E: „elevandid“, „eurod“ või lihtsalt „edasi“

KARLO FUNK

Eesti kultuuri riiklikest institutsioonidest võib mõelda kui neljast elevandist, millele toetub maailm. Need eksootilised loomad ei kuulu küll meie maailmapilti, isegi mammutijäänused on tõenäoliselt kandunud Eesti aladele liustikujää liikumisega. Eestis sündinud ja sündiv looming vajaks mõnd loomulikumat ja praktilisemat kujundit. Tõenäoliselt on see midagi igapäevaselt tarvitatavat, näiteks laud. Laual on neli avalik-õiguslikult seadusega kultuuri püsti hoidvat jalga: Eesti Rahvusooper, Eesti Rahvusringhääling, Eesti Rahvusraamatukogu ja Eesti Kultuurkapital. Muidugi ei ole ka laud midagi lihtsat, miks muidu kasutas Bertrand Russell uurimuses „Filosoofia probleemid“ seda tegelikkuse ja näilikkuse vahekorda iseloomustava näitena. Miks muidu küsitakse pidevalt ka kultuuri kohta samamoodi kui Russell: kas üldse on tegelikku lauda?

Sõprade seas kulkaks kutsutu on saanud loomingule loomulikuks ja tema lauanurgale mahuvad kõik kunstid, nii need, mida peeti oluliseks 90 aastat tagasi, kui ka hilisemad tulijad. Värskelt asutatud audiovisuaalse kunsti sihtkapitalil oli filmi ellujäämiskursustel 1990ndate alguses, Tallinnfilmi murenemise järel, olulisem roll kui sihtkapitalil mõnes teises valdkonnas. Paraku pole keelde tulnud mugavamat sõna ja audiovisuaalse kunsti sihtkapitali nimetust kuuldes tuleb esimesena pähe kognitiivne häire. Ometi on filmi-, foto- ja meediavaldkond, millele tookord viidati, põhjalikult muutunud.

Film, AV-kunst ja muutused

Filmitootmine Euroopas on võrreldes sellega, mida tavapäraselt peetakse kõrgkultuuriks, olnud juba mõnda aega eristaatuses. Euroopa Liidul on iseseisev meediaprogramm, mis toetab filmi ja televisiooni, Euroopa Nõukogul on filmifond Eurimages. Kuni levitamiseni on välja kujunenud lugude kirjutamise, arendamise ja tootmise mudel, mis on üldpõhimõtetelt igal pool sarnane. Filme ei tooda lihtsalt kunstnikud, vaid eraettevõtted. Ka kultuurkapitali audiovisuaalses sihtkapitalis järgitakse seda mudelit ja põhirõhk on filmide tegemise toetamisel. Ehkki aastati ei ole täpset statistikat lihtne leida, moodustab toetus anima-, dokumentaal- ja mängufilmide tegemiseks tõenäoliselt kolm neljandikku kogu sihtkapitali eraldistest.

Kuigi AV-kunsti sihtkapital on filmikultuurile oluline, pole see erinevalt paljudest teistest valdkondadest määrava kaaluga filmiloomingu rahastamisel. Tootmise põhiraskus on olnud Eesti Filmi Sihtasutusel ja sellest välja kasvanud Eesti Filmi Instituudil. Filmitegemine on alati olnud aeganõudev, heitlik ja kulukas, nii et ainult AV-kapitali või filmifondi toetusega ühtki mängufilmi teha pole võimalik. Algusest peale on püsinud teatav pinge riikliku filmifondi ja loojatest komisjoni valiku vahel, ent pikkade ja kulukate mängufilmide osas on enamasti valitsenud üksmeel. Mitmeid juhtumeid, kus teos jääb otsustajate erinevate esteetiliste tõekspidamiste kokkupõrkes tegemata, on ette tulnud lühifilmide puhul.

Kulka võib olla rahul, et nende kaal filmikultuuris on viimastel aastatel tasapisi kasvanud. Sügisesel filmikonverentsil heitis Lauri Kärk filmiinstituudile ette passiivsust eelarve kasvatamisel võrdluses kulkaga. Atmosfääri sisenedes põleb see väide siiski heleda leegiga tuhaks, sest kulka eelarve sõltub otseselt maksulaekumistest, mille kasvades suureneb automaatselt ka kulka eelarve. Sihtkapitali osakaal kogu riiklikust filmirahastusest on kõikunud 25% ja 28% vahel. Filmi sihtasutuse ja instituudi eelarve on läbi elanud tõuse ja langusi koos riigieelarvega.

Nagu ka teistes sihtkapitalides, toetatakse sõite, koolitust ja osalemist festivalidel ning eraldatakse loomestipendiume. Viimastel aastatel on märgata sihtkapitali üha kasvavat toetust Euroopa filmide ja eriprogrammide maaletoomisele. Kui raamatud ilmuvad endiselt paberil ja lavastused reaalses ruumis, siis kino on Eestis kümmekonna aastaga läbi teinud lõpliku digitaalse pöörde. Viimasena vajavad väljavahetamist veel projektsiooniseadmed. Väiksemate maakohtade kinode digitaliseerimisel on sihtkapital ja kultuurkapitali nõukogu haaranud selge initsiatiivi.

Audiovisuaalvaldkonnas on kultuurkapitalil laiemad kokkulepped rahvusringhäälinguga dokumentaalfilmide sarja „Eesti lood“ tootmiseks ning Eesti Filmi Andmebaasi ja Balti Filmi- ja Meediakooli toetamiseks. Sellisel tasandil koostöölepinguid ei paista olevat näiteks teistes valdkondades.

Kultuurkapitali mudeli õigustatus peaks olema kõigile väljal tegutsejatele ilmselge. Ent kas kulka otsustamismudel vähemalt audiovisuaalvaldkonnas on endiselt õigustatud? Kindlasti hoiab see tasakaalu tsentraliseeritud kultuuripoliitilise nägemuse ja valdkonnas tegutsejate demokraatliku konsensuse vahel. Kultuuri, mitte üksnes kunstivaldkondade arengu seisukohalt, on küsimus pigem selles, millist kogemust võib filmivaldkond vahendada teistele. See ei ole ainult loomemajanduse ja „skaleeritavate mudelite“ küsimus.

Kultuur pärast elevante

Üha selgemalt on märgata, et kuigi areneb rahvusvaheline professionaalne koostöö, kaotavad loomingulised valdkonnad Eestis üksteise vastu huvi. Uusi loovaid seiklusi valdkondade vahel või e-ruumis, mis on Euroopa kultuuripoliitika eesmärgiks, ei sünni. Valdkondadevahelise koostöö edendamiseks on mõeldud kultuurkapitali nõukogu, kuid selle toetuste reas annab ulatuslikke koostöönäiteid otsida. Valdavalt domineerivad suurüritused, kinode digitaliseerimine, festivalid ja tõlked. Uuenduslikku valdkondadeülest koostööprojekti ongi keerukam ära tunda, sest see ei saa a priori mahtuda etteantud raamidesse ega pakkuda valmis vastuseid.

16. jaanuari Sirbis püüdis Ülo Pikkov, endine AV-kunsti sihtkapitali esimees, leida Eesti kultuuri virtuaalses ruumis.1 Ta toob välja pärandi kättesaadavuse ammuse küsimuse, aga ka ühetaolised lahendused. Peegeldamata UNESCO pärand, mõõdukalt vanamoodsad veebilehed ja Wikipedia-artiklid ei ole piisav e-identiteeti rahvuslikuks uhkuseks pidavale maale. Kui mõelda analoogiate kaudu, siis kas keegi tahaks kolida riiki, mille elukeskkond väljendub vaid omavahel paindlikult seotud registrite ja kiire asjaajamisena? Kas Eesti on huviäratav e-bränd, mille kaudu ajada äri teistes riikides, või midagi veel? Pikkovi küsimus, kas e-residentidele pakutakse ka osakest kohalikku identiteeti ja teadmist, tuleb järjekindlalt ikka ja jälle esitada. Näiteks omas ajas uuenduslik, Eesti riiki, loodust, ajalugu ja elamiskultuuri laiemalt tutvustav ingliskeelne veebientsüklopeedia „Estonica“ on jäänud kümmekond aastat kaasajastamata.

E-kultuuriruum on üks esimesi ettevõtmisi, mida ei saa pikemalt edasi lükata. Eesti saatkond SecondLife’is on praeguseks suletud. Ent võimatu on ette kujutada näiteks loomemajanduse arengut, kui selle ainsaks platvormiks jäävad üksikud, piiratud ingliskeelse sisuga veebilehed, mille teave on omavahel sidumata. Lühinägelik on ette kujutada, et EASi kahtlemata oluline, kuid enamasti paraku paljude riikide sõnumist eristamatu infoväli suudab asendada otsiva inimese uudishimu ja janu ainulaadse järele.

Hooandja kiire omaksvõtt näitab, et esmasel loomingulisel tasandil on tegijatel põhimõtteliselt võimalik toimida kiiresti ja vahetus kokkupuutes oma publikuga. Riik toetab teiselt poolt, kindlate valdkondlike eesmärkidega institutsioone ja kultuuri säilitamist. Nende kahe vahel on puudu tasand, kus saaks toimida valdkondadevaheline koostöö, kus saaks toimuda kasv uue publiku leidmise ja parema rahvusvahelise koostöö kaudu. Atomaarsed ekspordialgatused ei asenda teadlikku arendamist, mis loob kultuuriteadvuses uusi orgaanilisi seoseid. Lisaks interdistsiplinaarsetele loojatele on vaja ka interdistsiplinaarseid fonde, kes nende tegevust mõistaksid ja toetaksid, talendiprogramme ning eelkõige kontakte nende väljaarendamiseks.

Sellist laadi interdistsiplinaarsusest rääkis Robert Kitt Postimehes sügiseses arvamusloos „Ülim eesmärk“,2 kus vaatles era- ja avaliku sektori osakaalu kultuuri rahastamises. Siinkohal oleks lihtne esitada nägemus uuest, soovitavalt riiklikust kultuurifondist. Ent see, mille poole tuleks püüelda, on pigem omalaadne kultuuri riskikapital koos Hooandja-taolise lisatoetusvõimaluse ja eraettevõtete algatustega. Kultuurkapitali õiguslik vorm seda ei välista. Erinevalt Põhjamaadest on Eestis eitatud maksupoliitikat, mis toetab investeerimist kultuuri. Just sellele ja ministeeriumide tegelikule koostööle toetuvad aga arvukad nii sise- kui välismaised ettevõtmised Skandinaavias.

Kui kõrgkultuur oleks tõepoolest laud, siis milline? Ilmselt mitte ainult rootsi laud maksumaksjatele. Selle ääres peaks saama istuda ja aega veeta, vaja on häid toole. Ent institutsionaalsete jalgade asemel võiks uus kergkultuur toetuda rakendatavatele põhimõtetele. Neid on samuti neli.

Kultuurkapital toetab loojaid.

Riik koostöös erasektoriga toetab

valdkondadevahelisi ettevõtmisi.

Kõiki valdkondi siduv e-kultuur.

Loov osalus ja ühisrahastamine.

1 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/e-residentsus-ja-eesti-virtuaalne-kultuuriruum/

2 http://arvamus.postimees.ee/2942827/robert-kitt-ulim-eesmark

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming