Meedia:Keegi kuhugi

Erkki Luuk

 

Kirjutan seekord ohtlikul teemal. Küllap paljud juba aimavad – ju see kuidagi juutidega seotud on, eks ole. Midagi ohtlikumat ma tänapäeva Eestis küll ei tea.

Alustuseks üks definitsioon. Mis on sõnavabadus? Vabadus kasutada sõnu ja sõnaühendeid. Ühtki loomulikumat määratlust ma sõnavabadusele ei tea. Nõnda siis on vale öelda, nagu on kirjutanud peaaegu kõik autorid, keda ma sel teemal lugema olen juhtunud, et “küsimus polnud siin sõnavabaduses”. Muidugi oli. Kui küsimuse all on vabadus kasutada sõnu ja sõnaühendeid, on küsimus alati sõnavabaduses.

Mõistagi seab iga ühiskond avalikus ruumis kehtivale sõnavabadusele mingid piirangud. Kui anarhistlikud kommuunid ja üleminekuühiskonnad võib-olla välja arvata, pole absoluutset sõnavabadust vist kusagil. Kõik saavad aru, et see sõnavabaduse säte, mis kusagil seadustes justkui olevat (ja millele alati läbi mütoloogilise udu viidatakse), on retooriline ideaal, mis tegelikkuses – vähemalt meie praeguses ühiskonnas – ei kehti. Ses mõttes on “juudid ahju” juhtum tõesti murranguline, et osutab selgesti riigi poolt seatud sõnavabaduse piiridele.

Ühest esimesest Postimehe artiklist, kus kõnealuse netikommentaatori autori süüdismõistmise kohta võis lugeda, oli märgitud kaht asja: 1) otsust ei langetatud ainult kommentaari “juudid ahju” põhjal; 2) väljendi “juudid ahju” kasutajale võib edaspidi langetada süüdimõistva otsuse kiirkorras, olemasoleva pretsedendi alusel.

Esmapilgul näivad need kaks punkti olevat täielikus vastuolus: ei saa ühtaegu kedagi süüdi mõista ühe konkreetse sõnaühendi kasutamise eest (nagu ütleb punkt kaks) ja laiema konteksti alusel (nagu väidab üks). Kui oletada, et ajakirjanik ei fantaseerinud või ei moonutanud allikaid, on siin eelkõige kaks tõlgendust. Esimene on see, et kui praegu oli veel vaja konteksti vaadata, siis edaspidi võib süüdimõistva otsuse langetada juba automaatselt, ekspertiisi otsuse (mis tunnistas väljendi “juudid ahju” rahvuslikku vaenu õhutavaks) alusel.

Teine seletus on hirmutamine. Netikommentaatori süüdimõistmine (koos avaliku ristilöömisega meedias) kuulub vaieldamatult nn näidishukkamiste kategooriasse, millega mõjutatakse avalikku arvamust soovitud suunas. See oli pigem vahend kui eesmärk, vastasel juhul oleks võinud ju paljude netikommentaatorite või poolavalike neonatside suhtes sellise otsuse langetada. Võib ka muidugi öelda, et “kellestki tuli lihtsalt alustada”. Millest omakorda järeldub, et “pogrommid” ei pruugi sellega veel lõppenud olla.

Mul on midagi öelda selle sõnaühendi enda kohta. Ma pole Postimehe artiklis toodud mõttega, et igaühe võib sõnaühendi “juudid ahju” kasutamise eest vastusele võtta, päris rahul. Kui üks krematooriumi töötaja seda teisele ütleb, pole siin – sõltumata sellest, kas kõnealused on juudid või mitte – mingit “rahvustevahelise vaenu õhutamist”. See on korraldus laibad ahju ajada. Muidugi võib mõelda välja ka igasuguseid muid kontekste, kus “juudid ahju” rahvustevahelist vaenu ei õhuta. Selle mõte on selles, et kunagi ei saa rahvustevahelist vaenu tuvastada ainult sõnaühendi kasutamise põhjal. Alati tuleb vaadata laiemat konteksti.

Kui ma oleksin juut ja loeksin netikommentaarist sõnapaari “juudid ahju”, puudutaks see mind tänapäeva (või pigem eilses, sest tänapäeval ärataks selline järjekindlus vaid huvi) Eestis ilmselt valusalt. Kui ma olen eestlane, nagu ma juhtumisi olen, ja loen kommentaari “eestlased ahju”, ei liiguta ma selle peale oimugi. Mida sellest järeldada? Kas seda, et esimene kommentaar oli kuidagi “tõsine” ja teine “naljana mõeldud”? Või seda, et juut on ärahellitatud ja eestlane, vastupidi, ebatavaliselt tuim tükk? Ma arvan, et mõlemad seletused on omajagu õiged.

Meie, eestlased, oleme harjunud kaotama – ja seda ikka just omal maal. Privileegides, mis teistel rahvastel meie ees on, pole meie jaoks midagi eriskummalist. Meie oleme oma eeskujuliku ja sileda talupojaajuga olnud siin juba 5000 aastat. See on piisavalt pikk aeg, et mitte lasta end pisiasjadest nagu võimalik väljasuremine jms häirida. Selline stoilisus on tõepoolest imetlusväärne ja imetlusväärselt kaunis. Mõistagi tunnevad sisserändajad end selliste paksu nahaga sägade ees kõhedalt. Nõnda siis on viisakas anda neile külalislahkuse märgiks teatav puutumatus ja edumaa.

Kui mõelda, et üks sõnaühend on lingvistilise ekspertiisiga tabuks kuulutatud, siis mõistus ütleb, et sellega asi ju veel ei piirdu. On vaja ühemõttelist selgust, millised sõnaühendid on lubatud ja millised mitte. Kui nt juudid ses kurikuulsas väljendis asendada mõne muu rahvusega, oleks selline lause ilmselt lubatud. Või ma eksin? Just seepärast, et ma ei tea, ongi vaja lingvistilist ekspertiisi. Aga edasi. Kui “juudid ahju” on keelatud, kas “juudid kerisele” on siis lubatud? Juudid sohu? Juudid kuule? Kui need kõik on keelatud, kas on siis keelatud ka “juut sohu”? Ja kui see on keelatud, kas siis sõna “juut” on ikka lubatud. Üksvahe (sellest on juba üle aasta), mäletan, oli see sõna Postimehe kommentaarikeskuses igatahes keelatud sõnade nimekirjas.

Nagu sügaval stagnaajalgi, on taas käes retoorika kuldaeg. Asju tuleb öelda läbi lillede. Nii et kõik aru saavad, aga keegi vangi ei pane. See on suur kunst. Selle ees, kes selle omandab, on lahti maa ja muna. Teine märkus puudutab seda, millele ma juba vihjasin: keeleteadlastel on tabude kehtestamisega käed-jalad tööd täis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming