Kuidas Alma Vaarman ÜROd tegi

Enn Säde, filmimees

Oleme Tallinnfilmi helisaalis neljakesi: Olga Lauristin, Alma Vaarman, režissöör Vladimir Karasjov ja mina. Aeg võiks olla septembrikuu 1968, kui linale läheb poolvalmis „Pööripäev”, Karasjovi dokfilm 1940. aasta juunipöördest. Vanad kommunistid on kohale toodud kas uudishimust või kontrollijatena ja ega lähegi palju aega, kui Alma võtab jalast kalossi ja taob sellega vastu toolileeni: „Vene tankid tuleb välja võtta!”.

Sel ajal analoogia kuulsa Nikita  Hruštšovi šõuga ÜROs, kui too kinga protesti märgina kasutas, on nii ootamatu, et me ei oska ei naerda ega nutta. Olgal on kaasvõitleja pärast piinlik ja ta sikutab Almat käisest: „Lentsman käskis tankid sisse panna”. Aga Alma on ennast soojaks kütnud ja raiub edasi: „Lähen keskkomiteesse, Lentsman on kah inimene …”. Ma usun tänini nägevat Karasjovi kõrvuni irvitust musta täishabeme taga. Olin miskitpidi Karasjovile silma hakanud  ja nüüd, üsna algaja helimehena, oleme kambas põneva filmi kallal. Ega ma nn juunipöördest ju saanud midagi rohkem teada kui kõik minu eakaaslased ja nüüd hakkab kogu lugu äkki liha luudele kasvatama.

Vaid õige tasapisi hakkame aru saama, et see film on allegooria, „… et see mõistufilm tähendaks seda, mida te just näete, ja samal ajal ka midagi muud”, märgib Karasjov, tõsi, „Lindpriide” filmi kohta. Režissöör tassib ülikinnisest erifondist Eesti  Kultuurfilmi eestiaegsete ringvaadete originaalkoopiad, veel tuleohtlikul nitrofilmil, et ma neilt helilõigud maha kopeeriksin. Pildi kvaliteet lööb tummaks, filmiemulsioon on hõbedast rikas, saksa algmaterjalid suisa kiiskavad. Toon salaja vaatesaali oma kunstnikust venna Antsu ja koos temaga kogu Valguse kirjastuse toimetajate väe – vaadake. See on ajalugu, mida me pole ju näinud! (Õnnetuseks tehakse laboris duubelnegatiiv kehvale vene  filmile ja täna saame näha üksnes kultuurfilmi taseme paroodiat.) Ja tõesti, seltsimees Lentsman, ideoloogiasekretär, on andnud suunised, et filmis tuleb näidata Punaarmee masinaid, tänu millele kodanlus ei suutnud ega julgenud … jms jura. Aga pildimaterjali ju sellest pole, teadupärast oli keelatud Vene tanke ja soomusmasinaid filmida ja pildistada. Karasjov on mäletamisi esimene mees, kes toob Leningradist nüüdseks tüütuseni tsiteeritud Lenkroonika  propagandafilmi Punaarmee sissetulekust Eestisse oma baasidesse. Küllap sealt midagi ikka leiab! Hiljem Karasjov kirjutabki: „… Pööripäevas õnnestus mul … näidata, et nn juunipööre ei olnud mitte mingi eesti rahva „tahteavaldus”, vaid sõjalise okupatsiooni tingimustes eesti rahva kallal toime pandud vägivallaakt”. Vähe sellest, ühel päeval ilmub ta stuudiosse, käes 1940. juunipäevadel võetud originaalfotod. Õieti peaks ta ise meenutama,  kuidas ta need leidis, igatahes on meeles mingi teravmeelne deduktiivne uuring. Mõned on sarnased tollastes hõissa-albumites ilmunud fotodega (Lembit Remmelga toimetatud album kümneaastasest EN SVst jm), aga neil siin on selgesti näha Vene soomusautod, kuulipilduja Maksim Toompea lossiplatsil, Vene sõjaväelased Kadrioru lossi ees jms! Nõukaaegsetes albumites on ju kõik selline materjal välja retušeeritud või jultunult võltsitud. 

Ühelt Kadrioru fotolt tunneme ära kampsunis mehe, kes ongi minu tollane kolleeg, helimees Herman Vahtel, eestiaegne kommunist ja hilisemas elus kuuldavasti hävituspataljonis osalenu. „Jah, see olen tõesti mina!” ei suuda Herman imestust varjata. Ta oli nimelt koos Paul Uusmaniga selles juunibolševike salgas, mis Riigi Ringhäälingu üle võttis. Heliinsener Leena Raual tuleb meelde oma onu, Leningradi eestlane, kes mitmesaja muu sealse ellujäänud  eestlasega (1937. a ekstsessid) öise erirongiga Tallinna toodi, et juunipäeval Vabaduse väljakul kodanlastele koht kätte näidata … Operaator Jüri Garšnek filmib Kadrioru lossis nn subjektiivse kaameraga president Pätsi tulekut rõdule oma viimaseks avalikuks esinemiseks. Näitleja Mauri Raus räägib sisse kompileeritud teksti Pätsi sõnavõtuga, rahva sumin, laulukatked, presidendi jutt upub räigetesse pealekarjumistesse. Olga Lauristin, kunagine kinominister,  on üllatunud: „Ma ei teadnudki, et see presidendi esinemine on lindistatud”…

Kuidas leiab režissöör raadiodiktori proua Irene Menningu, seda ma ei tea, aga kui 60aastane daam läheb mikrofoni ette ja hetkeks nutta tihub, seda ma tean küll. „Ma ütlen seda teksti esimest korda pärast 25 aastat,” vabandab ta oma meeleliigutust. Ja kui siis kostub „Siin Tallinn, Tartu, Türi, gongilöögil on kell seitse”, tuleb kusagilt mu seest kauge äratundmine.  See on ju saksaaegne raadiohääl, kodus sadu kordi kuuldud halloo-tädi. Tema mees Menning on kuulsa teatrimehe ja diplomaadi Karl Menningu poeg, hukkunud kusagil Punaarmee tööpatis või laagris. Ja sõjaeelse Eesti Kultuurfilmi esimene Saksamaal väljaõppe saanud helioperaator, siis minu kolleeg. Proua ise: „Valdan vabalt saksa, inglise, prantsuse, vene ja õiget eesti keelt”, Saksa ajal Landessender Reval diktor ja sõja järel õige pikalt Siberis istunud  daam töötab sel hetkel artelli Ühendus pesumajas vastuvõtjana …

Öösel lindistame Pühavaimu kirikus naiskoori, küllap on see stuudio ajaloos esimene originaalmuusika lindistus kirikus. Veljo Tormis saab Karasjovi mõttest täpselt aru („Minu kogemustes on see esimene kord, kus režissöör teab, mida ta tahab,” kinnitab helilooja) ja punalipp Pika Hermanni torni tõuseb ju kirvendava itku saatel. Vladimir Parvel tuleb peaaegu valmis filmi vaatama, see  eestiaegne Kultuurfilmi mees, nüüdne stuudio partorg, ja nõuab samuti tungivalt vene tankide väljavõtmist: „Ja mis siis, et Lentsman käskis, no milleks seda teile vaja on?” Või veel – paralleelmaailmad on nii õõvastavalt kõrvuti, et kõhe hakkab. Nõukogude tankid sõidavad just siis, filmitöö kuumemal ajal, augustis 1968, Prahasse „täitma oma internatsionaalset kohust”. Sama sõnaseadmist oli Eesti kuulnud ju 1940. aastal ja sama tekst kostub ju „Pööripäeva”  proloogis, mida loeb Härmo Saarm. Karasjov, hea sealsete slaavi keelte teadja, kuulab öösel, kuidas tankimürskude all langeb viimane Tšehhi raadiojaam. Ja minu arvates on tal silmad märjad. Mõni ime siis, et kunstinõukogus 3. oktoobril 68. aastal käib Olaf Utt välja minule võõravõitu „ebatäpsete või juhitamatute assotsiatsioonide mõiste”.

Utt on justsama, kaks kuud tagasi, saanud keskkomitee kultuuriosakonna juhatajaks. Tõsiseks  läheb meie järjefilmiga „Uus aeg” (1969), siis on Lentsman ja Utt oma nõudmistega juba tasemel ja Tšehhimaal on vaikus … Kinos Sõprus jõuab „Pööripäev” siiski veel ekraanile lipsata ja Müürivahes põrkan kokku noore helilooja Kuldar Singiga. Üsna äraseletatud näoga hakkab filmist rääkima ja siis – „… kujuta ette, kui tuli Pätsi kõne koht, tõusis publik püsti ja aplodeeris. Kinoteatris?!”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming