Boreaalne road movie viib Eestist Tšukotkale

FILIPP KRUUSVALL

Dokumentaalfilm „Teekond ussinuumajani” (Eesti 2014, 68 min), režissöörid Liivo Niglas ja Priit Tender, operaator Liivo Niglas, helilooja Pastacas. Film linastub koos Priit Tenderi animafilmiga „Ussinuumaja” kinodes Sõprus ja Artis.

Tuntud animafilmide režissööril Priit Tenderil linastus 2012. aasta novembris 15minutiline joonisfilm „Ussi­nuumaja”, mis põhineb samanimelisel lool tšuktši muinasjuttude kogumikust „Unesnõiduja”. Edasi astus ta aga ainulaadse sammu ja tegi sama loo ümber ka dokumentaalfilmi. Ja tegu ei ole lihtsalt making of tüüpi lisakommentaaridega, vaid täispika dokiga, kus autor läheb otsima selle loo ehk siis muinasjutu sisu, tähendust ja allteksti. Tulemuseks on isiklik ja samas antropoloogiline road movie. Teekond kulgeb otse joonistuslaua tagant vahelepõigetega Peterburi ja Londoni kaudu müstilise Tšukotkani välja, et teada saada, kas on olemas maailm, kus leiab ka tegelikult aset see hinge­kriipiv ja intrigeeriv süžee.

Priit Tender otsimas „Ussinuumaja“ jälgi maa alt ja maa pealt,  sõprade ning vaenlaste hulgast.  Kaader filmist

Priit Tender otsimas „Ussinuumaja“ jälgi maa alt ja maa pealt, sõprade ning vaenlaste hulgast. Kaader filmist

Kaader filmist

Konteksti avamiseks tuleks alustada loo käivitajast ehk muinasjutust endast. Ilmselt on enamikule tuttav sarjas „Muinaslugusid kogu maailmast” 1981. aastal küllaltki suure tiraažiga ilmunud peopesasuurune raamat „Unesnõiduja”, kus sees kolmteist Andres Ehini valitud ja vene keelest tõlgitud tšuktši muinasjuttu. Raamatu mõjususes ja ekspressiivsuses on suur panus Kaljo Põllu illustratsioonidel. Tekst koos piltidega manab raamatu avajale ette täiesti ennenägematu ja tundmatu õõvastavalt kütkestava maailma. Sealne elu ja tegelased pärinevad justkui paralleel­reaalsusest, nende tegutsemise ja olemise motiivid tekitavad hämmastust. Selline täiesti toores, ürgne ja sürreaalne maailm mõjus seejuures üdini võluvalt. Võib-olla oli üks põhjusi ka see, et tolle aja ideoloogiast läbiimbunud riigis, kus igal lool pidi olema moraal ning iga asi pidi tõestama teadagi mida, mõjus see mustvalge Põhjala põlisrahvaste maailm värskelt ja iseseisvalt – vabalt ja süsteemiväliselt.

Lugu sünnib teatavasti kontekstis ja lugeja-vaataja antud tähenduste väljas. Üheks tunnetuse suunajaks võibki ilmselt pidada Kaljo Põllu illustratsioone. Sellest saab eriti näitlikult aru, kui võtta kõrvale 1974. aastal ilmunud venekeelne originaalteos, kogumik „Tšukotka ja Kamtšatka rahvaste muinasjutte ja müüte”. See on muidugi mahukam, ent sealt leiab ka kõik eespool mainitud lood. Selle raamatu illustratsioonid on aga hoopis teise emotsionaalse laenguga. Eestikeelse raamatu kaanel näeme me sünget mustvalget šamaani tagumas trummi ning tema ekspressiivne suu ja silmad väljendavad pinget, viha ja hirmu, mingit ürgset karjet ja jõulist ohtlikku taotlust. Venekeelse raamatu kaant ehib aga soojades oranžides toonides tšuktši mask või nägu, mis on koloriitne ja autentsete tšuktšidele omaste tätoveeringutega, ent see nägu on laia naeru täis. See mask mõjub samuti väga ekspressiivselt ja kütkestavalt, ent soojalt ja jaburalt, ning sellest tekib eelhäälestus lugudele, mis mõjuvad siis ka hoopis pehmemalt ja armsamalt.

Kindlasti vastab selline raamatukujundus palju rohkem üldisele nõukogude ideoloogiale, kus väikerahvaste kultuur oli pealiskaudses käsitluses soositud ning seda püütigi kujutada armsal ja vahval moel. Näidata mõnda rahvast karmi ja metsikuna oli selgelt valitseva dogmaga vastuolus. Kas selline illustratsioon on siis teadlikult vale? Filmist saame teada, et tšuktšid hindasid eriti naisi, kelle lõuale tätoveeritud triibud olid peened ja sirged, mis andis tunnistust, et nad naersid vähe, pidasid karmides oludes hästi vastu ning oskasid kannatada. Filmis näeme aga ka kõrges eas Tšukotka põliselanikke, kes räägivad oma lugusid nakatava naerusuisusega. See viib mõttele, et rohkete üleliiduliste anekdootide kangelasteks saidki muidu väiksearvulised tšuktšid (nende arv on kõikunud 12 000 ja 15 000 vahel) just oma lapsemeelse siiruse ja vahetuse tõttu. Nii et lõplikku järeldust muinasloo kangelaste tõelise iseloomu kohta polegi niisama lihtne teha.

Filmis „Teekond ussinuumajani” pole keskendutud siiski eelmainitud raamatule, vaid lähtutud on Priit Tenderi animafilmist „Ussinuumaja”, mille lühendatud versioon on samuti lõikudena dokumentaalfilmi sisse paigutatud. Nagu näha, põhineb see täielikult muinasjutu originaaltekstil ning selle sünge jõhker pildikeel on selgelt saanud inspiratsiooni Kaljo Põllu illustratsioonide maailmast.

Autor tunnistab ausalt, et teda hakkas painama, kust üldse selline motiiv (hülgekütt kasvatab hiiglaslikke usse, et nendega oma naine tappa) tulnud on ja mida see tähendab. Kas sellel lool on olemas oma loogika, mida me kohe ei näe? On lugu müstiline või hoopis olmeline? Režissööril tekkis tunne, et ta peab selle muinasjutu saladusele jälile jõudma ning see ta otsingutele ja rännakule viiski. Mida kaugemale ta oma siiral ja lapselikult uudishimulikul moel läks, seda sügavamale selle loo sisse ta langes.

Oma teekonda alustab Priit Tender kõigepealt Eestist, kus ta külastab psühhiaatrit ja jungiaanlikku analüütikut Pille Varmanni, kes annab loole tänapäevase ja eestikeskse tõlgenduse. Seejärel viib tee Londonisse Lõuna-Aafrika päritolu inglise näitekirjaniku ja luuletaja Deborah Levy juurde, kes annab süžeele juurde universaalse emotsionaalse ja seksuaalse tahu. Põnev külastus leiab aset kuningliku kunstikolledži animatsiooni osakonnas, kus autor näitab „Ussinuumajat” tudengitele ning küsib neilt tagasidet. Siin torkab eriti teravalt silma ootus korraliku ja õige lineaarse loo ning poliitiliselt korrektselt välja arendatud karakterite järele.

Jättes siinkohal otsad lahti, suundub Tender ehtsaid tšuktše otsima. Esimeste leidmiseks pole tarvis väga kaugele minna. Näiteks võib neid kohata Peterburi pedagoogilise ülikooli tšuktši keele kateedris, kus töötab esimene doktorikraadiga naistšuktš Ida Vladimirovna Kulikova. Ta tegeleb tšuktši põhjapõdra­karjuste tänapäevase sõnavaraga ja nimetab ennast naljatledes ainsaks Peterburi põhjapõdrakasvatajaks. Jutuajamise sissejuhatuseks jutustab ta ka ühe heasüdamliku tšuktši anekdoodi ning hästi kulgeva töötegemise kindlustamiseks kostitatakse ka vaime. Ent mida ei tule, see on info muinasjutu enda kohta. Järgmine põnev tegelane on mitmekordne Venemaa meister jõutõstmises Aleksandra Megežekskaja, kes annab kõneka sissevaate tšuktši naiste ürgsesse iseloomu.

Kuni lõpuks viib reis piltlikult öeldes maailma otsa, Euraasia mandri kõige kaugemasse kirdenurka, Põhja-Jäämere ja Vaikse ookeani vahele kiilutud poolsaarele, kus Eestist 15 korda suuremal alal elavad end ise luoravetlan’iteks ehk tõelisteks inimesteks nimetavad tšuktšid. Kohta, kus 25aastane Penentegren Nunligrani külast jutustas 1953. aastal rahvaluule uurijale ja tõlgile Pjotr Inenlikeile esimest korda meile teadaolevat „Ussinuumaja” lugu. Viie aasta pärast kupatati aga kõik mereäärsed tšuktšid, kellele oli süstaga 80 kilomeetri kaugusel Alaskal ära käia naljaasi, kaugele tundrasse, et piirivalvele jääks avaram tegevusväli.

Omal ajal võimendas elamust tšuktšide müstilistest muinasjuttudest ka see, et tegelikult ju keegi ei teadnud ega tundnud, kuidas see rahvas meist umbes 12 000 kilomeetrit eemal tegelikult elab. Ja ega päris täpselt ei tea siiamaani. Priit Tenderist ning varemgi Kamtšatka poolsaarel filminud operaatorist Liivo Niglasest on lausa kangelastegu, et üldse jõuti laevade, helikopterite ja roomik­transportööride abil nii ligipääsmatusse paika. Pärast aastakümneid kestnud assimileerimist ja traditsioonilisest eluviisist võõrutamist polnud sugugi niisama lihtne autentset koloriiti leida. Siiski püüti kaadrisse mitmeid võib vist öelda et isegi muinasjutulisi vanakesi, kes andsid loo pärinemise kohta kätte nii mõnegi niidiotsa. Providenije asula kinos näidati noorematele kohalikele ka „Ussinuumaja” filmi ennast.

Kuhu filmiteekonnaga välja jõuti? Eks ta peegelda kõige enam seda, millised on meie ootused lugudele ning kuivõrd me suudame mõista maailma, mis erineb meie omast väga palju. Ühtlasi sedagi, kuivõrd me suudame leida kõiges, ka kõige müstilisemas, midagi üldinimlikku ja kõigile omast. Nagu Priit Tender filmi lõpus ütleb: „Minu animafilmist sai dokumentaalfilm, ent dokumentaalfilm kadus lõplikult ussinuumaja muinasjuttu.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming