Auhinnakultuurist filmikunstis

TRISTAN PRIIMÄGI

Lisaks Neitsi Maalile võitis Riho Undi „Isand“ ka  kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia.

Lisaks Neitsi Maalile võitis Riho Undi „Isand“ ka kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia.

Kaader filmist

Auhindadest ja auhindamisest rääkides oleks ehk sobilik põrgatada kaht mõtet, mis jäid kõlama 6. jaanuaril Neitsi Maali filmiauhindade üleandmise ürituselt. Õhtu juht Karlo Funk tõi välja tõsiasja, et meretaguste suurte auhindade tõttu peegeldame me justkui iseennast teise kultuuri kaudu, et meie eestlaslikkust aitab määrata justkui võõras tunnustus. Neitsi Maali laureaat, parima eesti filmi auhinna võitja Riho Unt filmiga „Isand“ sõnastas umbes midagi sellist, et rahvusvaheliselt festivaliareenilt saab küll igasugu tunnustust ja auhindu, aga üks asi, mida saada pole võimalik, on Neitsi Maali ehk päris oma Eesti filmiauhind.

Nendest kahest seisukohavõtust võiks ju sünteesida midagi sellist, et me ei oska hinnata seda, mis on päriselt meie oma, omane meile endile ja hinnatav meie kontekstis. Eesti kultuur on siin meie kõigi jaoks, aga me peame kõik teda ka ise elus hoidma. Võõras tunnustus on tore, aga seda ei tohiks käsitleda absoluudina. Me peaks ehk ise teadma paremini oma väärtust.

Boheemlaste sport

See teema on filmikunstiga seoses esile kerkinud just ennekõike seetõttu, et enne „Mandariine“ ja „Vehklejat“ ei suhestunud laiem avalikkus eesti filmi üldse mitte kuidagi, kui välja arvata mõnede festivalihittide tunnustus boheemlaskonna hulgas (Õunpuu) ja rusuv nõukanostalgia (Nõmmik). Kultuuri hinnata on keeruline ning soov mingi struktuurse hindamissüsteemi järele peegeldub ka eestlaste kultuuritarbimise eelistustes. Suusatamine. Kaks sekundit taga, viis sekundit ees, neljas koht, asi selge. Eurovision. 10 punkti, 12 punkti, tulime tubliks viiendaks (sellises konkurentsis!), järgmine aasta paremini, asume juba kohe trenni tegema. Pärt meeldib eestlastele ennekõike vaid seetõttu, et meieni on jõudnud välisriikidest vastavasisuline direktiiv, et tegemist pidi olema tuntud ja tunnustatud heliloojaga. Ma ei mäleta küll erilist Pärdi-vaimustust, kui ta veel Eestisse polnud tagasi tulnud. Kas see on seotud kuidagi siis geograafilise asukohaga, kus seda eesti kultuuri parasjagu viljeldakse? Ka Pärdiga seoses pole spordivõrdlused kunagi päris kaadrist kadunud. Maailma enim mängitud elav helilooja viiendat aastat järjest. Tšempionide eine.

Nüüd, kui meie Eesti filmirong on üks kord grusiinist ja teine kord soomlasest rongijuhi juhatusel jõudnud Kuld­gloobuste ja Oscarite jaama, hingab rahvas kergendatult. Lõpuks ometi oleks justkui mingi tõend selle kohta, milline film on hea ja milline mitte. Ainuke probleem on selles, et kõik hindajad on välismaalased. Kui „Vehkleja“ esiviisikust välja jäi, oli meedias kosta murelikku arutelu, et ei tea, mis neile siis seal ikkagi ei meeldinud, et peaks järgmine kord paremini tegema. Paremini, aga kellele? Filmitegijaid sportima sundides võib sündida olukord, kus tehakse kellegi teise pärast mingit asja, millega endal enam midagi pistmist pole. Kulunud meemi siinkohal kuritarvitades: võib ju ka Mikiga, aga oluline oleks meeles hoida Mikita. Ameeriklastele Gruusia ja Soome abiga eesti kultuuri tehes oleme küll rahvusvahelises plaanis mõõdetavad, aga omaenese identiteedi kujundamise ja arendamise protsessis ei oleks ehk tarvis iga hinna eest otsida teiste tunnustust. Kui mäng käib võidu peale, siis tundub mulle, et hinnatakse lõppkokkuvõttes ikkagi originaalsust. Ja mõte pole siinkohal saavutusi alavääristada, vaid meelde tuletada, et võistlusmomendi kõrval on kultuuritekste oluline hinnata ka sellisest kontekstist sõltumatult.

Suurus pole oluline

Seoses Neitsi Maalidega tõusis meedia huviorbiiti ka vaidlus selle üle, et kui Neitsi Maali on ainus Eesti filmiauhind (kui kultuurkapitali ja riiklike instantside aastapreemiad välja arvata), siis kui adekvaatne on Maalit määravate Eesti filmikriitikute arvamus? Maalisid on vaid üks, ja rahvusvahelise tähelepanu alla sattunud „Vehklejat“ polnud isegi viie kandidaadi hulgas. Rahvuslikku probleemi siin pole, sest „Mandariinid“ sai muu tuntuse kõrval ka Neitsi Maali laureaadiks 2014. aasta alguses, rohkem kui aasta enne filmi jõudmist Oscarite lühinimekirja. Pigem tuletab „Vehkleja“ väljajäämine Maalide nimekirjast (ja seejärel ka Oscarite viie hulgast) meelde, et kriitikute hääl on justkui loodud selleks, et tasakaalustada meedia jõulist survet avaliku filmimaitse kujundamisel. Kõige parem film ei pruugi tingimata olla see, mida on kõige rohkem vaadatud, mille kassatulu kõige suurem või meediakajastus kõige laialdasem. Riho Undi „Isandat“ ei näidatud Tallinna kinodes peale esilinastuse eelmisel aastal mitte ühtki korda! Neitsi Maali võit tõi filmile veel ühe linastuse jaanuaris.

Tekkinud olukord ei saagi kohati pähe mahtuda populaarsete kommertsfilmide tegijatele, kelle meelepaha taga Neitsi Maali jagamisest kõrvalejäämisest on ehk kohatine illusioon põhjuslikust seosest kassatulu ja kunstiliste ambitsioonide vahel. Kriitik hindab oma kriteeriumide järgi, juhuvaatajal on teised väärtushinnangud ja hinnata on võimalik nii festivalide auhindu, kassatulu, meediakõmu kui mida tahes – igaüks neist on täiesti omaette mõõdupuu.

Kuidas siis pingeid maandada sel kallil ajal, kui eesti filmil on jällegi avalikesse aruteludesse asja ja huvi on üleval?

Esimesed pääsukesed

Asja võiks nii mitmeski mõttes lahendada Eesti filmiauhindade projekt, mis on töösse lükatud, kuid mille saatus on praegu veel ebaselge. Eesti filme ei olegi aastas nii vähe, et neist ei võiks rääkida eraldi teemana. Filmiauhinnad võimaldaksid laiemal ringil oma ala professionaalidel hinnata Eesti filme täit kultuurikonteksti tundes ja arvesse võttes. Film saaks vajaliku tähelepanu ja, mis peamine, meie oma mängureeglite järgi, meist lähtuvalt, mitte kellegi teise keskmist maitset arvestades. Hinnatud saaksid, ma usun, nii alternatiivsemad projektid kui suurfilmid. Samuti oleks paljudel kaadritaguste ametite pidajatel võimalik astuda inimeste ette ja laiendada sellega ka meie üldisi teadmisi eesti filmist. Hetkeline rahvusvaheline foon on andnud meile ka hea stardipositsiooni laiemaks huviks. Äkki huvitab kedagi ka väljaspool Eestit, millised on eesti parimad filmid? Mind näiteks huvitavad soomlaste Jussid. Ja lätlaste Kristapsid. Ja leedulaste Hõbekured. Tõesti, tõesti: praeguse seisuga tundub Eesti olevat regiooni ainuke riik, kellel pole oma ametlikke riiklikke filmiauhindu.

Nii et mängigem suurt mängu, aga lükakem käima ka teine, kohati isegi olulisem filmide hindamise süsteem. Kes ikka teaks paremini, millised me oleme või olla tahame, kui mitte me ise. Me võiksime oma kohalikule filmiajaloole viidates kas või näiteks Pääsukesi jagada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar