Kaks tavalist imelikku lugu

Enn Säde

Alati peaks osa tänasest päevast kulutama eilse mälus kinnistamisele. Lootusetu ettevõtmine. Christa Wolf Olen hakanud tähele panema, et vananedes muutuvad inimesed üha tundelisemaks, küllap ka mina. See asjaolu meenus, kui vaatasin siinse lookese tarvis täna üle kaks filmi. Mõlemas räägib vana naine 1941. aasta küüditamisest. Et täpne olla – oleme reedel, 9. septembril 1988. aastal Liivimaal Kuolka külas ja kuulame liivlanna Irma Fridrihsone lugu. Päev on eriline, oleme ühekorraga kauges küüditamisaastas ja meie ümber tupruvas laulva revolutsiooni turbulentsis. Meie liivi keele konsultant Mati Hint on silmanähtavalt närvis – kas ta jõuab Tallinnasse lauluväljakule „Eestimaa laulule” kõnet pidama ... Aga täna 72 aastat tagasi 14. juunil 1941 on logistiliselt „suurejooneline” küüditamisaktsioon Eestis ja Lätis jõudnud ka Kuolka liivlasest kaluri Aleks Fridrihsoni ja tema naise ning väikese Joonini. „Ema lamas voodis ja küsis, kas tuled tagasi? Jah, ütlesin, tulen, oota vaid, tulen tagasi. Mõtlesin nii: antagu mulle kas või viiskümmend aastat vangistust, ainult ma tahan ükskord veel näha oma isamaad.” Irma-tädi on ilus inimene, nii vaimult kui hingejõult, ja kordagi ei taju me etteheiteid või kibestumist. Ta räägib kui poeet, kurgus miskipärast kipitab: „Ma põgenesin Siberist varsti ära ja sõitsin siia. Aga siin polnud ühtegi inimest, kes mind ootaks. Ainult see maa ja see meri. Ei kedagi ootamas.”

Irma võetakse jälle kinni ja saadetakse uuesti Siberisse, nüüd juba Solikamski vangilaagrisse, kahekümne viieks aastaks. „Igal hommikul, igal õhtul saatsime päikesega oma tervitusi isamaale.” Kauni liivlanna silmad prillide taga on veekalkvel, ei enamat. Vaikses Kuolka külas on Irma küllap ainus, kes veel puhtalt liivi keeles räägib. Soe september sumiseb sääskedest, film saab nimeks „Liivlaste lood”.

„Mul on see töögi meeles, mis ma 50 aastat tagasi, otse enne küüditamist, siinsamas kodutalus tegin. Siin õues oli üks ümarik lilleplats ja ma olin just sinna lilled istutanud ning öelnud, et ei ole tänavu enam midagi vaja istutada, kõik on valmis. Ja mees tuli karjakoplit parandamast ja ma mäletan veel, et tal oli üks köis üle õla ja ta ütles, et minu töö on kah korras. See on otsekui ärasõnamine, et kõik on valmis. Kõik on valmis … Oma elutööst ning selle aasta saagist ei saanud me mitte üks pala siis süüa. See on ikka huvitav asi küll.”

Augustikuus 1991 oleme operaator Arvo Viluga kahekesi tegemas pikka, nüüdseks unustatud dokfilmi „Isand ja ori”. Solli talu on Tõrva külje all ja perenaise Helgi Habichti juurde viib meid kättpidi käsikirja kaasautor Paul Mõtsküla, kelle venelaste poolt 1944. aastal maha põletatud kodutalu jäänused on siinsamas naabruses. Kanad siblivad vaikselt, kaamera ei paista neid häirivat, aeg-ajalt lendavad madalalt üle pea raskelt koormatud sõjaväe transpordilennukid. Kas nad tulevad Lätimaalt, kas nad veavad tõesti minema sõjaväemoona? Moskva putšikatseni jääb paar päeva, jõuame Arvoga siit Eesti lõunapiirilt justament parajaks ajaks Tallinna teletorni alla venelaste tankikolonni filmima. Ent tollel päeval seal Solli talus oleme alles küüditamislugusid kuulamas.

„Õhtul videvikus heliseb telefon ja on kuulda, et Miku talust on vallamajja käsutatud nende gümnaasiumi lõpupoisid. Sellest ei osanud me midagi arvata, tolle aja inimestena olime ikka väga võhikud selle poliitika ja ilmakäigu juures ning magasin selle öö täitsa rahulikult. Ja mees ütleb hommikul, et ma käin linnas, s.t Tõrvas, ära, vaatan, mis seal toimub. Istubki oma tööriietega jalgratta peale ja minema. Juba saab lõunaaeg kätte ja teda ei ole ikka veel. Kodus on kõik normaalne, keegi midagi ei tea, enne kui meheõde helistab Tõrvast ja ütleb, et Tõrva on rahvast tühjaks võetud ja vend Ärni, minu mees, on kah kinni võetud. Mina ei mõistnud midagi, panin hobuse ette, võtsin portfelliga pesu kaasa ja sõitsin miilitsasse, kus mind muidugi kokku ei lastud ja ülepea, mingit rääkimist justnagu polnudki. Ma olin 24aastane kahe väikese tütre ema, ootasin kolmandat, aga ei mõistnud sündmusi mitte üks raas – nagu poleks olnud praktilist meelt sääraste asjade suhtes.”

Mind jahmatab on tänini kõige rohkem see abitus, mis haaras tollaseid eestlasi, kui oldi silmitsi bolševike brutaalsusega. Eestiaegsete inimestena ei mahu nende arusaamadesse, et punavõim võib nii käituda – see ei saa, see ei tohi võimalik olla! Solli 33aastane peremees Ärni on lõpetanud Jäneda põllukooli agronoomi kutsega, tema vend, ülikooliharidusega talunduskonsulent teeb tõsise teadusliku töö siinse 60hektarilise talu arendamiseks. Poliitikakauged inimesed ei usu Venemaalt enne sõda siia põgenenud eesti perekondade jutte, nood elavad vist Rullis – „imelik asi küll see poliitika, kas niisugustes tingimustes seal Venemaal saab nüüd mõni inimene elada,” muigab tädi Helgi oma tollase naiivsuse üle kurvalt. Punane aasta kainestab muidugi. Peremees Ärni on 1941. aasta kevadel öösiti kodunt ära, kahlab läbi ojade, et koerad kätte ei saaks, magab tädipoja juures Karaskil ja sõidab jalgrattaga Tõrvas NKVD-le sülle!?

„Tulen siis sealt linnast koju, keegi ei puutunud, keegi ei küsinud minu käest midagi. Kodus on parasjagu lehmalüpsi aeg, kui maja ette sõidab kaks sõiduautot. Äkki on õuel viis relvastatud meest, kes tõmbavad lapsed enda juurde. Ma hakkan alles siis aru saama, kui püssid ära näen, enne mitte midagi. See on nii imelik. Siis ütleb üks eestlane, vist Ode nimeks, et teil on tund aega oma koli kokku võtta ja mitte üle 20 kilo. Meil ei ole suuri kohvreidki, topime lihtsalt viljakottidesse söögimaterjali, mis kätte juhtub, südasuvel pole õigeid talveriideidki kaasa võtta. Suilised ja sulased kaovad kõik vaikselt ära, kes kuhu, uksed jäävad pärani, lehmalüps jääbki pooleli …”

Lapsed saavad õhust aru, et midagi on väga halvasti, röögivad nii kuis jaksu on ning autosse ei lähe. Küüditajatel, kes relvadega naiste ja laste vastu, ei jää muud üle, kui lapsed hobusega ära viia, ema Helgi topitakse siiski autosse ning kõik viiakse Puka jaama rongi peale. Isa enam keegi eales ei näe ja aastakümnete pärast teatatakse, et Ärni Habicht on Sosva laagris 1942. aastal maha lastud.

On nii läinud, et olen mitmes oma filmis kombanud seda hella teemat – ja alati tundnud ebamäärast hirmu vanade haavade lahtirebimisel (kes ei oleks?) ning peljanud pisaraid. Helgi-tädi silmad jäävad kuivaks, ta on tugev naine. Üksnes siis, kui palun kõnelda poja ilmaletulekust Siberis ja hakkamasaamisest vastsündinuga, tõmbab veidi sissepoole: „… ärme räägi, siis ei saagi edasi rääkida.” Ta toob kõik kolm last Eestisse tagasi. Alles 15 aasta pärast, 1956. aastal, saab ta kolhoosilt üürikorteri omaenda tallu, mille on rändmoonakad on muidugi vahepealsete aastatega lagastanud, ning Helgi hakkab seda koos laste ja lastelastega korda tegema.

Veel ühe raske transpordilennuki bassihäälne mürin meenutab mulle sõjaaegseid pommitajate ülelende. Eesti iseseisvuse taastamise väljakuulutamiseni jääb paar päeva.

PS

2. juunil suri Kanadas 103aastasena viimane liivi keelt emakeelena kõnelenud inimene, liivi keelejuht ja luuletaja Grizelda Kristiņ (sünd Berthold), kes sündis 19. märtsil 1910. aastal Kuramaa põhjarannikul Vaide külas legendaarses liivikeelses Zūonkõ talus. – toim.