Keskpõrandale kokku

Mida toob kaasa plaanitav haldusreform?

TRISTAN PRIIMÄGI

Kaduvad kinod. Kohtla-Järve kinoteatrist „Pobeda“ sai ideoloogilise reformimise käigus sobivalt kaubakeskus „Virula“.

Kaduvad kinod. Kohtla-Järve kinoteatrist „Pobeda“ sai ideoloogilise reformimise käigus sobivalt kaubakeskus „Virula“.

Margus Lindmets /nagi.ee

Linnamehena on ehk pisut pealiskaudne kirjutada haldusreformist või regionaalpoliitikast, sest Eesti Tallinna-kesksus ei tule vist kellelegi üllatusena. Huvitaval kombel tehaksegi maaelule ettekirjutusi enamasti linnas. Sellega seoses meenub tahtmatult Saudi Araabias Qassimi ülikoolis peetud rohkete osavõtjatega naiste õiguste teemaline konverents „Naine ühiskonnas“, millest võtsid nii esinejate kui ka kuulajatena osa ainult mehed.

Kui palju arvestatakse haldusreformi teostamisel ringkondlikke huve (vastu­kaaluks riikliku säästupoliitika huvidele), on ju rahvale samuti teadmata.

Kinod linnas, maal ja vahepeal

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist hääbus tasahilju ka riiklik kinopoliitika. Kui sotsialistlikus Eestis oli väidetavalt üle kuuesaja 35mm projektoriga varustatud selleks kohandatud filminäitamise kohta, siis on vahepealsete aastate tagajärjel tekkinud olukord, kus enamikus linnades ja väikelinnades on tulnud hakata kinosid taastama peaaegu nullist. Olukorda ei tee kindlasti lihtsamaks ka digitaalse esitustehnika pealetung, mis on nüüdseks filmirullid välja vahetanud, kui välja arvata vanemate filmide linastused mõnes üksikus kinos, näiteks Tallinnas Artises ja Sõpruses või Elektriteatris Tartus, kus on filmi­projektor endiselt üleval.

Pärast pikka apaatiat on nüüd mõne viimase aasta jooksul hakatud leidma rahalisi vahendeid kinode digiteerimiseks. Kultuurkapitalilt on digitaalse kinoprojektori ostuks toetust saanud kaksteist sooviavaldajat – Sõprus, Artis (kaks saali), Elektriteater, Võru Kannel ja kinod Valgas, Põlvas, Jõgeval, Kuressaares, Kärdlas, Haapsalus, Märjamaal ja Paides. Oma menetluskorda ootavad veel Tapa ja Lihula. Oma jõududega on kinod digiteeritud veel lisaks näiteks Viljandis ja Paides. Kokkuvõttes tundub, et asi polegi enam nii hull ja vahepealne täielik peataolek, kui poolt filmidest ei olnud üldse võimalik meie kinodes näidata (ennekõike väärtfilme ja dokumentaalfilme), on nüüdseks möödas. Tekib küsimus, kas kinodel on veidi väikesemates kohtades ellujäämisvõimalusi, sest on esiteks tohutult paranenud igasuguse audiovisuaalse materjali kättesaadavus ja filmivaatamiseks sobilike kanalite ja meediumide hulk, ning teiseks on ka suurel linal võimalik veidi hierarhias allpool asuvate formaatide, kasvõi BluRay vahendusel näidata täiesti kõlblikku pilti. Nõukogudeaegsed kuussada ekraani on asendatud tavaliste digiprojektoritega koolides, vallamajades ja mujal ning kuigi kvaliteedis antakse sel moel pisut järele, on filmid ise nüüd kättesaadavamad kui varem. Kvaliteedi täppisteaduse asemel on esmatähtis see, et inimestel ei ununeks ühise filmivaatamise kordumatu kogemus, mida saab kodutingimustes simuleerida vaid teatud määral. Filmide mõju on kinos ikkagi hoopis teist­sugune, ja märksa mõjuvam.

Kui haldusreform tsentraliseerib mingil määral rahalised vahendid ja administratiivsed jõud, siis kinode seis ei tohiks eriti muutuda, sest kinod asuvad niigi pigem ringkonnakeskustes. Suuremad omavalitsused oleksid ehk ka võimelised kinosid paremini haldama. Küll aga seab see lisakoormuse väikekohtade näitamiskohtade haldajatele, sest sellisel puhul on üha raskem taotleda keskusest toetust ja põhjendada, miks on vaja saalile toetust. Ilmselt langeb siin koorem kohalike aktivistide ja eestvedajate õlgadele, kes on nõus oma energia mängu panema. Suurem osatähtsus saab siin ehk olema Kinovõrgul – Kinobussi poolt ellu kutsutud Eesti väike­kinode ühisel levivõrgustikul, millega on eestvedaja Mikk Ranna sõnul ühinenud üle 70 kino üle Eesti. Võimu koondumise vastureaktsioonina peaks ehk just toetama rohkem sellesarnaseid kodanikualgatusi, kes tegeleksid kohaliku kultuurielu edendamisega spetsiifilisemal skaalal.

Regionaalsed fondid täna ja homme

Filmiringkondades on võluterminiks kujunenud „valdkonda raha juurde“ toomine. Kuna ametlik filmirahastus on nii kesine, siis otsitakse, nagu ütles juba vend Johannes, „maa alt ja maa pealt, vaenlaste ja sõprade hulgast“ seda lisa­rahastust, mille saaks justkui mingi teise sildi all ja muud kanalit pidi filmieel­arvesse lisada. Viimase aja ilmekamateks näideteks on kaitseministeeriumi poolt doteeritud „1944“ (Elmo Nüganen, 2015) ja plaanitud ühekordne lisarahastus filmidele suurprojekti „Eesti Vabariik 100“ raames.

Küll aga on nüüd pead tõstmas ka uus filmirahastusskeem ehk regionaalsed filmifondid. Sellise rahastuse mõttekuse ja tõhususe näiteid pole vaja kaugelt otsida. Meenub kas või Saksamaa, kus regionaalne filmifond tegutseb peaaegu igal liidumaal. „Raha saamiseks peab film olema kunstiliselt kõrge kvaliteediga, aga olema ka kõnealuse liidumaaga regionaalses seoses,“ ütleb selgituseks Ursula Vossen Hesseni liidumaa filmifondist Hessen Film Invest. Film peaks saama üles võetud raha eraldanud regioonis ja/või palkama osalt ka vastavast liidumaast pärit filmimeeskonna. Saksamaal ollakse jõutud olukorda, kus regionaalfondid pakuvad üksteisele tugevat konkurentsi ning pakutavate soodustingimuste vahel valides võidavad ennekõike filmiprojektid.

Eestis on loodud kaks sellesarnast fondi. Viru filmifond sai alguse 2013. aastal ja on toetanud üheksat projekti, nende hulgas kaks mängufilmi – „1944“ ja Sulev Keeduse töös olev, loodetavasti järgmisel aastal linastuv uus film „Mehetapja süütu vari“. Nende eeskujul loodi ka Tartu filmifond, mille esimene projekt oli justkui seda laadi regionaal­poliitika musternäidis, lastefilm „Supilinna salaselts“ (Margus Paju, 2015), milles näidatav Tartu on tõeline Astrid Lind­greni stiilis nostalgiline idüll. Edulugude ja õnnestumiste foonil on loota, et selliseid fonde luuakse veelgi, mis lubakski filmlitegijatele juurdepääsu veel ühele „valdkonda raha juurde“ kanalile. Regionaalfondid võiksid olla arvestatavaks rahastusallikaks, kui ka oma­valitsused taipavad, et film on hoolimata oma näilisest kallidusest väga kasumlik viis oma maanurka reklaamida. Kohalike omavalitsuste koondudes ja tugevnedes tunnevad end kindlamalt ka needsamad regionaalfondid. „Suuremate KOVde puhul oleks ka administreerimist vähem,“ lisab Viru filmifondi koordi­naator Kadri Jalonen, kelle hallatavat fondi rahastab neli naaber­valda. „Filmitootja valib võttekoha mitte administratiivse kuuluvuse järgi ja ühiseks suureks vallaks koondununa ei ole rahastajale enam oluline, millises vallas täpselt filmitakse.“

Ideaalis oleks selliste fondide kasutamine filmielu tavaline argipäev. Haldusreform lihtsustaks nende loomist ja administreerimist, teisalt kätkeb aga igasugune võimu koondumine ohtu, et suurenevad ka perifeersed alad ja väiksematele kohtadele pööratakse vähem tähelepanu. Õigeid samme tehes on aga võimalik nii filmide vaatamine kui tegemine – ja selle kaudu ka nende tegemises osalemine – tuua rahvale taas lähemale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar