Olukorrast filmikunstis

Mida peaks tegema uus kultuuriminister filmivaldkonna arendamiseks?

TRISTAN PRIIMÄGI

Ülevaade olukorrast Eesti filmipoliitikas võib kõlada veidi nagu kordama jäänud plaat, aga seni, kuni valukohad on samad, ei tohiks neilt ka tähelepanu eemale pöörata. Kui tavaliselt viidatakse parteide otsustusvõimet kritiseerides sellele, et ametiajad on vaid nelja aasta pikkused ja ükski poliitik või institutsioon ei soovi teha otsuseid, mille täideminek selle ajamahu ületaks (kartuses, et võimuvahetuse korral tühistatakse eelmised otsused juba partei imidžist lähtudes – kes ikka soovib teha tööd eelnõuga, mille eest saavad lõpuks tunnustususe su poliitilised vastased?), siis nüüd on veidi keeruline seda ettekäänet vabanduseks tuua. Reformierakond on Eestis valitsenud 16 aastat (tundub küll pigem nagu 60) ja pikema vinnaga otsuste langetamiseks ja täideviimiseks on olnud aega enam kui küll.

Maksusoodustus

Reformierakond on end alati reklaaminud kui eriti progressiivse ja uuendusmeelse majandus- ja maksupoliitikaga erakonda. Ometi on nende jäik seisukoht maksuerisuste küsimuses viinud olukorrani, kus Eestil tuleb prognoositud viie parema hulka kuulumise asemel olla Euroopa viie viimase seas. Järk-järgult on Euroopa riigid kehtestanud maksusoodustuse filmiprojektide rahastamisel. Lühidalt, riik kohustub kompenseerima teatud summa filmi tootmise käigus sihtriigis kulutatud rahast. Aru on saadud sellise tegevuse perspektiivikusest, sest maksusoodustus meelitab riiki suuri filmitootjaid, kelle tehtavad kulutused teenustele, kaupadele jms elavdavad märkimisväärselt piirkondlikku elu- ja majandustegevust. Eesti on jäänud üheks vähestest Euroopa riikidest, kes ei paku filmivallas endiselt ühtki maksusoodustust. Oleme ühes reas näiteks Rumeenia ja Bulgaariaga. Milliseid argumente me siis Eestis filmimiseks üldse kasutama peaksime? Jägala juga? Meenub kuuldud lugu psühholoogiatestist, kus lastele anti valida, kas neile antakse üks komm kohe või kaks kommi minuti möödudes. Need, kes valisid minutise ootamise ja kaks kommi, neile ennustati mingil moel perpektiivikamat tulevikku. Hoolimata kannatlikust selgitamisest ei ole Eestis aga õnnestunud valitsevatele jõududele seda kahe kommi printsiipi selgeks teha. „Miks me peame raha ära andma?“ kõlab protestiv hääl liivakastist.

Lähitulevikus mingisuguse maksusoodustuse tegemine filmiprojektidele peaks olema elementaarne samm. Läti tõstis alles nüüd mai lõpus oma maksusoodustuste fondi 1,2 miljoni euroni (tagastus 10%), lisandub Riia linna 1,14 miljoni suurune tagatisraha (20%). Ida-Euroopast rääkides soovitavad eksperdid aga ennekõike kaaluda Leedu 20% maksusoodustust, mis jõustus alates 2014. aastast. Olgu siin tõenduseks kas või viimane Eurovision ja Marko Reikopi jutt, et eestlase sooviks on sisimas ikkagi Lätist parem olla. Kui muu meid ei kannusta, siis äkki oleks sellest naabriga mõõduvõtmisest kasu? Oleme alati Põhjamaid seadnud endale eeskujuks, mille poole pürgida. Nüüd tuleb meil püüda järele jõuda ka teistele Baltimaadele, kes jõudsa sammuga eest ära lähevad.

Eelarve ikka ja jälle

Siinkohal tahakski jõuda meie filmielu kõige huvitavama paradoksini. Pealtnäha läheb kõik paremini kui mõne aja eest. Filmide keskmine kvaliteet on tõusnud: ilmselt tullakse raha küsima paremini arendatud projektidega, sest nooremad pakuvad klikile väärikat konkurentsi ja toetuse saamine on muutunud raskemaks. Samuti on ehk lihtsalt see „filmitegemise kultuur“ piisavalt juurdunud, et nüüd on võimalik projektide ja filmide puhul juba sabal ja sarvedel vahet teha.

Kõigi olude kiuste jõuti eelmisel aastal koguni Oscari nominatsioonini filmiga, mida algselt keeldus oma programmis linastamast enamik suuri festivale ja mille tee punasele vaibale oli äärmiselt keerukas. Filmikunst on kõvasti võidelnud vastutuult ja vastuvoolu ning teeninud taas välja koha rahva mälus.

Eesti filmil läheb hästi.

Selles valguses on pisut kummaline, et filmidele kulutatav eelarve on püsinud laias laastus sama alates aastast 2008, inflatsiooni ja muid tülikaid olmeaspekte arvestamata. 2008. aasta riigieelarvelise toetuse, 4,1 miljonini hakkame nüüd vaikselt taas jõudma. Kärpeauk on õnnestunud täita nii, et 2015. aasta toetussumma on 3,9 miljonit. Selle asemel kuulutati varasemate väikese-eelarveliste filmide vooru asemel seekord välja „mirkoeelarveliste“ filmide voor. Justkui tellitult ilmus Eesti Päevalehes seepeale artikkel pealkirjaga „Filmi saab teha ka 120 000 euroga“* Kas see oli poliitinstantside sõnum filmitööstusele? Kas nüüd ongi nii? Järgmisel aastal kuulutame konkursi nanoeelarveliste filmide tootmiseks?

Film on ennast kultuurilise ekspordiartiklina tõestanud väga veenvalt, miks siis seda ei toetata?

*Filmi saab teha ka 120 000 euroga. Eesti Päevaleht, 1. VI 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming