Esivanemate unustatud varjud

Jaak L?s

Missugustele tingimustele pidid vastama stsenaariumivõistluse tööd, sel teemal puhkenud kirjavahetus riikliku propagandatalitusega ja arutelu ajakirjanduses sai alguse sellest, et stsenaariumivõistluse  teadaanded ajalehtedes ilmusid millegipärast lühemana kui „kultuurosakond” Henrik Visnapuu isikus oli paberile pannud. Arvatavasti oli teksti lühendamise põhjus sama mis tänapäeval: ruumi peab jääma ka muule reklaamile.

Näiteks Päevaleht jättis oma 7. novembril 1936 ilmunud kuulutuses avaldamata Visnapuu asjakohase ettekande kolmanda, väga olulise  paragrahvi: „Filmikavasid võib esitada: 1) eksposeena (nõutav  a) lühike esitus filmi teemast ja põhiideest, b) kokkuvõtlik tegevuse arengu ja miljöö kirjeldus harilikus jutustavas vormis, d) tegelaste karakteristika) ja 2) lühendatud manuskriptina. Manuskriptina esitatud kavandid peavad sisaldama peale eskposee kohta nõutud tingimuste lühikese stsenaariumi, milles tegevus on jaotatud üksteisele järgnevateks stseenideks. Igas stseenis tuleb anda kõrvuti lahtrites: a)lühidalt jutustatud tegevus, b) tegevuskoha kirjeldus, dekoratsioon, rekvisiit, c) tegelaste iseloomustus ja nende pealaused.” Küllalt selgelt öeldud. Et aga arusaamises, mis asjad film ja filmikäsikiri õieti on, valitses Eestis mõningane hämarapärasus, on üsna mõistetav – „Päikese lapsed”, viimane kodumaal tehtud mängufilm, oli esilinastunud nelja aasta eest, 3. novembril 1932.

Segadust sündis sellisest leheteadetes võistlustingimuste omavolilisest kärpimisest palju. Propagandatalitusse kirjutas teiste hulgas ka nooruke Paul Kuusberg, et küsida täpsemalt konkursitingimusi üle, aga  lõpuks ta võistlusele oma käsikirja ei saatnudki. Kuusbergi stsenaristitalent leidis väljenduse alles 30 aastat hiljem filmis „Mis juhtus Andres Lapeteusega”.

Propagandatalitusse ja ajalehtedele kirjutavatel protestijatel polnud õigus mitte ainult avalikkuse teavitamise puudulikkuse vaid  ka selles osas, et  võistluse tähtaeg oli liiga lühike. 9. jaanuaril tegi kultuuriosakonna juhataja asetäitja Henrik Visnapuu ettepaneku tähtaega pikendada: „Kuna filmikavandite läheneva tähtpäeva eel, milline on 15. jaan. s.a., ei ole saabunud käsikirju ja kuna mitmelt poolt on avaldatud tungivalt soovi võistluse tähtpäeva edasi lükata, panen ette filmikavandite võistluse tähtpäevaks määrata 15. veebruar 1937. a.”

Samas teeb Visnapuu ettepaneku moodustada auhindamiskomisjoni ehk „jury”, kuhu ta määras lisaks endale siseministeeriumi filmiinspektori (teisiti öeldes filmitsensori) Artur Adsoni, Eesti Kultuurfilmi ärijuhi Edmund Martini, Töölisteatri juhi, näitleja ning lavastaja Priit Põldroosi, Ku-Ku klubi esindajana lavastaja ja teatripedagoogi Paul Sepa (kes oli muide 1915. aastal Moskvas lavastanud filmi „Armastus maski all”), haridusministeeriumi teadus- ja kunstiosakonna direktori Juhan Vasara ning kaitseministeeriumist kolonel Oskar Kurvitsa. Igati laiapõhjaline seltskond filmispetsialiste.

Viimane, otsustav komisjoni istung oli 13. märtsil 1937, aga juba 4. märtsi ajalehe Vaba Maa leheküljele „Filmimaailmast” oli lekitatud olulist eelinformatsiooni. „Filmivõistlus ei anna oodatud tulemusi. Filmikäsikirjade tase esialgse hinnangu järgi alla keskmise – filmiliste teadmiste ja kogemuste puudus annab end tunda.” Nii kõlas pealkiri koos laiendusega. Omaette lugemist väärt loost ainult paar tsitaati veel.

„Filmimaade kogemused  tõendavad, et suur osavõtt käsikirjade võistlustest ei kindlusta heade käsikirjade saamist. Filmiettevõtted upuvad käsikirjade virnadesse, kuid need on saadetud filmialal kogenemata isikute poolt ja nendelt esitatud ideede hulgast vaevalt leiab midagi kasutamiskõlvulist. Sel alal algajad kujutavad filmikäsikirja kirjutamist ette kergemana kui see tõepoolest on. Kui filmiautoritena filmimaades ikka jälle figureerivad tuntud nimed, siis seepärast et  f i l m i k ä s i k i r j a  k i r j u t a m i n e  o n  k u n s t,  mida võib omandada ainult aastatepikkuse harjutamisega ja kogemustega.

Meie tuntud nimega kirjanikud jäid filmikäsikirjade võistlusest eemale. Siin ei ole põhjuseks niipalju väikesed auhinnad kui teadmine, et ka nimekal kirjanikul on raske anda head filmikäsikirja. [—] Eesti filmitöös puuduvad kõik kogemused filmikäsikirjade kirjutamise alal, seepärast ei ole midagi imestada, et esimene käsikirjadevõistlus võistlevate tööde taseme poolest ei seisa kuigi kõrgel.” Tolle aja vaata et kõige filmisõbralikum Eesti ajaleht Vaba Maa oli hästi teavitatud ja igati pädev.

23. märtsil 1937 avaldasid Postimees ja Vaba Maa filmikavandite võistluse tulemuste kohta ülevaated, esimene pisut pikema kui teine. Võistlusele saabus 68 filmikavandit, neist hindamiskriteeriumidele vastavaks peeti 63. Postimees: „Zhürii  tunnustas oma lõppkoosolekul võistlusele saadetud käsikirjadest parimaiks 3 vaate- ja 2 mängufilmi kavandit. Kuna need viis võistlusele saadetud käsikirjadest paremaks tunnustatud käsikirja kõigiti täielikult ei vastanud võistluse tingimustele, zhürii tegi ettepaneku, määrata kõigile ergutustasuna 150 kr.”

Ergutusauhinna pälvis vaatefilmikavandi eest ajakirjanik ja maailmarändur, äsja Töölisteatris näitemänguga „Valge lagendik” endale nime teinud Evald „Jänkimees” Tammlaan filmiga „Töötav Eesti”. Teisena märgiti ära kirjanik Mart Raua „Kas tunned kodumaad?” ja kolmandana Nikolai Aleksejevi „Põlevkivi”. Kas Tammlaane ja Aleksejevi kavandid võisid kuidagiviisi kujuneda aluseks järgmisel, 1938. aastal valminud dokumentaalfilmidele, vastavalt „Võitluses sündinud, rahus kasvanud” ja „Põlevkivi ja põlevkiviõli tootmine”, on pinnapealsel vaatlusel raske öelda. Mart Raua lugu vabariigi sünnipäeval sündinud koolinoorte ringreisist mööda kodumaad igal juhul teostamist ei leidnud. Niisamuti jäid teostamata kaks Vabadussõja-ainelist mängufilmikavandit: Ole ja Paul Rattuse „Mitte kõik ei sure…”  ja Aleksander Kase „Jää vabaks sa”.

Mängufilmi võtteplatsil Eestis süüdati jupiterid, nagu teada, alles 1947. aastal, aga siis oli üks hoopis teine riigikord, teema oli hoopis teine  ja platsil hoopis teised tegijad. Järgmise stsenaariumivõistluseni kulus aga üle 20 aasta.

Lõpetuseks „Eesti kunsti heitlapse”, nagu kodumaist filmistsenaristikat 1980. aastate keskel hellitavalt nimetati, elavdamisel lõid 1937. aastal lisaks ülal nimetatud kirjameestele kaasa ka tulevane kirjanik Aino Tigane ning juba tuntud kirjanik Karl Ristikivi, kel jätkus filmihuvi  teatavasti  elu lõpuni. Enamik osavõtjaid olid mehed, mõni saatis isegi 2-3 filmikavandit. Aga need rohkem kui 1000 lehekülge (osa siiski õnneks duplikaadid), mis riigiarhiivis hoiul, peavad detailselt läbitöötamiseks kahjuks seekord jääma ühte teise aega.

Osa esitatud filmikavandeid saadeti autoritele tagasi, nii et täit pilti niikuinii enam ei taasta. Eriti kahju on, et kirjutajale tagasi on saadetud ka „Toomas Nipernaadi” käsikiri (autoriks keegi Arnold Endi) –  isegi kui tegemist oli grafomaaniaga, oleks seda olnud huvitav vaadata, hilisem film ju nüüd taastatuna taas levis.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming