Universaalajalugude aeg on möödas

Lugejale, kes tunneb põhjalikumalt vanade idamaade ajalugu, on „Maailma ajalugu“ liiga pealiskaudne ning täis faktidena esitatud hüpoteese.

JAAN LAHE

Raamatutel, mis püüavad hõlmata kogu maailma ajalugu, on õhtumaises historiograafias pikk traditsioon. Juba ajaloo isa Herodotose (u 484 – u 425 eKr) „Historia’s“ võib näha ambitsiooni kirjeldada kõiki maailma maid ja rahvaid. Et raamat käsitleb reaalselt vaid kreeklaste asuala ja Pärsia Ahhemeniidide riigi territooriumil või nende läheduses elanud rahvaid, ei muuda asja. Tollastele kreeklastele tuntud oikumene ehk asustatud maailm oligi palju väiksem kui meie maailm. Herodotose jälgedes käivad hellenismiajastu universaalajaloolased Polybios (u 200–120 eKr) ja Diodoros (u 80–29 eKr). Nende teostes on kirjeldatud Herodotose omaga võrreldes palju suuremat hulka rahvaid ja näidatud, kuidas Aleksander Suure vallutuste tulemusena avardusid kreeklaste silmis oikumeeni piirid. Universaalajalugude traditsioon jätkub ka keskajal. Selle tuntuim esindaja on kahtlemata Otto von Freisingi „Chronica sive Historia de duabus civitatibus“ (kirjutatud 1143–1146, esimene trükiversioon ilmus 1515. aastal). Teos algab maailma loomisega, seejärel kirjeldatakse suurte maailmariikide ajalugu (komme vaadelda inimkonna ajalugu teineteisele järgnevate maailmariikide kaupa pärineb juudi apokalüptilisest kirjandusest, mida vanas testamendis esindab II sajandist eKr pärinev Taanieli raamat) ning lõpetatakse autori visiooniga. Raamatuid, kus võetakse ühte või paari köitesse kokku kogu inimkonna ajalugu, on kirjutatud aga ka pärast teadusliku ajaloouurimise juurdumist uusajal ja neid ilmub tänapäevani. Eesti keeles ilmunud käsitlustest on ilmselt tuntuim 1930. aastatel ilmunud N. Kanni koostatud „Üldine maailma ajalugu“, mis anti vihikute kaupa uuesti välja 1990ndatel. Ka Seppo Zetterbergi koostatud „Maailma ajalugu“ kuulub selliste teoste hulka.

Üks inimene ei suuda käsitleda kogu maailma ajalugu ja seepärast on ka viimati nimetatud teosel hulk autoreid. Kuna minu uurimisperioodiks on vanaaeg, piirdun arvustuses ka selle osaga raamatust. Piiratud ruumimahu tõttu vaatlen vaid muistse Mesopotaamia ja Egiptuse kultuuri käsitlust, mille autoriteks on vastavalt Jaakko Hämeen-Anttila ja Raija Mattila.

Mesopotaamia

Vead ja vaieldavused algavad juba peatüki alguses. Juba ainuüksi Mesopotaamia nime tõlkevaste „kahe jõe maa“ (lk 47) on vale. Kuigi vanad egiptlased nimetasid Mesopotaamia ala „kaheks jõeks“, tuleneb Mesopotaamia siiski kreeka keelest ja tähendab „jõgede vahel asuv ala“ (kr mesos – vahel, keskel, potamos – jõgi). Mesopotaamia vanim tuntud rahvas on tõepoolest sumerid, kuid Hämeen-Anttila väide, et sumerid saabusid Mesopotaamiasse idast või põhjast IV aastatuhandel eKr“ (ibid.), on vaid üks hüpotees, millele on esitatud ka alternatiive. Seepärast oleks korrektsem väita, et sumerite algkodu on kuni tänaseni teadmata. Kindel pole isegi nende sisseränne, küll on aga teada fakt, et IV aastatuhande keskel eKr võtsid nad kasutusele piktograafilise kirjasüsteemi, millest arenes kiilkiri. Ka on vanimad tõendid sumeri kirja olemasolust mõnevõrra varasemad kui u 3200 eKr, nagu väidab autor (lk 47 ja uuesti lk 49).

Mind üllatab, et Hämeen-Anttila ei käsitle Sumeri kultuuri vanimat ajajärku Uruki ajastut (u 4000–3100 eKr), mainides seda vaid ühes lauses sissejuhatuses ning hüpates kohe Jemdet-Nasr’i ajastusse (u 3100–2900 eKr). Kuigi viimase perioodi kohta on meil rohkem allikaid, on ometi kindel, et Sumeri tsivilisatsioonile pandi alus siiski Uruki ajastul. Järgnevalt (lk 47-48) tutvustab autor Mesopotaamia müütilist ajalookäsitlust, mis on Mesopotaamia rahvaste ajalooteadvuse mõistmise seisukohast möödapääsmatu, ent tema väide, et Ziusudra on sama mis „piibli Noa“ (lk 48), pole siiski korrektne. See, et Mesopotaamia veeuputuslugu on mõjutanud vana testamendi veeuputuslugu, on kindel, ent korrektne oleks siiski väita, et Ziusudra on piibli Noa prototüüp, mitte neid samastada. Hämeen-Anttila seletus, et veeuputuse puhul on ilmselt tegemist mingi lokaalse katastroofi kujutamisega üleilmsena, on veenev, ent me ei tohiks seejuures unustada, et keskmisele vanaaja inimesele oligi „inimeste maailm“ võrreldes meie omaga suhteliselt väike.

Edasi käsitleb autor kolme varadünastilist perioodi, püüdes nende puhul välja tuua igale perioodile kõige iseloomustavamat. Esimesel varadünastilisel perioodil (u 2900–2700 eKr) domineeris Põhja-Sumeris teatavasti Kiši kuningriik (lk 48), ent ehk poleks olnud liig mainida, et juba sel ajajärgul olid olemas ka Ur ja Uruk, mis domineerisid Lõuna-Sumeris. Teise varadünastilise perioodi puhul mainib Hämeen-Anttila kolme riigi (Kiš, Ur ja Uruk) omavahelist konkurentsi (lk 49), kuid viimane algas siiski ilmselt juba esimesel varadünastilisel perioodil. Selle ajastu silmapaistvate tegelaste hulgas mainib autor III aastatuhande algusest pärinevas Sumeri kuningate nimistus mainitud ning tänu akadikeelsele „Gilgameši eeposele“ (II a-tuh eKr, tõlgitud ka eesti keelde) kuulsaks saanud Uruki kuningat Gilgameši, ent haritud lugejale, kes juhtumisi teab, et esimene ajalooliselt tõestatud Sumeri valitseja on kuningas En-Mebaragesi (28./27. eKr), jääb ebaselgeks, mida arvab Hämeen-Anttila Gilgameši ajaloolisusest. Kahetsusväärseks pean aga seda, et Hämeen-Anttila on jätnud mainimata teise varadünastilise perioodi ühe olulisema saavutuse, milleks on Sumeri kirjanduse tekkimine – vanimad sumerikeelsed kirjanduslikud tekstid pärinevad just sellest ajast.

Kolmanda varadünastilise perioodi puhul on jätnud autor nimetamata, et sel ajastul domineeris Mesopotaamias Uri riik. Seda hämmastavam on aga, et ta on pühendanud Lagaši ja Umma riigi vahelise piiritüli kirjeldamisele terve lõigu. Mainimata on jätnud autor ka selle, et varadünastilise ajastu kolmandasse perioodi langeb ka Mari valitseja rüüsteretk Sumerisse, mis on teadaolevalt esimene semiitide (akadlaste) kallaletung Sumeri riikidele. Seda võib ju pidada väheoluliseks episoodiks (tollaste riikide vahel oli palju sõjalisi kokkupõrkeid), ent arvestades Mesopotaamia edasist ajalugu, kus semiidi hõimudel on määrav roll, see nii tähtsusetu ehk ei olegi.

Järgnevalt käsitletaksegi esimest semiitide loodud suurriiki Akadi impeeriumi, ent ilma eelteadmisteta lugeja ei saagi teada, kust need semiidi hõimud välja ilmusid. Erinevalt sumeritest ei pea Hämeen-Anttila semiitide algkodu oluliseks ja nii võibki jääda mulje, et semiidi hõimud Mesopotaamias olid otsekui äkitselt ei tea kust saabunud tulnukad. Ei leia sõnagi semiidi rahvaste rännetest ega sellest, et akadlased on semiidi rahvas, kelle keel on suguluses vanaheebrea ja araabia keelega. Samalaadseid probleeme võib Mesopotaamiat käsitlevast peatükist leida veelgi.

Egiptus

Palju parem ei ole ka Egiptust käsitlev peatükk. Kui Mesopotaamia kõrgkultuuri loojate puhul on mainitud vähemalt hüpoteesi nende sisserännu kohta Mesopotaamiasse (lk 47), siis Raija Mattila ei ole pidanud vajalikuks muistsete egiptlaste päritolu kohta öelda pooltki sõna. Nende ajalugu lihtsalt „algab kirja tekkega umbes aastal 3150 eKr“ (lk 39). Varadünastilise ajajärgu kohta ei pea ta vajalikuks öelda rohkem, kui et „Toona loodi hieroglüüfkiri; kunsti ja usu põhimõtted ning ühiskondlik kord kinnitusid“ (ibid.). Selle asemel et püüda anda süstemaatiline ülevaade Egiptuse ühiskonnast ja kultuurist Vana Riigi ajajärgul, on autor pühendanud pika lõigu püramiidide üksikasjalikule kirjeldamisele. Rääkides Uue Riigi ajajärgul valitsenud naisvaaraost Hatšepsutist, väidab Mattila, et „Hatšepsut ei pidanud sõdu“ kuigi me teame, et oma valitsusajal tegi ta eduka sõjakäigu Nuubiasse. Autori seletus muistsete egiptlaste surma ja sealpoolsuse uskumuste kohta (lk 46) on aga lihtsalt pehmelt öeldes küündimatu. Autor pole üritanudki kirjeldada egiptlaste komplitseeritud antroploloogiat ning räägib vaid õhtumaise kultuuri terminites „hingest“ ja „kehast“ (ibid.), jättes eksliku mulje, nagu oleks egiptlaste arvates piisanud inimese surmajärgseks edasielamiseks vaid keha säilimisest ja hauapanustest.

Kellele on raamat mõeldud?

Peamine küsimus, mis mul „Maailma ajalugu“ lugedes tekkis, on aga see, kellele on raamat mõeldud. Spetsialistile ei paku raamat midagi uut. Haritud lugejale, kes tunneb põhjalikumalt vanade idamaade ajalugu, on see liiga pealiskaudne ning täis ebatäpsusi, vaieldavusi ja faktidena esitatud hüpoteese. Ilma eelteadmisteta lugejale ei anta aga piisavalt taustinformatsiooni. Meeldib see meile või mitte, kuid ehk oleks aeg ausalt tunnistada, et universaalajalugude aeg on möödas ja tegelikult puudub praegust teadmiste seisu arvesse võttes nende järele ka vajadus. On palju häid raamatuid, kus on käsitletud eri ajastuid ja kultuure ning mille autorid on oma ala parimad asjatundjad, kes oskavad kirjutada nii, et see on mõistetav ja huvitav ka mittespetsialistist lugejale. Selliseid raamatuid on ka tõlgitud eesti keelde, kuid mis puudutab vanaaega, siis neid on tõlgitud häbematult vähe. Õnneks on Eestis teadlasi, kes on võimelised kirjutama ka algupäraseid käsitlusi, ning mul on rõõm teatada, et meie oma muistse Lähis-Ida uurijad Peeter Espak, Vladimir Sazonov ja Andreas Johandi on saanud valmis põhjaliku algupärase vanade idamaade ajaloo käsitluse, mis peaks peatselt ilmuma ka raamatuna.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar