Soome-ugri merjastamine

Martin Ehala

Kui Haabsaare teos kriitika välja kannatab, toob see ilmselt kaasa soome-ugri rahvaste põlvnemise ja etnogeneesi küsimuste suurema ümberhindamise. Enn Haabsaare (1943–2008) postuumselt ilmunud raamat „Soome-ugri saamine” on erakordne tekst. Milles täpselt see erakordsus seisneb, on raske hinnata, sest haarde ja interdistsiplinaarsuse tõttu ületab see mu kriitikavõime piirid. Teos võib osutuda sama silmapaistvaks omamütoloogiaks nagu Lennart Mere „Hõbevalgem”: tunnustatakse küll autori mõttelendu, kuid teaduslikku maailmapilti see ei mõjuta. Kui aga raamat võimaliku kriitika välja kannatab, toob see ilmselt kaasa soomeugri rahvaste põlvnemise ja etnogeneesi küsimustes suuremat sorti ümberhindamise.

Nii või teisiti on tegu  väga inspireeriva tekstiga, mis pakub uudseid ja üllatavaid vaatenurki vanadele küsimustele ning innustab sellega loodetavasti viljastavat diskussiooni. Kuid võib minna ka hoopis teisiti, sest raamatu esimesed 200 lehekülge on oma fakti- ja materjalitiheduses äärmiselt tiined, samas järelduste osas vägagi ahtrad. Kui kurnatud lugeja raamatu esimese kolmandiku pealt käest paneb, võib tekst omandada veidrikust  harrastusajaloolase grafomaanliku katsetuse maine ja vajuda vähimatki mõju avaldamata unustusehõlma.

Sellest oleks äärmiselt kahju, sest tegemist on rohkem kui tuhandele allikale toetuva mahuka ning põhjendatud analüüsiga, mis esitab argumenteeritult väljakutse paljudele tõena aktsepteeritud seisukohtadele. Teksti edenedes asetuvad esialgu kõrvalisena ja ebaolulisena tundunud seigad suurde tervikpilti, hakkavad üksteist toetama, nii et pärast raamatu läbilugemist tekib tahtmine algus veel kord üle lugeda. peangi oma esmaülesandeks anda eeskätt lühike ülevaade teose põhiseisukohtadest  et kergendada tekstile lähenemist.

Nagu uue paradigma alustekstile kohane, algab raamat valitsevate põhiterminite kukutamisega: kui kaanel on veel kasutuses soome-ugri, siis sissejuhatus asendab selle terminiga merja-ugri. Merja ja merjalased on siis kõik need soome-ugri keeled ja rahvad, kes ei kuulu ugri harru. (Kunagi ajalooliselt eksisteerinud merjalasi nimetab autor vahetegemise mõttes pärismerjalasteks.) Terminimuutuse põhjendused on niihästi ratsionaalsed kui ka ideoloogilised (eeskätt konnotatsiooni merja < marja < Maarja(maa) arvestades). Iseenesest hea ja  motiveeritud uuendus, kuid vaevalt see juurdub, kui teos just rahvusvaheliseks teadusmenukiks ei kujune.

Lühikesele Uurali keelepuu tutvustusele järgneb kaks olulist peatükki mütoloogiast: Põhja-Euraasia algmüüdid ja Uurali taevajumalad. Algmüüte on kaht tüüpi: sukeldumismüüdid (SM), kus kaks veelinnukujulist demiurgi sukelduvad algookeani põhja ja toovad üles tükikese muda, millest tekib maismaa; ning maailma munast loomise müüdid (MLM), kus lindjumalaema otsib veteväljalt kuiva koha, et sinna muneda maailma sisaldav muna. SM on levinud idast läände ja MLM läänest itta. Nii domineerib  ugri ja samojeedi rahvaste hulgas SM (välja arvatud sölkuppid) ja merja rahvaste hulgas MLM. Mõlemad algmüüdid on tuntud karjalaste, komide, maride ja mordvalaste juures, mis näitab, et tegemist on kahe kultuurimõju piirialaga. See toetab teesi, et merjaugrilased põlvnevad paleoeuroopa rahvastikust, kes asustasid aastas umbes ühe kilomeetri võrra taanduva mandrijää alt vabaneva maa.

Selles osas ühtib autor Kalevi Wiigi ja teiste kontaktiteoreetikutega ning vastandub järsult viimased poolsada aastat valitsenud seisukohale, et  eestlaste ja teiste läänemerjalaste esivanemad olid mongoliidsed, tulid Uurali lähistelt umbes 5000 aastat tagasi ja omandasid oma europiidsed jooned alles siin. Samas jagab Haabsaar Napolskihhi seisukohta, et Euroopa lõunapoolsed paleoeurooplased on olnud maaviljelejad aasta-tuhandeid enne indoeurooplaste tulekut, mistõttu ei ole alust Wiigi väitel, et paleoeurooplased võtsid indoeurooplaste keele üle koos maaviljelusega kui kõrgema kultuuri  keele. Keelevahetuse põhjused peituvad Haabsaare järgi hoopis indoiraani sisserändajate kultuuri ideoloogias, mis pürgis monismi suunas. Monismile pürgivad kultuurid on aga oma olemuselt tugeva assimileeriva toimega, eriti kui need satuvad kontakti erisusi aktsepteerivate kultuuridega. Jumalanimede analüüsis lähtub autor häälikusümboolikast, mille alusel kõrged ja eespoolsed häälikud nagu i ja e väljendavad väikest, õrna ja naiselikku, avatud madal häälik a  tugevat, suurt ja mehelikku ning tumedad tagahäälikud nagu õ ja o sünget, inetut ja kohutavat.

Saussure’i vaimus koolitatud filoloogid on häälikusümbolismi alati naeruvääristanud, tuues ridamisi teooriale vasturääkivaid näiteid nagu hiiglane, rõõm ja kana, aga sotsiolingvistika ja tajupsühholoogia andmed sunnivad asjasse tõsisemalt suhtuma. Häälikusümboolika alusel klassifitseerib autor jumalused nais- ja meesalget, üla- ja allilma semantikat väljendavaiks. Neil erisustel tekib mitu erinevat vastandumisvõimalust, kus mõnikord on koos naine ja loom, nii et meesalge on hoopis välja jäetud või siis on vastandatud mees- ja naisalge. Jumalate keelelisele ja semiootilisele analüüsile tuginedes on autor esitanud vägagi huvitava teooria ideoloogia osast etnogeneetilistes protsessides.

Võtmeküsimuseks on viis, kuidas tullakse toime dualismiga, laiemalt võttes aga kultuurilise ja sotsiaalse mitmekesisusega. Autor eristab selle alusel viis tsivilisatsiooni tüüpi: algne tüüp, mis eeldas hõimu kahe poole koosolu, kus eksogaamia ja põlvkondade vahelduv kuulumine ühele või teisele poole ei lasknud ühel poolel domineerida; indo tüüp, kus ülemine pool alistas madalama (Ülem-Egiptus, ülemleedulased  ehk aukštaidid); iraani tüüp, kus sotsiaalselt madalam pool teostas semiootilise pöörde, defineerides madala kõrgena ja kõrge madalana ning seades eesmärgiks viimase hävitamise; hiina tüüp, kus pooled võitlevad ja domineerimine vaheldub, kuid kaotajat ei hävitata; ning uurali tüüp, kus pooltevahelise tüli tekkides eralduti, kusjuures oldi altid sisserännanutega uusi kahe poolega tervikuid moodustama. Teooriat ilmestab autor muu hulgas rohkete näidetega, kuidas naaberrahva taevajumala nimi on kasutusele võetud põrguvürsti nimena nagu indode päikesejumal Dyaus, mis iraanlastel  hakkas deva kujul tähistama deemonit, või baltlaste Perkunas, mis soome keeles vandesõna perkele kujul siiani kasutusel. Kaasaegne sotsiaalpsühholoogia kinnitab selliste protsesside toimimist ja eks me osale selles isegi aktiivselt oma kohaliku sambasaagaga.

Mütoloogilise analüüsi järel antakse teoses ülevaade arheoloogilistest ajastutest, alates nooremast paleoliitikumist ja lõpetades umbes X sajandiga  m.a.j. Paleoliitikumi ja mesoliitikumi käsitlus on väga tugevalt mütoloogiakeskne ja stiililt üsna esseistlik. Autor kujutab uurali rahvaste etnilist massiivi võrgutaolise närvisüsteemiga paljurakse organismina, mis võttis vastu kultuuriimpulsse eri suundadest, töötles ümber ja saatis kogu organismile või osale sellest. Huvitava hüpoteesina rõhutab autor sageli väidet, et tehnoloogilised uuendused, nagu vibu, paat, suusad, ratas, hoburakend, keraamika jm said alguse sakraalsel eesmärgil nii-öelda mudelina ja  leidsid alles hiljem kasutust utilitaarsel eesmärgil, mis seejärel viis nende desakraliseerumiseni. Autori stiil muutub radikaalselt raamatu keskel. Esseistlikhüpoteetiline käsitlusviis asendub neoliitikumi analüüsist peale tõsiteaduslikuga ja jääb selliseks teose lõpuni. Autor väidab, et kuna praktiliselt kõik arheoloogid tuletavad Baltikumi ja VolgaOkaa varaneoliitilised kultuurid kohalikust mesoliitilisest kultuurist, peab protomerjalasi pidama territooriumi jääajajärgseiks esmaasustajaiks. Volga-Okaa ja sölkupi kohanimede ning samojeedi ja läänemerja keelte sarnasusele toetudes kaldub autor toetama hüpoteesi, et sölkupid migreerusid Volga-Okaa piirkonnast Lääne-Siberisse (sellest siis ka SM puudumine sölkuppidel). Geenimarkeri Tat C esinemist ühelt poolt lätlastel, eestlastel, soomlastel, karjalastel, teiselt poolt jakuutidel, jukagiiridel ja eskimotel seletab Haabsaar levikuga Kaug-Idast ja Ida-Siberist Põhja-Jäämere äärt mööda läände, mis ühtlasi seletaks ka SM esinemise nii kaugel läänes kui karjalaste puhul. Samas põrmustab teos iseäranis põhjalikult koljuuuringutel põhineva teooria eestlaste ja teiste läänemerja rahvaste eellaste (s.t kammkeraamika kultuuri esindajate) mongoliidsusest,  mis esitati eelmise sajandi keskel ilmunud kuulsas koguteoses „Eestlaste etnilisest ajaloost”.

Haabsaar annab väga süstemaatilise ja põhjaliku koondülevaate kolju-uuringute tulemustest viimase 70 aasta jooksul (esitab tulemused ülevaatlike tabelitena) ja teeb järelduse, et mongoliidsuse hüpotees põhineb valikuliselt valitud materjalil, mida mõnikord on toetatud lausa algallikaid moonutavate viidetega. Ühesõnaga, ei ole mingit alust arvata kammkeraamika kandjad mongoliidsete joontega uurali rassi. Argumentatsioon on esitatud nii põhjalikult ja järeldused on sedavõrd kategoorilised, et see lausa nõuab valdkonna tippspetsialistidelt  autoriteetset reaktsiooni. Teose teeb iseäranis huvitavaks see, et arheoloogiliste andmete interpreteerimisel toetub autor järjekindlalt oma teooriale ideoloogia mõjust etnilistele protsessidele. Merjalaste mitteantagonistliku duaalse kooselu mudelis näeb Haabsaar kogu Läänemere ja Uuralite vahelise ala etnogeneetilist mootorit, mis võimaldas võtta vastu niihästi balti kui ka iraani mõjusid ja materjali, hoolimata sellest, et viimased olid omavahel konfrontatsioonis. Samuti said  väikesed grupid liikuda mis tahes paika ja leida oma sotsiaalsemiootilise kuuluvuse alusel koht kohaliku hõimu duaalses süsteemis, nagu viitab europiidsete ja mongoliidsete säilmete grupeerumine Põdrasaare kalmistu kahel poolel. Tänu sellele oli merja-ugri kultuur võimas etnilisi rühmi ja uuendusi integreeriv tsivilisatsioon kuni kokkupuuteni germaanlaste ja slaavlaste monistliku kultuuriga. Eespool käsitletu on vaid üks teost läbivatest liinidest. Tegelik materjal on mitmeid kordi rikkam ja keerukamalt esitatud, põimitud läbi kümnete üksikküsimuste analüüsiga.

Kahjuks  puudub raamatul indeks, mis on mahuka ja ristviitava teksti puhul andestamatu. Loodetavasti saab see viga kordustrükis parandatud. Ideaalne aga oleks teos kiiresti avaldada ka elektrooniliselt, et see oleks tekstiotsingule avatud. Igal juhul aga pakub raamat huvitavaid sissevaateid ja mõttekäike niihästi ajaloolasele kui arheoloogile, folkloristile kui kultuuriteoreetikule, sotsiaalpsühholoogile kui politoloogile, merjougristile kui kommunikatsiooniteoreetikule. Ühe lugemisega ja ühe inimese lugemisega pole seda võimalik ammendada. Minu hinnangul väärib see tekst vähemalt interdistsiplinaarset  teadusseminari ja arutelu laiemat tutvustamist meedias. See oleks hea võimalus ja jõukohane ülesanne kultuuriteooria tippkeskusele, mille uurimisvaldkonda paigutub teos kõige otsesemalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming