses. Film lõpeb siiski optimistliku noodiga: “Tabamata ime” intrigantidest peategelasi tabab lõpuks sama saatus, mis Pierre de Laclose “Ohtlike suhete” markiisitari – sotsiaalne isolatsioon ja igavene häbistus. Isikul, kes kasutab teisi ära sillutiskividena karjääri parnassile, ei ole sõpru ega lähedasi, ainult suhted. Ja need suhted pudenevad õige kähku laiali, niipea kui algab allakäik. Ka Lilli (Mari Abel) ja Leo (Taavi Eelmaa) lähisuhe on võlts ja hüsteeriline. Neil on teineteist vaja ainult iseenda üleskütmiseks. Lilli hoiab Leost kinni omanikukirega, Leod aga iseloomustab üldine armastusetus kõige muu kui iseenda vastu. Ka Eevat ihaldab Leo eelkõige kui publikut. Ta vaatab teatri grimeerijale Eevale (Liina Vahtrik) silma ja näeb iseennast sealt vastu peegeldumas, ta lausub armastusavaldusi, et kuulata oma dramaatiliste repliikide kõla. Filmi peategelased on üksikud ja vaevatud hinged: nii nagu Leo möriseb enesehaletsuses ja paranoias lavataguse hämarais koridorides, nii kiunub Lilli armastuseigatsuses oma klaasist ja terasest lukskorteris ja vahib välja öhe, kus käib tõeline elu. Nähes, et Leo on kontrolli alt välja libisemas, otsustab ta tõmmata mehe põhja kaasa. Algab destruktiivne ahelreaktsioon: ebalojaalsus genereerib truudusetust ja truudusetus kutsub üles reetmisele ning see ei peatu enne, kui omaenda kätega üles ehitatud hiilgus on samade kätega varemeteks lammutatud. Lilli käsitleb Leod kui omaenese suurt loomingut ning kui loodu ei tunnusta loojat, siis peab selle ohverdama. Luuletuste põletamine on iga poeedi privileeg.

Võiks oodata, et kõigest sellest on saanud rusuvalt realistlik lugu. Aga Sarnet on fantaasiarikas ja pillav, nagu alati. Leo Saalepi portreteerimisel pole õelusega koonerdatud. Vaene mees on pundund jäsemetega, koledasti riides, elvisesoenguga mömm. Ta taarub kandiliselt nagu karu ja ägiseb reumaatiliselt. Tekib õigustatud küsimus, kuidas siuke saab üldse rahva lemmik olla. Lilli maneerides ja kõneviisis on üsna täpselt jäljendatud üht tuntud produtsenti, kellega Raineril kana kitkuda oli. Liikudes küll paroodia piirimail, on see Mari Abeli bravuurne kehastus kõigist “Tabamata ime” filmide bitch’idest kõige usutavam, võib-olla seepärast, et tugineb reaalsele isikule.

Juhan Ulfsaki, kellega Leo manager Lilli kepib, et tollele peaosa saada, kehastatud neurootilisele filmirežissöör Kullile oleks soovinud rohkem ekraaniaega. On ju episood, kus Kullile tehti ultimaatum võtta Saalep filmi peaossa ning nõuti vaimset tervist kinnitavat tõendit, üks mõjusamaid üksikstseene kogu “Tabamata ime” projektis. Üks südantpitsitav kõrvaltegelane filmis on Toomas Hussari kehastatud Nuttev Näitleja, läbihigistatud kampsuniga tundeline mees, keda seirab alaline ebaõnn. Tema väiksed traagilised äpardused on sedavõrd kurvastavad, et Leo hingetõmblused tunduvad selle taustal veelgi ebameeldivamad.

Heas mõttes on vint üle keeratud ka teatritükiga, milles Leo mängib peaosa. Rainer Sarnet julgeb üsna avalikult irvitada selle kuulsa “teatrimaagia” ja “nimetu miski” üle, mida teatrikriitikud nii andunult ihalevad. Punase valgusega täidetud laval liiguvad rõhutatud aeglusega loomapeadega poolinimesed ja ajavad kõmiseva paatosega Vilde teksti suust välja – Harold Pinter meets “Mõmmi ja aabits”.

Karu ja mee problemaatika näikse üldse olevat Raineri filmi kinniskujund. Mesi kui eluvirre või kui taevalik nektar või andekuse kehastajana, karu kui meetaru rüüstaja, kui meest toituv kiskja – oeh, selleks, et kõiki neid tähendusi analüüsida, peaks hakkama Jan Kausiks.

Muusika kasutamine on üks Sarneti tugevamaid külgi. Ta lükib pateetilisi orkestratsioone sisse ja välja samasuguse spekulatiivse iseteadlikkusega, nagu Jean-Luc Godard oma parimates filmides. Näiteks immitseb teatrietenduse taustaks Grünbergi metafüüsilisi ülemhelisid “Hukkunud Alpinisti hotellist”. Nii annab muusikataust filmile veel ühe, ajaloo- ja žanriteadliku kihistuse. Nagu muusika puhul, on ka kadreeringuis ja montaažis kasutatud mängleva nõtkusega mitmeid stiilielemente. Siiski ei ole see lõpuni järjekindel taotlus. Intensiivselt orkestreeritud stseenid nõupidamiste laua taga ja kodus vahelduvad aeglasemate ja “realistlikumate” (aga ka visuaalselt räpakamate) stseenidega grimmitoas. Kui aga kunstlikkuse pedaal liiga põhja vajutada, kummitab manerismi oht. Noateral libastumist tuli ette vahest ainult ühes kohas: kohvikuaknal väänlev ja agooniliselt möirgav Leo finaalis oli vist küll liigne osatamine.

Tulles tagasi veel kord isiklikkuse juurde. On täiesti paradoksaalne, et üks mees oskab oma loometee mädapunnist välja pigistada rohkem filmi kui teised mitmeaastase aretustöö ja sadu kordi suurema raha ja kallite välismaiste spetsialistide ja vabariigi parimate professionaalide kaasamisega. Aga sellest Rainer Sarneti film räägibki: kui korraks jätta kõrvale kõik muu, poliitika ja glamuur ja see, kes keda paneb, siis on viimane sõna öelda ikkagi andel.