Eesti dokumentalistikas käsitletakse liiga turvalisi teemasid

MATI PUSS

Eesti dokumentalistide gildi III suvekool 26. – 28. VIII Anija mõisas.

Teist aastat anti välja kolleegipreemia Doki Kild, mille sel aastal sai Marko Raat oma filmi „Fast Eddy vanad uudised“ eest.

Teist aastat anti välja kolleegipreemia Doki Kild, mille sel aastal sai Marko Raat oma filmi „Fast Eddy vanad uudised“ eest.

Kaader filmist

Kõigepealt võiks küsida, et kellele peaks dokumentalistika olukord Eestis peale filmitegijate endi üldse korda minema. Esiteks näen sihtrühmana filmi- ja kultuuriteoreetikuid, aga ka teistes tõsielumeediumides töötavaid isikuid nagu fotograafid, ajakirjanikud, kirjanikud, filosoofid, ajaloolased ning sotsiaal- ja loodusteadlased. Teiseks võiks dokumentalistika olukord huvitada kõiki inimesi, kes soovivad, et dokumentaalfilmides käsitletaks neile olulisi teemasid.

Suvekool algas kohtumisega šveitsi režissööri Christian Freiga, kes viibis Eestis seoses Arvo Pärdi päevadega, kus näidati tema filme „Sõjafotograaf“ ja „Hiiglaslikud Buddhad“. Mõlemas on kasutatud Pärdi muusikat. Freile on filmiloomingus tähtsad sõltumatus, põhjalik uurimistöö ja diskreetsus. Ta on endale leidnud isikliku operaatori, kellega on juba pikalt koostööd teinud ning keda peab peaaegu oma vennaks. Peale osava operaatori on Freil diskreetsuse saavutamiseks oma lähenemine ka helisalvestusele: enamasti ei kasuta ta suurt ja tähelepanu äratavat poomimikrofoni, vaid on viimasel ajal eelistanud meetodit, kus filmitavatega koos on ruumis ainult operaator ja kasutusel raadiomikrofonid ning ta ise koos helioperaatoriga hoiab filmitaval silma ja kõrva peal kõrvaltoas.

Esimese päeva ja kogu suvekooli kõige huvitavam osa oli Riho Västriku ülevaade 1960. ja 1970. aastate eesti dokumentaalfilmidest. Västrik kirjutab eesti dokumentalistika ajaloost doktoritööd ning sel sügisel jõuavad ETV eetrisse tema samal teemal tehtud saated, mis tänuväärselt teadvustavad ajalooliste kultuuriliste protsesside mõju tänapäevale ning aitavad mõtestada edasisi arenguid.

Västriku ettekande järel näidati nelja Valeria Andersoni filmi, mis oli emotsionaalselt üllatavalt intensiivne kogemus. Need tekitasid ka publiku hulgas vaidlusi. Kahjuks polnud autor saanud ise kohale tulla, muidu oleks küsinud, milline oli tema kavatsus neid filme tehes. Kui Västrik mainis, et teda huvitab dokumentalistika ajalugu uurides autorite motivatsioon, siis nende filmide vaatamine tõi selgelt välja, kui keeruline on seda kindlaks teha. Kirjandusteoorias on ammu mõistetud, et autori kavatsus teost luues võib lahkneda sellest, kuidas publik ja kriitikud seda mõistavad. Samuti on keeruline tänapäeva vaatajal aduda, kuidas omaaegne publik neid filme tajus, sest autori motivatsiooni osas läksid lahku isegi kohal olnud vanemate filmitegijate arvamused.

Suvekooli teine päev algas gildi üldkoosolekuga. Eesti dokumentalistide gild on mittetulundusühing, mille eesmärgiks on dokumentaalfilmide positsiooni tõstmine ühiskonnas, sealhulgas dokumentalistika nähtavamaks muutmine ja filmitegemise lihtsustamine. Gildile valiti ka uus juhatus, kuhu kuuluvad Raimo Jõerand, Marianna Kaat ja Riho Västrik, ning teist aastat anti välja kolleegipreemia Doki Kild, mille sel aastal sai Marko Raat oma filmi „Fast Eddy vanad uudised“ eest.

Seekordse koosoleku põhiteemadeks kujunes aga dokumentalistide huvide eest seismine (näiteks autoriõiguse küsimuses) ja gildi suhe kinoliiduga. Ühelt poolt arvati, et kuigi gildil on erihuvid seoses dokumentalistikaga, võiks kinoliit seista kõigi filmitegijate ühishuvide eest. Teiselt poolt aga kardeti, et kui gildi aktiivsed liikmed pühendavad kogu oma jõu kinoliidu muutmisele, siis ei jää neil enam aega gildi asju ajada ning mõned olid üldse skeptilised võimaluse suhtes kinoliitu muuta. Nõustun vanameistri Rein Maraniga, et gildisiseselt oleks rohkem vaja arutada ka sisuliste küsimuste ehk dokumentalistika ja gildi eesmärkide üle: on halb, kui kinoliit ei uuene, aga veel halvem on, kui dokumentalistika ise ei uuene.

Üldkoosolekule järgnes Heilika ja Ülo Pikkovi ettekanne dokumentalistika ja animatsiooni ühildamisest. See on võimalusterohke maailm, millest võiks Eestis kindlasti rohkem rääkida. Loomulikult võiks animatsiooni kasutamisel dokumentaalfilmis olla suurem eesmärk kui lihtsalt illustreerida heli. Enamasti kasutatakse animatsiooni juhul, kui tahetakse rääkida mingist teemast, mida ei saa näidata, kuna see puudutab inimese kogemust või on vaja olla filmitavate suhtes diskreetne. Paljudes animeeritud dokfilmides käsitletakse selliseid teemasid nagu vaimne tervis, traumad või seksuaalsus. Ülo Pikkovi arvates ei ole Eestis animeeritud dokumentaalfilme eriti tehtud, kuna siin on erialaliselt spetsialiseerumise piirid väga jäigad. Minu arvates on aga põhjus ka selles, et paljud eesti dokumentalistid ei taha või ei julge eelmainitud teemadega rinda pista.

Suvekoolis olid ka külalised Soomest ja Rootsist. Soome dokumentalistid tutvustasid oma gildi ning Alex Shiriaieff Rootsist loodavat võrgustikku, mis peaks ühendama dokumentaliste Läänemerest Musta mereni. Shiriaieff on pärit Venemaalt ja tunneb ka postsovetlikku kultuuriruumi. Ta tõi välja ühe probleemi, mis on minu arvates iseloomulik ka Eestile: dokumentalistid ei suhtu televisiooni eriti hästi ning „teledokumentalistika“ on ropp sõna. Tundub, et nii Rootsis kui ka Soomes suhtutakse nii televisiooni kui ka internetti dokumentalistika meediumina palju paremini kui Eestis. Näiteks Rootsi televisioon toetab dokumentaalfilmide tegemist ning juhul, kui film osutub rahaliselt edukaks, võtab oma osa tulust. Ka Eesti kultuuripoliitika peaks liikuma selles suunas.

Rahast oli teisel päeval üldse palju juttu, nii kohtumisel riigikogu liikme Artur Talvikuga kui ka vestlusringis rahvusvaheliste koostööprojektide ja kaastootmise üle. Riiklik rahaline toetus on loomulikult oluline, kuid selle väike tõstmine on pigem kosmeetiline lahendus. Unistan sellest, et noorem põlvkond korraldaks senisest teisiti nii filmitootmise kui ka oma elu. Näiteks idee oma kommuunist ei tundugi enam täieliku utoopiana, kui olen vestelnud mõnede nooremate operaatorite, helirežissööride ja produtsentidega. Põhiküsimus on aga sel juhul, millised on neid inimesi ühendavad väärtused ja eesmärgid.

Suvekooli lõpetuseks vaatasime Soomest pärit, aga Rootsis elava Mervi Junkaneni filmi („Pärast elu. Neli lugu piinamisest“) „After Life: Four Stories of Torture“ ning sellele järgnes vestlus autoriga. Film on tehtud neli aastat tagasi, aga on praegugi väga aktuaalne, kuna käsitleb ka Eesti ühiskonnas kirgi kütvat pagulasteemat.

Anijast tagasi sõitsin koos ühe eesti noorema põlvkonna produtsendiga. Rääkisime autos eesti dokumentalistika hetkeseisust ja mul oli hea meel, et ka keegi peale minu arvab, et praeguses eesti dokumentalistikas käsitletakse liiga pehmeid ja turvalisi teemasid. Arvan nagu eesti animatsiooni vanameister Priit Pärngi, et kui purakat on võimalik teha, siis tuleb ikka purakat teha! („Jüri Üdi klubi“, 22. X 2012). Selleks aga, et purakal oleks tõesti kultuuri edasi viiv mõju, on esmalt vaja praeguse olukorra analüüsi, arutelu ja edasiste eesmärkide mõtestamist. Seda, kas selleks leidub inimesi ja kas gild suudab seda tegevust toetada, näitab aeg. Lootust on!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar