Lootus hääbuvas maailmas

Einar Kuusk: „Saatsin filmi esmalt paljudele festivalidele, aga kõik lükkasid selle tagasi.“

RALF SAUTER

Einar Kuusk mängib oma lühifilmis „Kõige ilusam päev“ ka peaosa.  Filmi saab vaadata YouTube’is.

Einar Kuusk mängib oma lühifilmis „Kõige ilusam päev“ ka peaosa. Filmi saab vaadata YouTube’is.

Kaader filmist

Tänavusel Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil esilinastus 25aastase Einar Kuuse esimene lühifilm „Kõige ilusam päev“ („The Most Beautiful Day“, 2015), mille tegemiseks oli Einar kaks aastat tagasi saanud inspiratsiooni veinivines olles ja kuulates indie-muusiku Professor Kliqi samanimelist laulu.

Kuigi filmi produtsendil, stsenaristil, režissööril ja peaosatäitjal Einaril ei õnnestunud ühisrahastusplatvormide, nt Indiegogo, abiga koguda filmi tegemiseks nii palju raha kui ta lootis, jääb pooletunnise lühiulmefilmi puhul meelde just ambitsioonikas tehniline teostus: filmides ebaharilikes paikades üle Eesti õnnestus Kuusel luua laastatud post­apokalüptiline maailm, mis tema enda sõnul võib asuda mõnes alternatiivses tegelikkuses. Filmi keskmes on kõrgtehnoloogilise randmeseadme ja vibuga varustatud üksildane uitaja Sherman, kes vangistab end kogemata pimedasse maa-alusesse punkrisse, milleni on jõudnud oma otsirännakutel. Sealt leiab ta ühe noormehe surnukeha ja tolle isiklikud asjad ja ka salapärase olendi, kellest Sherman peab tagasi päevavalguse kätte jõudmiseks mööda pääsema.

„Kõige ilusam päev“ on hoolikalt üles võetud film, mille salapärane tegevuspaik tekitab palju küsimusi. Autor on jätnud taotluslikult selle maailma kohta palju saladuseks. Kuusk on loo jutustamisel keskendunud operaatoritööle ja visuaalefektidele – üheks meeldejäävaks elemendiks filmis on randmeseade, mis kuvab erilist interaktiivset hologrammi. Nii märkimisväärset eriefekti (mille lõi põhiliselt koolipoiss Koit Romet Halman) on mõnest varasemast eesti filmist raske leida. Kuigi suhteliselt dialoogivaba filmi narratiiv on ebaühtlane ja film ei suuda seetõttu õigustada pooletunnist pikkust, peegeldub loo paatoslikust lõpplahendusest meelekindlust ja positiivsust – uskumust, et ka kõige keerulisemal ajal võib ees oodata helge tulevik. Kuusk on otsustanud oma loodud maailmale edaspidigi pühenduda ja kinnitab, et me saame sellest teada rohkemgi.

Sul tuli idee filmi tegemiseks ligikaudu kaks aastat tagasi. Kui palju aega kulus vajaliku raha kogumiseks?

Umbes aasta. Esimese korraga õnnestus kokku saada 3000 dollarit, aga alguses läks kõik metsa. Seejärel pidime uuesti raha koguma hakkama. Proovisime ühisrahastusplatvorme kolm­-neli korda, kuid vaid kahel korral see õnnestus.

Kui suur umbkaudu oli filmi eelarve?

Minu arvutuste järgi kuskil 12 000 dollarit.

Oled juba maininud, et oli palju põnevaid paiku, kus sa soovisid filmida. Millistes kohtades võtted täpsemalt aset leidsid?

Näiteks Tallinnas Lasnamäel. Filmis on kaader, kus peategelane Sherman kõnnib kortermajade poole, mis paistavad mahajäetuna. Tegelikult on see üks poolenisti põlenud korterelamu, kus päriselt elatakse. Hiljem lõime visuaalefektide abil illusiooni, et maju on mitu. Tallinnas filmisime näiteks veel Noblessneri sadamas, Telliskivis, Patarei vanglas. Väljaspool Tallinna tegutsesime Rummus, nii karjääris kui ka Murru vangla lähedal rusude juures. Ja Kosel.

Tahtsime isegi minna Ida-Virumaale ühte mahajäetud külla, mille nimi mul hetkel ei meenu, aga see oleks läinud liiga kalliks.

Filmis on peale visuaalefektide ka palju heliefekte. Kui kaua võttis kõige selle kallal töötamine, kui võtted olid lõppenud? Ja kui kaua kestsid võtted?

Me filmisime väga lünklikult, sest vahepeal oli pikki pause – kogusime võtete käigus raha juurde. Heli kallal töötasime pärast vähemalt kaks kuud, montaažile kulus umbes sama palju. Monteerisin filmi pidevalt ümber.

Filmis kujutatav maailm jääb kuidagi umbmääraseks. Vaatajale ei reedeta isegi, millal tegevus toimub. See on ilmselt taotluslik?

Ma ei tahtnud inimestele n-ö supilusikat suhu toppida: teha filmi, mis oleks liiga lihtne. Soovisin, et vaataja tahaks pärast vaatamist rohkem teada. Filmi lõpp peabki panema küsima, mis võis juhtuda edasi. Mul on plaan seda maailma veel rohkem avada ja anda vastused kõigile tekkinud küsimustele. Olen otsustanud luua veebisarja, kus arendan kõike edasi.

Millal hakkad veebisarja tegema?

Ma olen juba lõpetamas esimese osa kirjutamist. Põhimõtteliselt on mul arusaam, mis veebisarjas juhtub ja millised on tegelased. Esimene hooaeg koosneks kuuest umbes veerandtunnisest osast, nii et kui kõik kokku panna, moodustukski täispikk film. Tahtsin luua just sarja, et inimestel oleks pärast iga episoodi lõppu midagi oodata. Veebisarjas on palju rohkem dialoogi ja tegelasi kui „Kõige ilusamas päevas“. Tahan süveneda sellesse maailma põhjalikumalt: avardada silmapiiri, tuua vaatajateni eepiline lugu, arenevad karakterid, huumori, action’i. Näidata, milline see suur maailm tegelikult välja näeb.

Kust tuli mõte panna film kõigile tasuta vaatamiseks YouTube’i üles?

Saatsin filmi esmalt paljudele festivalidele, aga kõik lükkasid selle tagasi. Lõpuks tüdinesin ära. Tundsin, et ma ei suuda pool aastat oodata festivalidelt tagasisidet, sest tahtsin hakata tegelema teiste projektidega. Ühtäkki taipasin, et internet on „uus festival“. Filmi YouTube’i panemine andis võimaluse kõigile interneti teel näha, milleks ma suuteline olen. Sealt sündis omakorda veebisarja idee.

Kuna film on inglise keeles, saavad seda nautida ka välismaalased. Oli see sul algusest peale mõttes?

Jah. Mõtlesin eesti keele peale, aga sain aru, et ingliskeelne dialoog aitab filmi levimisele kaasa – nii jõuab see tõenäolisemalt inimesteni üle terve maailma.

Filmile andis oma hääle ka Professor Kliq, kelle laulust „The Most Beautiful Day“ said inspiratsiooni filmi tegemiseks. Kuidas sul õnnestus tema pardale saada?

Ma võtsin temaga ühendust. Olin talle varemgi kirjutanud ja öelnud, et mulle meeldib ta muusika. Kliq loeb filmis surnud ränduri häält, kui Sherman hakkab lugema tema päevikuid. Kui meil oli ühel hetkel vaja, et ta osa dialoogist uuesti lindistaks, ei õnnestunud mul teda üldse kätte saada ja nii kirjutasin Facebookis tema vennale. See ajas Kliqi millegipärast marru ja ta keeldus minuga üldse suhtlemast, nõudis, et tema ja venna rahule jätaksin ja väitis, et ta pole osa sellest projektist. Ma olin segaduses, sest olin verd, higi ja pisaraid valanud filmi pärast, mis oli inspireeritud tema laulust. Tal on vist elus praegu raske. Loodan, et me hakkame hiljem jälle läbi saama.

HÕFFil esilinastus teise eesti filmina ka Sander Jahilo lühifilm „Rauapuudus“. Too on hästi dialoogipõhine, sinu omas on esiplaanil aga pigem just visuaalsus.

Keskendusin tõesti palju visuaalile. Ma ei ole veel nii hea kirjutaja. Olen 10aastasest peale teinud videosid ja alati hoolinud pigem sellest, kuidas emotsioone vaatajale pigem pildi ja heliga võimalikult hästi edasi anda. Meil oli töö operaator Jako Krulliga väga täpselt ära jagatud.

Filmi puhul jääb mulle tõepoolest meelde just teostuslik külg.

Eks see oli omamoodi õppefilm. Katsetasin, mida ma suudan teha. On isegi öeldud, et see näeb välja nagu pikk filmitreiler. Aga selle tegemine aitas mul lõpuks mõista, kuidas saaks paremini. Sel põhjusel tegingi filmi sellises aeglases ja rahulikus stiilis – ma ei tahtnud väga julgelt tormata.

Sul oli algusest peale soov ise pea­tegelast mängida?

Alguses tundsin, et Shermani võiks mängida keegi teine, kuid mõistsin, et minust ei mängi teda keegi teine paremini, sest tunnen seda tegelast läbi ja lõhki. Pealekauba oli mul hirmus soov näidelda. Minu unistus ongi, et mind märgataks ja võetaks mõnd osa mängima. Olen õnnelik, kui näitlen – see on minu jaoks kõige õigem.

Kas on filme, mis on sind mõjutanud või mida jäljendada oled püüdnud?

Ma ei püüa kunagi jäljendada, aga kindlasti mõjutavad mind filmid väga. Tegemise ajal mõjutasid mind kõik filmid, mida sel ajal vaatasin. Näiteks „Unustus“ („Oblivion“, Joseph Kosinski, 2013) Tom Cruise’iga peaosas, videomäng „Viimane meist“ („The Last of Us“), postapokalüptilised filmid. Mind mõjutab kõik, mida ma kogen ja näen, ka muusika. Praegu, veebisarja kirjutamise ajal, mõjutab mind näiteks uue „Tähesõdade“ filmi („Star Wars: Episode VII – The Force Awakens“, J. J. Abrams, 2015) treiler.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming