Meelte mõrvamine

Kultuurikriitika kibe kriitika

EERO TAMMI

Meetodi kohta võin öelda vaid seda, et kui ma ei tööta, mõtlen ma vahel, et tean midagi, kuid kui ma töötan, on üsna selge, et ma ei tea mitte midagi.

John Cage „Loeng eimillestki“ (1950)

Kultuurikriitika maailmas sõpra ei tunta.

Kultuurikriitika maailmas sõpra ei tunta.

Internet

Proloog

Näen smurfe. Väikseid siniseid smurfe, naljakad mütsid peas, korrutamas elu­filosoofiat. See kõlab nii: „Rästik püssi ja perse ees vasta puud.“ Kõige keskel kantakse Smurfiinat, kes on traumaängist kange. Nad märkavad lähenevat veokit ja otsustavad ületada tee.

Diptühhoni I osa. Näituse avamine

Kibedus on kui ula peale jäetud hüljatute kari. Keegi ei soovi seda, aga ega see kavatsegi kuhugi kaduda. See liigub sitkena, sigib ja solgib kõikjal, kus inimesed kogunevad kunsti ümber. Nad ei kogune eraldi, vaid otsivad teistest inimestest sama värvi, sama mustust, millega end piirata üha kitsamasse nurka. Nad tahavad süüa paska, juua paska ja rääkida paska. Tahavad end rikkuda. Kibedus tunneb end hästi nihilismi ja lagunemise seltsis, naerutul maal. See pole kuidagi seotud kunsti kogemise või tegemisega, küll aga selle eitamise ja enesest lahti lõikamisega.

Kunstnikud, galeristid, mänedžerid, kriitikud, kunsti-groupie’d ja kiibitsejad ei taipa, miks peaks keegi tahtma üldse kunsti kogeda. Nad on tapnud oma meeled, ei kuula oma kõrvaga, ei vaata oma silmaga, ei tunneta sõrmeotstega, ei tea, mis on nende endi meelest hea. Sellepärast küsivad nad teistelt. Ja need küsivad omakorda teistelt. Olukord meenutab vana „Saturday Night Live’i“ sketši, kus filmikriitikud Mike Myers ja Ben Stiller käsitlevad „Vihmameest“ („Rain Man“, Barry Levin­son 1988) ja ütleksid nagu kogu aeg midagi, aga satuvad lakkamatult paanikasse, otsides lause lõppe teise pilgust. Samasugune kinnijooksmise fenomen levib kõikjal galeriikunstis. Ja filmikunstis. Kõikjal, kus on galerii-inimesi ja filmiinimesi, teisiti öeldes, inimesi, kes on kogunenud nähtuste ümber passima nagu hoorad sadamas.

Miks kipuvad nad laeva? Kas on nii, et neid ei võeta mujale – pangandusse, poekassasse või põrandaid pühkima? Miks kuradi pärast peaks keegi tahtma olla osa kunstiskeenest, mis on nii arusaamatult umbne ja ahas nagu haisev suitsutare? Soomes on see „hütt“ tagatipuks rootsikeelne. Ainus pähe tulev vastus on see, et millalgi embrüonaalses faasis tundsid need inimesed tõelist tõmmet kunsti suhtes, tunnistasid ka elamuse võimalikkust, aga kuna nad on arad, siis jäävad nad seina äärde nihelema nagu tantsupeol, oodates, et keegi tuleb neid tantsima paluma. Aga mitte keegi ei tule. Teate küll seda hüljatud, üles mukitud, viltuse näoga daami?

Seintele tõusevad teosed, mis lõikavad inimesed ära meeltest, füüsisest, intellektist ja hingest. Teesklev askeetlus on püha ja teoste triviaalne mõttetus kangestab vastuvõtja nii, et toibuda on võimalik vaid baaris plaadiautomaati mängitades, saunas istudes, masturbeerides ja kätekõverdusi tehes.

Paljud kunstnikud vihkavad kunsti. No ja mis siis? Paljud vihkavad ka elu. Ja mis siis? Väheseid huvitab, kunsti­inimesi kõige vähem. Püha vaikus valitseb, aga ehk see olukord siiski muutub. Kui vaid need smurfid kõigepealt veoki alla kõnniksid.

Diptühhoni II osa. Filmikriitik

Sauli Niinistö valimisstaabis lehvitatakse säraküünaldega ja lauldakse kooris Matti Kolehmaineni umbhaiget piinlikku laulukest, mille ta on kirjutanud tulevasele presidendile. Teisiti öeldes: on tunne nagu sageli filmiesilinastuse järelpeol. Need vaevalised rahvajooksud, kus keisri alastus paistab ja hais tuleb kõigile ninna.

Staabis leidub ka filmikriitik. Kutsume teda Aapoks. Aapo kirjutab soome ajalehele. Ja ta on mängufilmide vaatamisest haige.

Aapo istub mitu päeva nädalas rahvusvaheliste suurkorporatsioonide korraldatud filmilinastustel ja vohmib mentaalset kiirtoitu. Muuks tal aega ei jätku. Ta on vahetanud oma isikupära ameti vastu.

Ühel päeval mõistab ta, et on haigestunud. Kuna ei ole kohustust lehtedele kirjutada ja neid ei pea ka lugema, võidab Aapo oma elu muutes kaks asja: Seitsmenda kunsti ja Vaba õhu. Ta tunneb end märkimisväärselt paremini. Suudab jälle hingata, põskedele ilmub jume. Talle meenub repliik Jean-Luc Godardi filmist „Hull Pierrot“ („Pierrot le fou“, 1965): „Mul on selline nägemise süsteem nagu silmad.“

Selline on kriitiku kangelaslugu. Tragöödia järgneb hiljem.

André Bazin arvas kriitika olevat sama kasutu tegevuse nagu sillalt vette sülitamine. Ka filmidest vestlemine kuulub kriitika piiridesse – see eriline jõudeolek paneb säärase koormava asja nagu film orgaaniliselt oma paika. Küsimus on naasmise laadis: käiakse kusagil ja tullakse sealt tagasi. Ja see on meeleline tegevus.

Veteranvabakutseline Tapani Maskula on öelnud, et kriitik ei vaja märkmeid, vaid teravaid meeli. Nii mõnigi ametimees vehib pimedas saalis märkmeid teha, pilk paberis, samal ajal kui ekraanil toimub midagi. Selline tüüp mõtleb kogu filmi aja, et mida peaks ütlema või kirjutama või millisesse karpi film paigutada. Ja tema sisemuses on tõepoolest hunnik väikseid pappkarbikesi, millesse pakitakse iga järjekordne film. Kõik ambivalentne, keeruline, vastuoluline, lühidalt, lihalik, elamuslik, emotsionaalne, tugevalt inimlikkust puudutav läheb karbikriitikust mööda ja kunstimaailm suhtub sellistesse kunstiteostesse kui pornograafiasse. Selline külma kala hoiak on frigiidne ja ühtlasi idiootlik.

Mina mõtlen meelsamini Kenneth Angeri filmile „Skorpioni tõus“ („Scorpio Rising“, 1964). Mida tähendab olla „kanalid lahti“? Mida tähendab näha, kuulda, püüda õhust, visandada, teha maailm tähendusrikkaks kunsti abil? Ilma Angeri tähelepanelikku laadita oleks filmiajalugu palju igavam. Nii nagu oleks maailmgi.

Hea kriitik lähtub tähelepanekutest. Seepärast on kriitikutega nagu kõige muuga – väga vähe head, palju keskpärast ja väga palju halba. Kriitikule seda muidugi ütelda ei saa, ta solvub. Äkki just seetõttu tulistas mehhiklasest meisterlavastaja Emilio Fernández omal ajal kriitikut munadesse.

Epiloog

„Ainult David Lynchi filmides jauratakse fusion jazz’i taktis,“ kirjutas Charles Foster Wallace gonzo-reportaažis „Kadunud kiirtee“ („Lost Highway“, David Lynch 1997) filmivõtetelt. Mainin teistki kirjameest, kes küll end oksa tõmbas: Seppo Heikinheimo. Tema kirjutas Helsingin Sanomatele ja vestis põhitööna kamaka nimetusega „Mädamuna mälestused“ („Mätämunan muistelmat“, 1997). Selle lõpus teatas ta, et kui valmis raamat jääb kirjastaja lauale, siis tuleb lõpp. Muu hulgas ka seetõttu, et pesapallivõistluste vaheajal mängitakse möga muusikat. Kui Seppo Heikinheimo oleks filme teinud, siis ehk oleks neis pesapallivõistluste vaheaegadel Šostakovitšit mängitud. Samal ajal kui ümara pepuga neidis kiigutab hõbekandikul kuuma espressot ja annab sigarile tuld.

Tõlkinud Veiko Õunpuu

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar