Kannatuste maja

Donald Tomberg

„Lõbumaja” on ühe suletud maailma sisevaatlus, peategelasi selles filmis pole, fookus sulatatakse naiskollektiivi suhetele ja vastastikusele seotusele. Mängufilm „Lõbumaja” („House of Tolerance”, Prantsusmaa 2011, 122 min), stsenarist ja režissöör Bertrand Bonello, operaator Joseé Deshaies. Osades Hafsia Herzi, Céline Sallette, Jasmine Trinca, Adele Haenel, Noémie Lvovsky jt. Linastub kinos Sõprus. „Lõbumaja” näitab ühe Pariisi kõrgbordelli igapäevaelu ja vaikset langust XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses. Tegevusaeg on muidugi tähenduslik ja annab suletud seinte vahel hargnevale loole avarama tausta. Sajandivahetust tajutakse ju ikka murrangulisena, ent aastal 1900 tehti mitmes teadusvaldkonnas tõepoolest fundamentaalseid avastusi, mis kokkuvõttes muutsid radikaalselt arusaama inimesest ja tema kohast maailmas. Sigmund Freud avaldas „Unenägude tõlgenduse”, Max Plancki töö juhatas sisse kvantfüüsika, botaanik Hugo de Vries määratles selle, mida hiljem hakati nimetama geeniks ... Kvantfüüsika ja geneetika küsimustega „Lõbumaja” tegelased muidugi otseselt ei tegele, ent ajastu ja mõtlemisviisi muutus on režissöör Bertrand Bonellole oluline. Uus ajastu toob kaasa individualismi tõusu ning selle tõdemuse rakendab Bonello oma filmis viimaks ka üldistusvankri ette.

I

„Lõbumaja” on ühe suletud maailma sisevaatlus: peategelasi selles filmis pole, fookus sulatatakse naiskollektiivi suhetele ja vastastikusele seotusele. Bonello on võtnud ette portreteerida gruppi, üksikud lood koonduvad üheks pastelseks pildiks ning joonistub välja filmi läbiv motiiv, mida peegeldatakse läbi eri tahkude. Tegevuse arenedes liitub lõbumaja kollektiiviga nooruke külaneiu, hetkeks näib, et nüüd on ilmunud peategelane, kellest lähtuvalt ehitatakse üles ka filmi dramaatiline areng, ent midagi sellist ei järgne. Külaneiu vaikset, sissepoole pööratud natuuri ei avata, see-eest näeme, et ta omandab vajalikud oskused kärmelt ning sulab kiiresti ja valutult kollektiivi. Teisal teravmeelitsevad lõbumaja asukad omavahel, mängitades tuntud muinasjutu motiivi: „Peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige kaunim ilma peal?” „Juuditar,” kõlab vastus. Juuditar on üks lõbumaja töötajatest ja muidugi on ta ilus, ent mõned stseenid hiljem näeme, kuidas sadistlik klient jõhkralt Juuditari nägu noaga lõigub. Ühesõnaga, tüdrukud, kes on lõbumajja tulnud, peavad oma isikliku elu nagu kappi tallele panema, enamgi veel, need tüdrukud ei kuulu enam iseenesele ning neid ei kaitse ka seadus. Avalikkuse jaoks on nad lihtsalt objektid, sellistena võrdsustatud ning sellega tuleb leppida.

Dramaatiline pinge koondub nõnda allasurutud kannatuste kujutamisele ja murdub läbi isiklike spektrite: ühele satub ette sadistlik klient, teist tabab süüfilis, mõni hoiab siiski alal lootust, et viimaks õnnestub suletud ringist välja murda. Ühtlasi on selge, et säärane elu lõhestab inimese kiirelt. Kuigi sügavad tunded, lootused ja unistused on selles majas ohtlikud, ei saa neid välistada. Ikka juhtub, et mõni naine armub püsikundesse, loodab imelisele pääsemisele ja abielule, tegelikkus pakub aga sootuks suurema tõenäosusega hoopis süüfilist.

Fookuse sulandumine kollektiivile võimaldab osaliselt ka ihade ja tungide demüstifitseerimist: tüdrukute jaoks on alastiolek osa argipäevast, voodis tuleb teeselda, ihad on klientide pärusmaa ning pidevas korduses, peidetud tuimuses, moodustub ihadest hoopis miski hämar monotoonsus.

II

Nagu juba öeldud, enamjaolt toimub selle filmi tegevus suletud seinte vahel. Lõbumaja on ühtpidi nagu vangla, kõik naised on perenaisele võlgu ja jäävad aja kulgedes võlgu veel rohkem, teisipidi on lõbumaja nagu saareke, mis kuidagi siiski kaitseb ka vaenuliku maailma eest. Madalama tasemega bordellides on elu veel hullem, siin voolab siiski šampanja ning kliendid on mõjukad.

„Lõbumaja” aeglane rütm ja tegevuse kulg areneb nagu vaikne sukeldumine masendusse. Filmi alguses näeme peent ja perversset pidu, kus ööpotist šampust rüübatakse, ühiselt veetakse täidetud pokaalide servi mööda sõrmedega ringe ning tekitatakse nõnda „sireenide laul”. Filmi arenedes aga kasvab lõbumaja kujutamisel ahistuse, lämbumise ja lootusetuse tunne. Filmi lõpupoole veab järjekordsel piduõhtul keegi taas klaasiserval sõrmeringe, nüüd kostab aga „sireenide laulu” asemel kõigest katkendlik krudin.

Allakäigust pole pääsu ning seda kujutades arendab Bonello oma filmi üsna ühemõtteliselt sinnamaale, et lõbutüdrukutest saavad omamoodi märtrid. Lõbumaja on vangla, kuna ollakse võlgu. Teisipidi on vangla mõtteline ja määratud staatusega: ühiskond teispool seina võrdsustab prostituudid kurjategijatega ja säärast hoiakut püütakse serveerida isegi teaduslikult tõsikindlana. Sootsium kanaliseerib prostituutidele oma viha ja iha, kliendid võivad oma fantaasiaid rahuldada ka otse tüdrukute kannatuste arvelt (vigastatud Juuditarist saab omaette tõmbenumber), lõbutüdrukud peavad seda kõike vaikides taluma ja kandma.

Prostituudid on paariad, kokkuvõttes saavad nad loota ainult üksteisele. Tõepoolest, „Lõbumaja” naiskollektiiv on vaba igasugustest intriigidest, üksteist toetatakse tingimusteta ning see on ka vastukaal ümbritseva surve ja masenduse vastu. Režissöör Bonello rõhutab selgelt, et lõbutüdrukute kannatuses on vertikaalne dimensioon, maailma lõbumaja seinte taga valitseb aga iha, viha ja võim.

III

Kokkuvõtteks peab aga paraku ütlema, et „Lõbumaja”, kuigi on taotletud tugevat atmosfääri, mõjub just oma vastandustes üksjagu konstrueeritult, isegi pinnapealselt. Režissöör pürib lõbumaja igapäevaelu kujutamisel realismi ja vihjete kaudu mitmeplaanilistele üldistustele, ometi on see lugu lihtviisiliselt deklaratiivne, isegi dekoratiivne. On selge, et kui lõbumaja tüdrukutest keegi hoopis intrigandina avalduks, kukuks kokku ka kogu filmi ideeline konstruktsioon. Märkida võiks sedagi, et kui iha on siin filmis demüstifitseeritud, siis vägivallaepisoodi juurde pöördutakse nagu kompensatsiooniks korduvalt tagasi, lõikumist kujutatakse detailselt, vägivald peab siiski rabama ja raputama. Paistab nii, et kui „Lõbumaja” pretensioon olnuks väiksem, jagunuks selles filmis empaatiale ja sügavusele hoopis rohkem ruumi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming