Kuidas portreteerida rõõmu

Vootele Hansen

Veljo Tormis, kelle Runneli sõnadele tehtud kantaat annab „Leelole” telje, ütleb, et film tehti kõigi kuradite kiuste. Filmitoimetaja Jaan Ruus (toimetanud seni viis laulupeofilmi) ja režissöör Jüri Müür sõidavad mööda Narva maanteed 1969. aasta juubelilaulupeole. ERAARHIIV

Möödunud aastal taastati Enn Säde eestvedamisel Jüri Müüri dokumentaalfilm „Leelo” laulupidude saja aasta juubeli laulupeost 1969. aastal.

Filmi vaadates tabasin oma hinges ootamatu äratundmise: see on ju film meist endist ja meie rõõmust. Juubelilaulupeo ajal olin ma seitsmeaastane ning mu enda mälukillud on enamasti kadunud hilisemate mälestuste varju. Meenub rongikäik, päike ja kuumus, halb enesetunne, aga ka suur hulk elevil ja rõõmsaid inimesi ning vanemate uhkus meie oma peo üle. Sama rõõmu olen edaspidi tundnud ise mitmel laulupeol kuulajana, võib-olla on täpsem nimetada kõiki peolisi siiski osalejateks. Viimati võisime seda rõõmu tunda möödunud suvel noorte tantsu- ja laulupeo ajal.

Võimalik, et iseäraliku laulupeo-meeleolu pärandas meile juba esimene üldlaulupidu. Pál Hunfalvy kirjutab oma Läänemere provintside reisikirjas esimese laulupeo jumalateenistusest Toomeorus: „Nende varemete all ja ümber laulab hardas rõõmus rahvahulk. See ei ole vaevatud ja kättemaksu hauduv, vaid oleviku tänuga vastu võtnud ja tulevikku oma tublidusega kindlustav rahvas”. Ta lisab veel, et eesti rahvas tunneb end oma esimesel üldrahvalikul peol rahvana. Peokomitee esimees pastor Willigerode on laulupeo kohta öelnud, et eestlased laulsid end rahvaks. Ajaloost me teame, et mitmed eesti soost üliõpilased hakkasid laulupeost saadud innustusel koos käima ja „Kalevipoega” lugema. Uut indu ja ka raha said Aleksandrikooli asutajad. Küllap tabasid tunnistajad nii mõndagi olulist meie rahva eluteel.

Laulupeoga kaasnenud rõõmu on tahtnud kasutada ka võimumehed oma eesmärkide nimel. Kõige vähem huvitas see ehk Vene keisrit. Arvan, et esimese laulupeo keisrilaulud olid siirad, sest loodeti ju valitsejalt olude paranemist ja seniste heade algatuste (valla-, kohtu- jm reformid) jätkamist, oldi riigitruud ja venestamine oli alles tulemas. Edaspidi käis laulupidude korraldamine ilmselt kuberneri suurema järelevalve all, sest keegi ei tahtnud oma karjääri rikkuda, võimu oli vaja kiita ja siinseid kohalikke rahvaid valitseja ette ikka ükshaaval lasta.

1943. aastaks kavandatud Eesti riigi veerandsaja aasta tähistamise pidu taheti pidada Saksa okupatsiooni ajal meie rahva tänupeona uue Euroopa juhtidele, kuid kaotus Stalingradi all pani piiri avalikele pidudele. Nõukogude võim soovis rakendada laulupeo oma loosungi „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik” teenistusse.

Ka 1969. aasta laulupidu oli mingite otsuste ja paberite järgi pühendatud Lenini 100. sünniaastapäevale. Kuid võimud ka kartsid laulupidu, õigemini rahvast, kes sinna koguneb. Enn Säde filmist „Tuulepealsed leelod” saame teada, et aasta enne laulupidu ja neli kuud enne Praha sündmusi võeti vastu salajane plaan massirahutuste mahasurumiseks, kus nähti ette võimalus kasutada pisargaasi ja veekahureid ning toona võimutruuks peetud töökollektiividest loodud vabatahtlikke družiinasid.

Ei olnud kommunistliku partei tegelased lugenud ungari rännumehe ja keeleteadlase sõnu, et laulupeol ei hauta kättemaksu, vaid ollakse rõõmsad. Hando Runnel meenutab „Leelo” stsenaariumi tegemisest, et soov oli vaid vabaduse piire laiendada ja et selles ei olnud midagi revolutsioonilist.

Noore inimesena ma ei mõelnud, kui erandlik omas ajas oli see laulupeo ajal tajutav ühtekuuluvus- ja rõõmutunne. Hiljem, vaadates oma ja sugulaste perekonnaalbumeid, jahmatas mind muutus, mis oli toimunud inimeste olekus 1948. ja 1950. aasta vahel. Inimesed, kes olid sõja eel, sõja ajal ja ka veel aastatel 1945–1947 tehtud fotodel heatujulised, on muutunud tõsiseks ja nukraks. Veel hullem on piltide järgi lugu maal kolhoosi sunnitud naistega: nad on loobunud enda kaunimaks muutmisest, mida on näha veel mõned aastad vanemate fotode järgi, ja nende nägudelt vaatab vastu arusaamatu tuimus, mis nagu tahaks peita hirmu ja kurbust, mida nagu tahetaks varjata. Ka isa õpetas mulle, küll mõned aastakümned hiljem, et sõnad on mõnikord vajalikud mõtete varjamiseks. „Tuulepealsetes leelodes” tsiteeritakse ka Runneli mõtet, et vaikiminegi võib olla tunnistus.

Neid fotosid vaadates tuli meelde James Krüssi „Timm Thaler”, lugu poisist, kes maailma rikkuste eest müüs oma naeru ja seega ka hinge. Tekkis vaid küsimus, mida oli meie rahvas saanud vastu oma rõõmu eest? Kuid ega me ka ei müünud oma rõõmu, see rööviti meilt ja hinge olid pigem kaotanud need, kes läksid röövija sulaseks. Kui vaatame omaaegseid filmikaadreid kommunistliku partei kongressidest või loeme seal peetud kõnesid, siis saame aru, et üks, mida seal ei olnud, oli elavaks tegev hing. Võimuvõitlust oli, kuid kirge mitte. Nii olid hingetud ka „Nõukogude Eesti” kinokroonikad laulupidudest. Meenub, et paarkümmend aastat pärast 1975. aasta laulupidu nägin sellest tehtud ringvaadet ja jahmusin. Ma ei mäletanud seda, mida nägin, ei nii paljusid punalippe ja kõmisevaid kõnesid. Seda, mida ma aga mäletan tollest peost, selles ringvaates ei olnud. Laulupidu oli viimasel vene ajal nagu margariini reklaamiklipi tegemine „Timm Thaleris”, kus korraks tuli naer tagasi anda, nii ei saanud ka peorõõmu keelata.

Jüri Müüri „Leelo” on just seepärast väga hea film, et selle tegijad on suutnud tabada ja portreteerida rõõmu ning see ei ole enam dokumentaalfilm ühest juubelilaulupeost, vaid ajatu ning kõigi laulupidude rõõmust.

Huvitav ja hariv on ka „Tuulepealsed leelod”. Sealt kumab läbi ka see saladus, mis aitas „Leelo” tegijatel rõõmu salvestada. „Leelot” oli tehtud kui kaemust ja teadmisega, et see on meie pidu. Välditi paraadlikkust ning jäädvustati inimesi ja nende meeleolu. Filmis ei ole kõnesid, sest kuigi Hunfalvy järgi eestlastele meeldib kõnelda, poleks tollal saanud vältida tühjade sõnade salvestamist. Ka rongikäigu marsihelid on asendatud Elleri „Kodumaise viisiga” ja presiidiume ei näe filmis sootuks. Ka Jekaterina Furtseva, tollane impeeriumi kultuuriminister ja ainus naine, kes on olnud NLKP Keskkomitee presiidiumi (tollane poliitbüroo nimetus) liige, on ühel hetkel kaadris publiku seas kuulajana ja seega tähelepandamatu.

Veljo Tormis, kelle Runneli sõnadele tehtud kantaat annab „Leelole” telje, ütleb, et film tehti kõigi kuradite kiuste. See ütlus toob meelde meie lipu õnnistamisel 1884. aastal Otepää kiriklas öeldu: olgu Eestimaa täis kuradeid, me lippu nad ei võida. Paraku selgub, et ajutine võit saadi. Hoolimata autoriõigustest, muudeti „Leelo” ja autoriversiooni linastus keelati. Kuid nagu ei kadunud lipp, nii on arhiividest leitud ka õige film ja nüüdseks restaureeritud. Tuntud ütlust asjakohasemaks muutes võib öelda, et autoriversioonid ei hävi, kuid selgub, et ka Müür on selleks valmistunud, tehes omal riisikol sellest koopia.

„Tuulepealsed leelod”, mille alapealkirjaks pakutakse DVD-de karbil „Kuidas portreteerida laulupidu”, annab meile ülevaate esimese üldlaulupeo mälestuse jäädvustamisest 1869. ja 1947. aasta laulupeofilmi „Laulev rahvas” tegemisest. Meeldejäävat teavet on filmis palju. Jannsen soovis omal ajal laulude kogumikku kokku pannes, et järeltulijad võiksid leida, mida vanemad on esimesel laulupeol laulnud. Kahjuks pole ühtki päevapilti tollest peost, kuigi Tartu linnas oli sel ajal kolmel fotograafil salong.

1947. aasta õhkkonnast annavad ülevaate propagandakaadrid vaheldumisi peol keelatud laulude nimekirjaga, millel tsensorite märkused peal. Järgnenud aastaid iseloomustab tõsiasi, et neljast üldjuhist kolm vangistati. Punase impeeriumi omaaegset võimsust kajastab filmis plaanikomitee mure 1969. aastal: loosungiteks vajaliku 60 000 meetri punase kanga asemel on Eesti NSVs ainult 37 000 meetrit! Murelikuks poleks küll pidanud tegema mitte kanga puudus, vaid kangale kirjutatava sõnumi olematus. Tollaseid hüüdlauseid enam ei mäletata, kuid rõõm laulupeost on meeles.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming