Kõik on unenägu

Mathura

Alateadvuse mõjutamisega on ametis nii poliitikud kui pesupulbrimüüjad, kuid valitseja on kahtlemata see, kes oskab mõjutada individuaalset ja kollektiivset alateadvust kõige efektiivsemalt.      Mängufilm „Algus” („Inception”, USA -Suurbritannia  148 min), režissöör ja stsenarist Christopher Nolan. Osades Leonardo DiCaprio, Ken Watanabe, Ellen Page, Joseph Gordon-Levitt, Cillian Murphy, Tom Hardy, Tom Berenger jt. Linastub Tallinna Coca-Cola Plazas ja Tartu Cinamonis.  But perhaps the dream is dreaming usAstride the backs of eaglesSting, “When the Angels Fall”¹ Christopher Nolan on lavastaja, keda peetakse üheks Hollywoodi noorema põlvkonna silmapaistvamaks visionääriks. Nolan sai tuntuks ja tunnustatuks 2000. aastal „Mementoga”, mis kandideeris parima stsenaariumi Oscarile. Suurema kuulsuse tõid aga kaks Batmani lavastust, eriti viimane, „Pimeduse rüütel”, mis pälvis kiitust muidu Ameerika suurfilme taunivatelt kriitikuteltki. Ka Nolani uue, unenäolise  „Alguse” puhul on juba jõutud arvata, et tegu on suure filmi mõõtu, ent sisult alternatiivse linateosega. Peaosatäitja Leonardo DiCaprio on kiitnud tootjafirmat julguse eest võtta ette sedavõrd eksistentsiaalseid küsimusi esitav linateos. 

Sukeldumine alateadvusse

Nolan töötas „Alguse” kallal väidetavalt tervelt üheksa aastat, ammutas inspiratsiooni ka Jorge Luis Borgese teostest. „Alguse” („Inception” võiks tõlkes olla ka „Sisendus”) suurimaks trumbiks on Nolani valitud teema: unenägu, või täpsemalt unenäo ja reaalsuse, alateadvuse ja teadvuse seosed. Unenägu on universaalne kogemus ning seetõttu pole kedagi,  keda see teema kuidagi ei puudutaks. Ka unenäouurimine on pika ajalooga, mis mõistagi ei alga Jungiga; unenägu on olnud oluline meedium mitmetes pärimuslugudes, nõiad ja šamaanid on püüdnud unenägudega inimesi mõjutada või ravitseda, new age’i lainega on sel teemal esile kerkinud näiteks Carlos Castaneda käsitlused jpm. Unenägu peetakse tavaliselt inimese alateadvuse  väljenduseks, alateadvust aga millekski kontrollimatuks.

Viimasele seigale on ka vastuväiteid, kas või näiteks vene teaduste doktori Andrei S. Zahharevitši uurimustes.² Nolan räägib selles küsimuses iseendale vastu: „Alguses” küll nenditakse, et alateadvus on ohjamatu, ent samas on filmi tegelased unenägudes rännates oma kogetava reaalsuse unenäolisusest igati teadlikud ning suudavad seal tegutseda nii, nagu oleksid täie teadvuse  juures, s.t hoiavad oma tahet ja tegusid kontrolli all. „Algusele” lisab pinget seegi, et Nolan ei ole piirdunud pelgalt duaalse unenäo ja ärkveloleku vastandusega, vaid andnud unenägudele gradatsiooni: unenäos saab langeda veel teise unenäkku jne. Filmis saavad neist eri astmetel unenägudest erineva olustiku ja tegevustiku kõrval ka erinevad (ala)teadvuse kihistused ning mida „sügavamale” tegelased  liiguvad, seda rohkem saavad nad teadlikuks oma kõige sügavamatest hirmudest ja soovidest.

Sel moel avaldub omamoodi paradoks: mida sügavamale sukeldub inimene alateadvusse, seda teadlikum ta iseendast kokkuvõttes on. „Algusel”, mis on ilmselt üks väheseid filme, kus umbes 90 protsenti kogu tegevusest toimub unes, on äratuntav paralleel Nolani läbimurdefilmi „Mementoga”, looga mehest,  kellel peaaegu puudub mälu. Seisund, millesse mäluta olek ta heidab, on olemuselt küllalt sarnane alateadvuses triivimisega, mida edastab „Algus”. Mälu puudumine ja sellest tulenev psüühiline kriis loovad möödapääsmatu vajaduse usaldada rohkem oma alateadvust – intuitsiooni, tunnetust.   

Sotsiaalne tasand

On vist küllalt ilmne, et esimene „Alguse” unenäorändude võrdluspilt, mis vaataja silme ette kerkib, on narkouim – hallutsinatsioonid. Seda vaid võimendab tõsiasi, et n-ö teadlikku unne  suikumiseks peavad tegelased Nolani filmis kasutama rahusteid (kuidas see kõik täpselt toimub, jääb segaseks). Asjaolu, et peategelane Dom Cobb (Leonardo DiCaprio) kasutabki unerände reaalsusest n-ö paremasse paika põgenemiseks, annab sellele paralleelile veel hoogu juurde. Ometigi pole võrdlus narkohallutsinatsiooniga siinkohal kindlasti mitte ainus võimalus. Tinglikult võiks „Alguse” tegelaste „unenäosõltuvust” võrrelda igasuguse  virtuaalreaalsusse sukeldumisega, olgu selleks siis kõikvõimalikud arvutimängud, Internetikeskkonnad jms. „Virtuaalsus” on üks XXI sajandi märksõna ja probleem. Lastepsühhiaatrid tunnistavad, et lastel, kelle „mängumaailmas” domineerib mõni virtuaalreaalsus, nihkuvad esmased lapsepõlvemälestused märksa vanemasse ikka kui neil, kellel on rohkem vahetuid meelelisi kogemusi. Praegu võib ju jääda mulje, nagu püüaks  maailm üldse kustutada meie mälust füüsilise reaalsuse – „miljon põhjust kodus olla”.

„Alguse” võimsaimaks mõtteks on aga „idee ideest”. „Milline on tugevaim viirus?” küsib Cobb. Ja vastab ise: „See on idee”. Piisab, kui kord anda inimesele idee, et see hakkaks temas idanema ja jõuaks lõpuks viljumiseni – ja olemuslikult pole vahet, kas see idee on mõte sinisest elevandist või kontseptsioon maailma illusoorsusest. Mõistagi on iga idee seda tulemuslikum,  mida rohkem peab inimene seda enda omaks. Seda arusaama saab vaadelda filosoofilises, aga ka sotsiaalses kontekstis. Sest just sellele eesmärgile – anda inimesele idee nii, et ta peaks seda enda omaks – on ju suunatud suur osa igasugu ühiskondlikku propagandat ja massimeediat, mis püüab inimest nakatada erinevate tõekspidamiste ja väärtushinnangutega, alates tema maailmavaatest kuni ostueelistusteni.  Alateadvuse mõjutamisega on ametis seega kõik, nii poliitikud kui pesupulbrimüüjad, ja kuna alateadvus määrab inimese ebateadlikud valikud, on valitseja kahtlemata see, kes oskab kõige efektiivsemalt mõjutada individuaalset ja kollektiivset alateadvust. Sellest johtub aga tõsiasi, et inimene ei suuda kontrollida oma elu, kui ta pole teadlik oma elu igast üksikasjast. Nolan jätab oma filmi finaalis kõik otsad  lahti. Ühtpidi on see klišee, mis justkui ütleks „oodake järge”, ent tundub, et Nolani puhul kannab selline lahendus siiski ka hoopis sügavamat sõnumit. „Unenägu on reaalne senikaua, kuni me selles viibime,” kinnitatakse meile „Alguses” korduvalt. Vaatajale jääb aga võimalus arvata, et ka filmi n-ö teadvuslik kiht ehk nn reaalsus on vaid veel üks unenägu. Peategelast ei huvita lõpuks enam, kas tema kogetav on tegelikult reaalne või mitte. Oluline  on vaid see, et tema suurim soov saab lõpuks täidetud. Ja ehk ongi inimese suurim soov just see, mis määrab tema reaalsuse. Sellest saab prisma, mille kaudu ta hakkab maailma enda ümber tõlgendama ja mis hakkab toitma tema reaalsuspilti. Kõik kinnitab inimesele seda, mida ta tahab, et see kinnitaks – kuni temasse „sisestub” teistsugune idee. 

Intellektuaalne meelelahutus?

Üks „Alguse” tugevusi on selle visuaalne pool.  Nolan on kasutanud üksjagu ressurssi ja mõttelendu, et luua sürreaalseid või utoopilisi vaateid. Huvitavaim neist paistab Cobbi ja tema enesetapjast abikaasa Mali (Marion Cotillard) „lõputute mesinädalate” kujutluslinn. See on linn, kus on silmatorkavalt palju vett, mis on aga tüüpiliselt alateadvuslik element – meenutada võib Tarkovski „Stalkerit” või „Nostalgiat”, või siis uuematest filmidest näiteks Hideo Nakata filmi „Tume vesi”. 

„Alguse” puhul tuleb tunnustada ka suurepärast näitlejate ansamblit eesotsas Leonardo DiCaprioga, kelle roll sarnaneb pisut tema teise hiljutise rolliga Martin Scorsese „Suletud saares”. Võiks ju öelda, et pidada ennast kellekski, kes tegelikult ei olda, on ju ka omamoodi unenägu. Erinevus on ehk selles, et kui „Suletud saares” oli DiCaprio tegelaskuju psüühiliselt juba katki, siis „Alguses” on ta rebenemas. Ning kindlasti ei ole ta tüüpiline  „hea kangelane”, pigem mõjub ta ravi vajava sõltlasena, kes lihtsalt juhtumisi satub olema oma ala parim professionaal. Õigupoolest puuduvad „Alguses” tavapärases mõttes head ja kurjad karakterid. Igaühel on oma tume varjupool (kui ehk välja arvata Ellen Page’i mängitud arhitektuuritudeng Ariadne), pealegi ei käi filmi trall ja jaht mitte mingi suure idee või lunastuse kaitseks, vaid hoopis ülemvõimu pärast energiaturul –  ja nagu filmis tabavalt öeldakse, seeläbi tegelikult ka kogu maailma poliitilise ülemvõimu pärast.

Selle eesmärgi nimel on väike ohverdus ära osta üheainsa lennu tarbeks kogu lennufirma, nagu Ken Watanabe mängitud hr Saito filmis humoorikalt mainib. Ken Watanabe on pärast oma esiletõusu Edward Zwicki „Viimases samurais” iga uue rolliga kinnistanud oma positsiooni ühtpidi jõulise ja samas paindliku näitlejanatuurina ning Nolani „Algusega” jätkab  ta seda seeriat. Märkida tuleb ka Joseph Gordon-Levitti. Ta meenutab kohati varalahkunud Heath Ledgerit, kes tegi Nolani eelmises filmis oma hiilgerolli, aga kiitma peab ka kõva kooriku all õrna sisu peitvat noormeest, hiigelmagnaadist isa ainsat pärijat mängivat Cillian Murphyt. „Algus” on kokkuvõttes igati professionaalne film, mis peaks panema intelligentsema vaataja mõtlema olemuslike küsimuste  üle. Tõsi, see eeldab, et selline vaataja suudab kõrvale jätta filmi popcorn-süžee, suudab ära kannatada sisuliselt tähtsusetud action-stseenid ja andestada loo naiivsevõitu loogika, mis peab vett vaid tema enda alusreegleid tunnistades. Nolani film on – jah, oh, kuidas ma vihkan seda väljendit – „intellektuaalne meelelahutus”, ehkki on võimalik, et see film on üks viimase aja paremaid saavutusi selles vallas.

¹ Ehk hoopis uni näeb meid, kihutades musta kotka  tiivul.

² Raamatuna on ilmunud käsitlus „Биоэнергетические дыхательные психотехнологий” (Peterburi 2009).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming