Kas on väikeste filmide aeg?

Jaak Lõhmus

59. „Berliiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiinale” valikud.Tänavuse „Berlinale” avafilm, Tom Tykweri „Rahvusvaheline” (allkirjutanu meelest nn suurte filmide paiguti päris õnnestunud paroodia) häälestas külalised kogu festivali põhikava läbivale toonile. Väga palju oli programmis ingliskeelseid filme, mille autorite emakeel on hoopis midagi muud. See on küllap üleilmsele levile pretendeeriva internatsionaalse filminduse loogiline areng, iseküsimus, kui palju sisuliselt rikastavaid impulsse niisugused  filmid nõudlikumale vaatajale kingivad. Lukas Moodyssoni „Mammutist” kui suurejoonelisest altmineku näitest oli eelmises Sirbis põgusalt juttu.

Kui vaatame tänast auhinnatabelit, näeb sealt, et paljude maade koostöö võib olla auhinna saamiseks sama hea eeldus nagu toodangu rahvuslikkuski. Eestlaste Berliini turulinastus „Vaša” näitab sedasama rahvusvahelistumise tendentsi: film räägib eesti poisi ja  tšetšeeni võitlusränduri sõbrunemisest, juttu aetakse enamasti inglise keeles, ja tootjamaid on meil võib-olla esialgu veel võõristavaltki riburada: Eesti, Saksamaa, Soome, Iirimaa. Näis, kuidas meie filmile hakkavad laekuma festivalikutsed. Tilda Swintoni dirigeeritud žürii on peaauhinna otsustamisel püüdnud vältida puutumust üleilmsete suurte teemadega: terrorism, Iraagi sõda, holokaust vms. Kaks konkursikava  head filmi, mis põrkusid neist meedia kaudu justkui kõigile tuttavatest lugudest, „Londoni jõgi” (terrorirünnak 2007) ja „Sõnumitooja” (sõda „kurjuse teljel”) ei pälvinud peaauhinda, vaid üksnes hõbedase karu, esimene meespeaosalisele, teine stsenaristidele.

Täie õigusega, „Londoni jõe” professionaalne ja minimalistlik teostus, lugu, mille teemaks õieti on eri maailmast pärit inimeste üksteisele lähenemine ja vastastikuse arusaamiseni jõudmine, väärinuks  vahest kõrgemat esiletõstmist. (Tõsi, Peruus vändatud „Kurbuse piima” sündmuste taust on rusuvana jätkuv sisesõda.) Üldise muljena paistab, et kõrgemalt hinnati nn väikesi filme (muidugi, „Inglise patsiendi”, „Rahvas Larry Flinti vastu” või „Peenikese punase joone” kraadiga kinoteostusi seekordsel Festivalipalee näitelinal polnudki). Kõik auhinnatud filmid on nii-öelda tavaliste inimeste lood, ainult filmi „Midagi  Ellyst” tegelased on iraani kesklassi inimesed ja „Sõnumitooja” mehed on autasudega märgitud USA armee ohvitserid. Aga teised: lihtsalt noormees ja neiu, metsnik, talunaine, supermarketi turvamees ja koristaja. Niisiis, võidufilmide sotsiaalne fookus on selgelt nendel inimestel, kellel praeguses olukorras, mida ühelgi ära leierdatud kujul ei taha siinkohal nimetada, võib kuhjuda jätkuvalt keerulisi probleeme. Kas just saab ütelda, et festivali žürii tundis  seekord kaasa „vaevatutele ja koormatutele”, on iseasi, sest sõelale jäänud filmides kumas lõppude lõpuks nukrate kõlade kõrval siiski väga tugevasti optimistlik noot, paiguti isegi huumor (nagu „Kõik teised”).

Sümpaatse haagi iidse oriendi mõtteilma tegi musulmanist filmilooja Ashgar Farhadi, parima lavastaja Kuldkaru laureaat. Tema „Midagi Ellyst” algas pühendusega Jumalale. Lugu on sellest, et vanad sõbrad, kellele tuli  külla Saksamaalt koju käima tulnud Ahmad, otsustavad nädalalõpu veeta mere ääres renditud majas. Kaasa kutsutakse neiu Elly, keda, nagu hiljem selgub, keegi õieti ei tunnegi. Kõik on väga tore, kui järsku katkestab meelerahu ja puhkuse tüdrukuke, kes teatab, et tema väike vend on meres. Poisike päästetakse, aga Elly, kellega koos ta just äsja tuulelohet oli lennutanud, jääb kadunuks. Kahtlus, et neiu on uppunud, leiab kinnitust järgmisel päeval. Kohale  kutsutakse Elly kihlatu, kes on väga õnnetu, süüdistab talle tundmatuid inimesi Elly halvale teele kallutamises, kõik, millele ta on lootnud, on kadunud … Lavastatud ja mängitud algul kergelt, siis temperamentselt, valusalt, kaamera on pidevas liikumises nagu paremates Dogma-filmides. „Tüdruk, kellest palju keegi me ei tea,” nagu kirjutas Juhan Viiding, on loo peategelane ja samas tundmatu, me ei saagi teada, miks ta kaasa läks ja mis täpselt temaga  juhtus – ses mõttes väga „ebarealistlik” film. Kõik ekraanil nähtu kokku toob meelde iidvana maksiimi – jah, kes seda ei mäletaks, aga siiski – maailmast kui karavanseraist, kust inimesed vooridena läbi rändavad. Just niisugune tunne jääb Elly külaskäigust Farhadi filmis: ilmus, naeris ja läinud ta oligi, filmi lõpus lukust lahti tõmmatud kilekotis nähtav kuju pole see, pole see. Nagu õrn viirastus, tuulõhk luidetel.

Selles mõttes võib festivali kordaläinuks pidada, et sõelale jäänud „väikesed filmid” pakkusid meeldiva kinoelamuse. Kahju on ainult mõelda, et Eesti levis ei kogu need filmid kindlasti üle paari tuhande vaataja, kui just vaatajate eelistustes uuematel aegadel midagi muutuma ei hakka. „Berlinale’l” jooksnud vanade olijate (Ozon, Frears, Chaige, Tavernier, Potter, CostaGavras) rohkem või vähem vaatemängu kalduvad filmid klassifitseerusid minu silmis pigem  „oli kah”, mitte „vaadata võib” kategooriasse. Nende kõrval näiteks oli saja-aastase Manoel De Oliveira lavastatud „Blondide juustega tüdruku veidrused”, tunnine reisijutustus ühe noormehe luhta läinud eluõnneotsingutest, isegi väike mõnus maiuspala. Vähemalt hea lühike. 1931. aastal lavastajakarjääri alustanud portugallase töös oli sajandite vürstlikku hõngu (peamiselt tembitud muietega).

Võibolla polegi nii tähtsusetu fakt, et Oliveira on  1997. aastast peale lavastanud igal aastal ühe mängufilmi. Huvitav, mis muutuks Eesti mängufilmipildis, kui Arvo Kruusement lavastaks edaspidi igal aastal ühe mängufilmi? Ah jaa, kui küsitakse, miks pealkirjas on festivali nimes 23 i-d, siis vastus on: nõnda kirjutati „Berlinale” seekordsel plakatil. Võta või jäta.