„Kuningas Kristiina“ jätkab kväärfilmi lainel

BRIGITTA DAVIDJANTS

Mängufilm „Kuningas Kristiina“ („The Girl King“, Soome-Saksamaa-Kanada-Rootsi-Prantsusmaa 2015, 106 min), režissöör Mika Kaurismäki, stsenarist Michel Marc Bouchard, operaator Guy Dufaux, helilooja Anssi Tikanmäki. Osades Malin Buska, Sarah Gadon, Michael Nyqvist, Laura Birn jt.

Kuuldatavasti lesbilise Rootsi kuniganna Kristiina (Malin Buska, paremal) ja krahvinna Ebba Sparre (Sarah Gadon) armastust on kujutatud justkui väga tänapäevaselt, kuid siiski stereotüüpseid soorolle kinnistavalt.

Kuuldatavasti lesbilise Rootsi kuniganna Kristiina (Malin Buska, paremal) ja krahvinna Ebba Sparre (Sarah Gadon) armastust on kujutatud justkui väga tänapäevaselt, kuid siiski stereotüüpseid soorolle kinnistavalt.

Kaader filmist

Režissöör Mika Kaurismäe nimi on eestlastele vist vähem tuntud kui tema noorema venna Aki oma, kuigi Mika filmid on pisut peavoolulisemad, hoogsamad ja mõistetavamadki.

Mainstream’i hulka liigitub ka tema mullu valminud „Kuningas Kristiina“, suurejooneline kostüümidraama, kus tegevus toimub XVII sajandi Rootsis. Filmis näeme tulevase kuninganna sirgumist nooreks naiseks, vaetakse tema eluvalikuid, kusjuures Kristiina elu oletatavatele põhipunktidele on enam-vähem truuks jäädud.

Eestlastelegi tuntud kuningal Gustav II Adolfil sünnib tütar Kristiina, kellest saab pärast täisealiseks saamist valitseja. Kolmekümnele eluaastale lähenedes loobub kirjanduse-, kunsti- ja Descartes’i-lembene kuninganna aga troonist, sest pöördub katoliiklusse ja läheb üldsegi Rooma elama.

Kristiina temaatika on paelunud ohtralt loomeinimesi. Juba XIX sajandil kirjutas itaalia helilooja Jacopo Foroni ooperi, pisut hiljem ammutas tema eluloost näidendiks inspiratsiooni August Strindberg. 1933. aastal sündis Hollywoodi tippteos Greta Garboga peaosas1 ning viimaks film Liv Ulmanniga 1974. aastast,2 kui tuua vaid mõni näide.

Eks ole igas kunstiteoses leitud kuningannale lähenemiseks oma nurk ning kõnealune film on ilmselgelt kantud praegu moes feministlikust ja kväärmõttest. Kaurismäe Kristiina tõmbab vajadusel selga meheriided, ratsutab ringi ja mõõkleb meestega võidu. Ta on mässumeelne, julge ja norme vaidlustav naine, isegi kui see tähendab rahukõneluste eelistamist sõjapidamisele ning rahvale ja õukonnale ehmatavat ja mõistetamatut raamatulembust.

Teisisõnu on tegemist suhteliselt tüüpilise naislookirjutusega, sellisega, mis pakub naise perspektiivi, ebatraditsioonilise naisekuvandi. On ju režissöör isegi intervjuus öelnud,3 et tema eesmärk polnud teha lihtsalt ajastufilmi. Peategelase mõtted mõjuvad tõepoolest vägagi tänapäevaselt.

Teise olulise teemana läbivad filmi Kristiina usulised eneseotsingud. Filmis kordub mõte, et luterlus ei paku Kristiinale seda, mida too otsib, vaid mõjub talle kitsendavalt, tundeelu piiravalt, peaaegu puritaanlikult. Ja nii leiabki ta end lõpuks hoopis katoliikluse rüpest. Eks sedagi või näha tänapäeva inimese usuvabaduse ja vaimsete otsingute allegooriana. Niisiis on see ka film individualismist, õigusest ise oma tee valida, mis on ju igati moodne teema ka praegu.

Kaudselt räägib film ka sellest, kuidas sugu sotsiaalselt konstrueeritakse. Simone de Beauvoir’ kuulsast mõttekäigust, et naiseks ei sünnita, vaid saadakse, on tänaseks saanud käibetõde. Ka filmis toonitatakse korduvalt, et Kristiinat kasvatati kui poissi, mistõttu ta ei kohane hiljem oma soorolliga. Nii luuakse omamoodi üsna ilmekas pilt lõksus inimesest: ta ei taha kõndida mööda ettemääratud rada, ent ka alternatiivse tee leidmine pole jäigas keskkonnas lihtne.

Selline karakteriesitus on iseenesest vägagi tervitatav, sest naise vaatepunkt on olnud kinoekraanil pikka aega pigem erandlik. Julgus vaidlustada traditsioonilisi soonorme väljendub ka peategelast kujutanud näitleja Malin Buska valikus. Tegemist on küll karismaatilise, ent kõike muud kui klassikalisest kaunitarist naisega, kes on ilmselt oma tähelennu alguses. Tõsi, näitleja mõjus vähemasti allakirjutanule ka pisut puiselt, eriti filmi alul.

Filmis on tähtsal kohal Kristiina armuromaan kammerneitsi Ebba Sparrega (Sarah Gadon), mida seostatakse naise soovimatusega abielluda. Sellistele intiimsuhetele on vihjatud ka ajaloolise isiku puhul, lisaks üleüldine pahameel selle pärast, et kusagilt ei paista kuninglikku järglast. Malin Buska näitlejatöö on muide kohe märksa veenvam, kui lavale on astunud Sarah Gadon. Niisiis võib näitleja esialgse monotoonse mängu kirjutada ehk ka stsenaariumi arvele, mis ei lase tema karakteril alguses korralikult avaneda, ent lubab tal filmi arenedes märksa komplekssemalt ilmneda.

Filmi meediaretseptsioon on LGBTQ-ringkonnas olnud enam-vähem positiivne. Ja mis siin imestada – tundub, nagu oleks temaatiline filmikunst lõpuks ometi õitsele löönud. Vanasti kostis nurinat, et kui kõik homomehed määratakse filmides aidsi surema, siis lesbinaistest kõnelevad filmid on lihtsalt allpool igasugust arvestust. Pärast linateost „Adèle’i elu. 1. ja 2. peatükk“4 on aga peale tulnud uus laine naisperspektiivi pakkuvaid filme. Ka tänavu on kinolinale jõudnud mitu tugevat temaatilist filmi, mille peategelasteks on ebatraditsioonilised naised, näiteks „Carol“ ja „Taani tüdruk“.5 Mis siin salata, tegemist on visuaalselt ülikaunite filmidega, ent sisuliselt mõjuvad need kuidagi turvaliselt, pakkumata erilisi üllatusi. Kuna aga valikut on seni olnud vähe, siis tervitatakse iga uut tulijat suurte hõisete või vähemasti viisaka aplausiga.

Samasse ritta mahub ka „Kuningas Kristiina“. Kristiina ja Ebba armusuhe mõjub kuidagi binaarsena, normatiivseid soorolle taastootvana: ühel pool on mehelik ja aktiivne kuninganna ning teisel pool õrn ja passiivne Ebba. Sellist rollilahendust võib muidugi tõlgendada ka kui peegeldust ebavõrdsest võimusuhtest, kus need kaks naist ei saa iial võrdsed olema. Niisiis võibki filmis osaliselt näha ka tavapärast homofilmi unhappy end’i. Kokkuvõttes on tore, et teema on leidnud peavoolukäsitluse, kuigi esteetiliselt nauditav tulemus on paiguti igavavõitu.

Siinkohal on ehk muide paslik meenutada, et ka Mamouliani 1930. aastate kuninganna loo versioon sai geide hulgas hitiks, olgugi et vihjed lesbisuhtele on seal kaunikesti subtiilsed. Küll aga paelus kvääre Greta Garbo suhteliselt maskuliinne kuninganna. Nii ehk naa tundub, et 1933. aasta kuninganna lugu mõjub oma ajastu kontekstis märksa kväärimalt kui 2015. aasta versioon.

„Kuningas Kristiina“ on hoogne, kaunis ja vaatemänguline. Oma osa mängivad Rootsi suurejoonelised talvemaastikud, mis on sündmustikule sobiv visuaalne raamistik. Otseselt ei saa nagu midagi ette heita, aga ometi jääb miskit vajaka. Kas asi on selles, et tegijad pole justkui teema potentsiaali ära kasutanud ning on selle asemel teinud ühe keskmise melodraama? Või on asi selles, et film on paiguti skemaatiline? Kohati on igatahes tunne, nagu sõidaks uus teemaliin sisse, ilma et eelmisele oleks jäetud aega korralikult laheneda. Lõpus tõmmatakse kõik otsad küll kenasti kokku ning vähemalt muusikaliselt on film väga ilus.

Ka päris Kristiina olnud üks äärmiselt valgustatud daam – muusika-, kunsti- ja hariduslembene. Ja kui Kristiina poliitilisi otsuseid enam Eestis eriti ei mäletata, siis Kristiine linnaosa on väidetavalt nime saanud just kunagise kuninganna järgi. Ja tema isa Gustav II Adolfi valitsusaegagi tavatsetakse siinmail meenutada heldimusega, justkui oleks see eestlaste raskes rõhutud ajaloos olnud õitseaeg. Eks sõltu kõik sellest, millega võrrelda, pealegi on tollal rajatud Tartu ülikool ja Gustav Adolfi gümnaasium meil tõepoolest tänini ju veel alles.

1 „Queen Christina“, Rouben Mamoulian, 1933.

2 „The Abdication“, Anthony Harvey, 1974.

3 Dana Piccoli, „The Girl King“ star Malin Buska and director Mika Kaurismäki on Sweden’s queer queen. – Afterellen 16 XII 2015.

4 „La vie d’Adèle – Chapitres 1 et 2“, Abdellatif ­Kechiche, 2013.

5 „Carol“, Todd Haynes, 2015; „The Danish Girl“, Tom Hooper, 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar