Kodust / Võõrsilt / Omade hulgast

Rainer Sarneti „November“ võitis Neitsi Maali tihedas konkurentsis, mis näitab Eesti filmi ühtlast taset ja mitmekesisust.

MAARJA HINDOALLA

Maailma filmitööstust raputasid möödunud aastal skandaalid, millest meieni jõudis vaid pinnavirvendust, ent ka Eesti filmielu ei seisnud anno 2017 teps mitte paigal, vaid oli pidevas liikumises – „Svingerid“¹ ronisid üle lõunapiiri siia poole, „Sangarid“² jällegi putkasid üle mere Rootsi ning vaatajad tõttasid mõlemaid suurelt ekraanilt kaema. Kireva filmimaailma mulluses virvarris aitas suunda näidata Eesti Filmiajakirjanike Ühing, kes tunnustas auhinnahooaja algatuseks parimaid kodu- ja välismaiseid kinopilte ning filmielu väsimatuid valvekoeri.

Kui möödunud filmiaasta Exceli tabelis kokku võtta, olid edukaimad eelmainitud Svangarid-Singerid, kuid filmikriitikud ei lasknud ennast sellest muidugi kõigutada. Neitsi Maali nominentidena märgiti ära 19 mullust filmi, mille hulgas kuus täispikka mängufilmi, kaheksa dokumentaali, neli animatsiooni ning üks lühimängufilm. Viie nominendi hulka jõudsid mängufilmid „Keti lõpp“, „Mehetapja / Süütu / Vari“, „Minu näoga onu“ ja „November“, ning dokumentaalfilm „Armastus …“.³

Pärast „Mandariine“⁴ ajavad üle lombi välja kuulutatavad Oscari nominendid Neitsi Maali veidi enam elevile ja ehkki „November“ nende seast seekord välja jäi, on rehepaplased – hoolimata filmisõprade hirmust, kas väljamaa rahvas eesti asja ikka mõistab – siiski vaikselt, aga kindlalt Ameerika mandril kanda kinnitamas, nüüd juba Neitsi Maali õnnistusega.

Pildikeelelt lummava „Novembri“ kõva konkurent oli vähemalt samavõrra võluv „Mehetapja / Süütu / Vari“, mis on tekitanud poleemikat kunstisnobismi üle ja saanud ambivalentset tagasisidet. Ka filmiajakirjanike tabelis platseerus „Mehetapja / Süütu / Vari“ kolmandaks, loovutades teise koha Katrin ja Andres Maimiku „Minu näoga onule“, kus lahatakse lavastajatandemile omaselt delikaatse huumoriga ebamugavaid inimsuhteid, seekord Rain Tolgi ja Roman Baskini suurepärases esituses keskikka jõudva mehe ja tema isa kaudu, ehkki Maimikute eelmisest, esimesest täispikast „Kirsitubakast“ (2014) tooni võrra turvalisemas laadis. Sulev Keedusel ei ole aga suurt põhjust kurvastada, sest kodus on ootamas juba viis Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta parima filmi auhinda (ehkki ainult kaks Priit Tenderi Neitsi Maali pronkskuju, mis saadavad auhinda 2005. aastast) – kolme dokumentaalfilmi („In Paradisum“ 1993, „Jonathan Austraaliast“ 2007 ja „Varesesaare venelased“ 2012) ning kahe mängufilmi („Georgica“ 1998 ja „Somnambuul“ 2003) eest, samas kui Rainer Sarnet viis koju esimese pronksleedi.

Mängufilmidest platseerus esiviisiku lõppu veel Priit Pääsukese veerand­eakriisi eritlev „Keti lõpp“, mille segu draamast, komöödiast ja sotsiaalkriitikast mõjub kohati veidi rabedalt, ent pakub nauditavat, leidliku visuaalkeelega satiiri inimelu absurdsusest.

Kriitikud ei lasknud ennast kõigutada ka dokumentalistide seas tekkinud poleemikast Sandra Jõgeva äärmiselt mõjusa debüüdi „Armastus …“ ümber, sest film pürgis edetabelis mullustest dokkidest kõige kõrgemale, ehkki kaugele maha ei jäänud ka integratsiooni- ja identiteediküsimusi lahkav „14 käänet“, nostalgiline „Nõukogude hipid“ ja post­traumaatilise stressi laastavat mõju Eesti kontekstis avav „Sõda“.⁵ Dokkidest said punkte veel „Tuhamäed“, „Lumi punasel lagedal“, „Naine pildil“ ning „Eesti lugude“ seeriast „Lembri Uudu“.⁶ Animeeritud tegelaste maailmast tõsteti peale veteran Ülo Pikkovi „Minnalaskmise“ esile ka värskeid nimesid – Chintis Lundgrenit („Manivald“), Juan Pablo Libossarti („Amalimbo“) ning Sander Joont („Moulinet“). Samuti leidis äramärkimist ka sageli unarusse jääv lühimängufilmiformaat Lauri Randla paljulubava debüüdiga „Mausoleum“.

Mängufilmidest mahtus 19 esile tõstetud filmi hulka tähelepanuväärselt ka „Svingerid“. Võiks ju arvata, et pärast ülemöödunud aastal Eesti kinomaastikku raputanud „Klassikokkutulekut“ (René Vilbre, 2016) ei oleks osanud ükski labasest huumorist leemendava lauba või pahameelest punetava palgega kriitik ette näha, et vaid poolteist aastat hiljem tehakse lõunanaabritelt sisse ostetud stsenaariumi põhjal niivõrd ebaõnnestunud film, et selle kõrval on „Klassikokkutulekut“ lausa kiitust väärt, kuid ometi annavad osad kriitikud publikuhordidega mestis hoogu ka „Svingerite“ konveierile, mis peaks kuulu järgi laskma järgmise samanimelise haltuurakäraka välja ukrainakeelsena.

Maailma filmidest, mida jõudis möödunud aasta jooksul koduekraanidele 280 ringis, märgiti ära 59 filmi ehk ligi neljandik kõigist aasta levifilmidest. Nagu juba tavaks saanud, ei mahtunud tunnustusväärsed levifilmid ka seekord esikümnesse ära, esi-üheteistkümnes võis näha aga nii festivalide auhinnaringilt tulnud Euroopa linateoseid kui mõistlikumaid Hollywoodi kassatükke. Maailma eri otstest pärit filmide näitel võidutses kriitikute sagedane lemmikžanr, sotsiaalkriitika kastmes psühholoogiline uurimus. Selgelt eristusid kolm esimest kohta: tunnustusväärsed levifilmid „Armastuseta“, „Ruut“ ja „Ema!“.⁷ Kodumaine filmikunst konkureeris aga edukalt ka leviedetabelis, kus seisid maailma hinnatuimate pärlite vahel uhkelt nii Neitsi Maali nominendid „November“, „Mehetapja / Süütu / Vari“, „Armastus …“ ja „Minu näoga onu“ ning nominentide esiviisikust mitte väga kaugele jäänud „14 käänet“.

Parimaid levifilme tõid meie kinoekraanidele filmiajakirjanike edetabelitest juba tuttavad nimed Must Käsi OÜ („Armastuseta“, „Ruut“, „Elle“ ja „Teispool lootust“⁸), ACME („Dunkirk“, „Blade Runner 2049“ ja „Manchester by the Sea“⁹), A-One Films („Hea aeg“ ja „Paterson“¹⁰), Estonian Theatrical Distribution („Kuuvalgus“¹¹) ja Forum Cinemas („Ema!“).

Mõni sündmus toob aga rohkem kurbust kui teine. Mullu lahkusid meie hulgast Kalju Komissarov, Lembit Ulfsak, Salme Poopuu, Arvo Kukumägi, Aarne Üksküla, Ahto Vesmes ja teised teenekad filmiinimesed, keda mälestame ja mäletame nende töö ja loomingu pärast. Möödunud aasta algas suure kaotusega eeskätt filmikriitikale – suri EFÜ asutaja, eesti esimene professionaalne filmiajakirjanik Jaan Ruus, kelle määratu töö ja panuse hulka kuulub ka Eesti vanimale filmiauhinnale aluse panemine. Kaotust aitavad korvata värsked filmiajakirjanduse tegijad. Aasta filmiajakirjaniku tiitliga pärjati viljaka kriitikutöö eest hiljuti EFÜd tüürima asunud Andrei Liimets.

1 „Svingerid“, Andrejs Ēķis, 2017.

2 „Sangarid“, Jaak Kilmi, 2017.

3 „Keti Lõpp“, Priit Pääsuke, 2017; „Mehetapja / Süütu / Vari“, Sulev Keedus, 2017; „Minu näoga onu“, Katrin ja Andres Maimik, 2017; „November“, Rainer Sarnet, 2017; „Armastus … “, Sandra Jõgeva, 2017.

4 „Mandariinid“, Zaza Urušadze, 2013.

5 „14 käänet“, Marianna Kaat, 2017; „Nõukogude hipid“, Terje Toomistu, 2017; „Sõda“, Sulev Keedus, 2017.

6 „Tuhamäed“, Ivar Murd, 2017; „Lumi Punasel Lagedal“, Aljona Suržikova, 2017; „Naine pildil“, Priit Valkna, 2017; „Lembri Uudu“, Eeva Mägi, 2017.

7 „Нелюбовь“, Andrei Zvjagintsev, 2017; „The Square“, Ruben Östlund, 2017; „Mother!“, Darren Aronofsky, 2017.

8 „Elle“, Paul Verhoeven, 2016; „Toivon tuolla puolen“, Aki Kaurismäki, 2017.

9 „Dunkirk“, Christopher Nolan, 2017; „Blade Runner 2049“, Denis Villeneuve, 2017; „Manchester by the Sea“, Kenneth Lonergan, 2016.

10 „Good Time“, Josh ja Bennie Safdie, 2017; „Paterson“, Jim Jarmusch, 2017.

11 „Moonlight“, Barry Jenkins, 2016.